Venemaa valemajakas

Kui palju võib meie ümber olla neid, kes endamisi arvavad, et Putin ajab ju õiget asja ja lääs kiusab Venemaa ilmaasjata? On neid 10%, 20% või veelgi enam?

Hiljuti üks hea kamraad rääkis imestusega, kuidas ta puutub järjest kokku sellise seisukohaga, et misasja see Ameerika jaurab Venemaa kallal ning miks me ikka peame ise Moskvat ärritama. Ning et selline arvamus tuleb täiesti normaalsete eestimeelsete inimeste suust, kes muidu on igati tegusad ja patriootilised ja puha. Mõned neist kannavad isegi erinevaid mundreid, on priitahtlikud päästjad ja muidu igati asjalikud ning adekvaatsed.

Oletan, et ükski nendest ei tahaks tegelikult Venemaal elada ning sealse režiimi kõiki võlusid nautida, kuid kui neil olnuks võimalik osaleda hiljutises Putini-valimise nimelises farsis, siis oleks ilmselt linnuke pandud praeguse presidendi nime taha. Sest et noh, kes siis veel kui mitte Putin, eks ole?

Emotsionaalsed ankrud
Mis on siis need emotsionaalsed ankrud, millega need meie head kaasmaalased on haagitud Putini-Venemaale kaasatundjate vaguni külge? Rõhutan, jutt tuleb emotsionaalsetest, mitte ratsionaalsetest argumentidest, nagu vene kodakondsus või püsiv sissetulek saatkonna vms kaudu.

Väga lihtsalt öeldes on selleks ankruks protest. Ebameeldivustunne Eesti „eliidi“ suhtes, niivõrd kui meil sellisest nähtusest nagu eliit üldse saab rääkida. Vastuseis väärtustele, mida peavoolumeedia ja arvamusliidrid väljendavad. Rahulolematus elukorraldusega, mille tõttu ollakse satutud keerulisse või suisa kehva olukorda.

Venemaal on õnnestunud päris efektselt luua illusioon endast kui alternatiivist läänelikule peavoolule. Venemaast kui riigist, kus kehtivad mingid müstilised „teised“ väärtused. Ühiskonnast, milles püsivat eluterved konservatiivsed tugisambad, samas kui veiderlikus Läänes lokkab pahelisus ja ei hoolita ligimesest.

Petlik alternatiiv
Kes vähegi Venemaa päris-eluga kursis on, teab et enamik neid väiteid on petlikud, kuid see pole antud kontekstis oluline. Me räägime emotsioonidest, mäletate?

On päris selge, et igasuguse elukorralduse juures juures võib inimesi jagada kolmeks. Ühest küljest on need, kellele see korraldus sobib, kes on suutnud end edukalt sisse seada ja võidavad antud asjade seisust. Skaala teise otsa jäävad igat masti rahulolematud, kes leiavad et „nii ei lähe mitte“. Keskossa aga tavapärane vahepealne seltskond, kes saavad üldjoontes hakkama, ei taha ega oska eriti nuriseda, pole küll olukorrast väga vaimustuses, aga ... no käib kah, kuna mõistlikku alternatiivi ju pole.

Inimlikult võttes on absoluutselt arusaadav, et need nö rahulolematud paigutavad süü endast väljapoole. Üheski hädas pole ju süüdi inimene ise, vaid ikka see va keskkond, „nemad“ kes on elu ja olu tuksi keeranud. Seega, kui tinglik eliit on sama tinglikult nt vasakpoolne, siis vastuseisjad peavad olema sellele vastu, otsima alternatiivi ja toetajaid oma vastuseisule.

Praeguses Euroopas ja laiemalt läänelikus tsivilisatsioonis peavooluks olev liberaalne demokraatia oma sõnavabdusega ja inimõiguste taga-ajamisega toob seega vältimatult kaasa konservatiivse vastuhaku. Venemaa on sellest suurepäraselt aru saanud ja pakubki alternatiivsuse teenust. Või siis vähemalt vastavat illusiooni.

Kriitiline dekonstrueerimine
Seega võib soovitada kõigile neile, kes räägivad Venemaa tagakiusamisest, mõtelda selle üle, mis on asjade algpõhjus. Kas nt lääne sanktsioonid Venemaa suhtes on kius või karistus toimepandud kuritegude eest?

Käime siis üle ka selle teesi: „Venemaad ei maksa ärritada“. Olen seda teinud ilmselt kümneid kordi korranud, kuid ütlen veel. Venemaad ei saa ärritada, kui ta seda ei taha. Venemaa ärritub ise siis kui talle see kasulik on. Puhuti, ajuti ja kohati. Niipalju ja niikauaks kui see on vajalik. Venemaa on ju ikkagi iseseisev riik ja käitub vastavalt oma huvidele, kas te ei leia?

Ning päris lõpuks – ei ma ei arva, et iga Eesti riiki ja valitsust kiruv inimene on salaputinist. Lihtsalt soovitan, et enne kui tuua Putini-Venemaad positiivse alternatiivina ja moraalse/majandusliku majakana, tehke endale selgeks, kuidas seal tegelikult elatakse.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Veelkord ebavalimistest

ETV+ küsis taaskord Venemaal toimunud ebavalimiste kohta, mh seda et mis võib edasi saada.

Mina arvasin, et Arktika ja Moldova, kolleeg Vladimir Juškin et Arktika ja Valgevene. Kolleeg Andrei Kraševski rääkis tõrgetest presidendikandidaatide väljavalimise mehhanismis.

Saadet saab järelvaadata siit, samast tehtud ka kuvatõmmis

Serbia separatism kui NATO-vastane tööriist

Jaga ja valitse taktika on ilmselt üks enamkasutatud ja töökindlamaid võtteid poliitilise manipuleerimise tööriistakastis. Suur-riiklike, et mitte öelda imperiaalsete eesmärkide saavutamiseks pole midagi lihtsamat ega odavamat kui otsida üles mõni lõhe sihtriigis ning asuda seda toitma. Taevas näeb, et taolisi murdekohti on Balkanil massiliselt.

100 aastat tagasi, 1918.a loodud Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide kuningriik, hilisem Jugoslaavia toimib tänaseni suurepärase katselaborina nii igat masti manipulaatoritele kui identiteedi-uurijatele. Serblaste sattumine juhtivast rahvast uude rolli, kaotusi kogevaks vähemuseks on aga suisa oivaline alusmaterjal konfliktiõhutamiseks.

Jugoslaavia lagunemise järel on serblastele jäänud küll omanimeline riik, kuid ka massiliselt vähemusi kõigisse ülejäänud osadesse. Ühest sellisest osast ehk Bosnia-Hertsegoviinast seekord juttu tulebki.

Ameeriklaste raport

Hiljuti avaldas USA välispoliitika instituut mõttepaberi sel teemal, kuidas selle liitriigi üks osa, Serblaste vabariik (mitte segi ajada Serbiaga) toimib polügonina, millel Venemaa harjutab NATO-tõrje operatsiooni.

Ülevaate põhitees on väga lihtne. Hiljuti NATO liikmelisuse saanud Montenegro kogemus oli Moskvale pettumus. Väidetav riigipöördekatse ei andnud tulemusi ning Moskva mätta otsast vaadatuna toimus ebasoovitav areng ehk NATO laienemine. 2015.a kutse saanud väikeriik jõudis eesmärgini juba 2017.a ning seda ei suutnud takistada ei kohalik serbia vähemus ega Kremli vastuseis.

Nüüd tegevat Venemaa kõike mis enda võimuses, et vältida järgmist kaotust. Bosnia-Hertsegoviina sai liikmelisuseplaani juba kümme aastat tagasi, kuid formaalset liitumiskutset pole veel esitatud. Vaatamata sellele, lähtudes eeldusest et territoriaalsete vaidlustega riigid pole NATO-kõlbulikud, korraldati Serblaste Vabariigis 2016.a referendum, mida võib tõlgendada kui ettevalmistust ebaseaduslikuks eraldumiseks.

Venemaa toetus

Ameerika mõttekoja mõttepaber kubiseb kümnetest näidetest selle kohta, kuidas Venemaa tegutseb oma eesmärgi saavutamiseks. Nii relvastatakse kohalikku politseid Kalasnikovi tüüpi relvadega sel määral ja moel, mis ilmselgelt ületab politseilise funktsiooni jaoks vajaliku.

Ametlikult looduskaitselisi ja muid pehmeid väärtusi kaitsvad ühendused koostatakse noortest tursketest meestest, kes tegelikult treenivad end puht-sõjalistel harjutustel, mida saabuvad juhendama vene instruktorid. Omamoodi lustaka vahepalana kõlab näide, kuidas „kasakate rahvakunstirühmana“ saabus riiki sadakond tegelast Venemaalt, kelle kunstiline võimekus jäi tunduvalt alla nende sõjalisele väljaõppele.

Mõistagi ei puudu ka Venemaa majanduslik mõjutustegevus. Gazpromi jm vene riiklike asutuste poolt kontrollitakse nii energeetikat kui metallurgiat, teede-ehitust jms. Meretuks jäänud Serbiat ja Ploče sadamat ühendavat raudteed ehitavad mõistagi vene taustaga ettevõtted. Tihedad koostöösidemed juhtivate poliitiliste jõududega ja Serblaste Vabariigi presidendi Milorad Dodik varjamatu venemeelsus annavad kogu pildile viimase lihvi.

Kui ameeriklaste ülevaatele midagi ette heita, siis ehk vaid seda, et selle koostamisel pole kasutatud ühtegi venekeelset allikat. Piisab kasvõi Venemaa kurikuulsaima motoklubi Ööhundid – kellel on aktiivne roll mängida nii Serbias endas kui Serblaste Vabariigis – veebilehe või sotsiaalmeedia kontode külastamisest, kui kogu asi saab endale juurde õigeusliku nn Russkii Mir nimel peetava vastupealtungi raamistiku.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Putini valimisprogrammist

Kuna selle blogi üks eesmärk on fikseerida ilumisi meedias, siis ... tuli meelde et päev peale VVP-valimisi sai räägitud Raadio 2 eetris saates Agenda.

Sellest esinemisest tõstaksin esile ühe küsimuse ja vastuse, mis puudutas Vladimir Putini valimisprogrammi. Nii palju kui mina tea, pole Putinil kunagi olnud valimisprogrammi selle sõna tavapärases mõttes. See eripära on taotluslik - Putin ei osale ülejäänud kandidaatide tasandil valimistel, tema on tasand kõrgemal ja ülejäänud on seeläbi marginaliseeritud juba ette.

Aga saade ise on kuulatav siit.

---

Pilt on võetud siit.

Euroopa ühisvastus Venemaale

Mida siis ikkagi võtab ette Euroopa Venemaa üha väljakutsuvama tegutsemise osas? Seda küsimust

esitatakse üha enam ja tõsisemalt. Küsiti ka minult:
---

Kui veenev on Euroopa vastus Venemaale.

Euroopa vastus tervikuna ja Eesti vastus eraldi mõjub tõsiseltvõetavana ainult juhul kui seda tehakse koordineeritult.

Diplomaatide väljasaatmine ise-enesest ei avaldaks Venemaale suuremat mõju, seda survevahendit kasutatakse pidevalt kõikvõimalikel juhtudel ning kuulub pigem rutiini kui millegi erakordse rubriiki. Kuid ühine väljasaatmise sõnum on hoopis teine. Venemaad on alati hämmastanud ja ärritanud see, kui Euroopa eraldi ja Lääs tervikuna teevad midagi ühise rindena. Mitte igaüks oma huvide, vaid üheskoos ühiste väärtuste kaitsel. Selline solidaarsusele tuginev tegutsemine meenutab Venemaale ühte väga lihtsat asjaolu – lääneriikidel on liitlasi ja Venemaal neid pole.

Kas see võib olla Eestile ohtlik?

Vastus sellele küsimusele tuleneb eelmisest vastusest. Jah kindlasti võiks vaenuliku reaktsiooni esile kutsuda misiganes meiepoolne tegu, olgu selleks diplomaatide väljasaatmine, nn Magnitski nimekirja alusel sissesõidukeelu rakendamine või Nordstream-2 projektile vastuhakkamine. Kuid kui me tegutseme ühiselt koos oma liitlastega, siis on ka riskid suuresti maandatud.

---
Teema oli eilse AK esimene ja põhiline süzhee, minu jupike algab u 10:50 paiku

Putini pärand

Vladimir Putin on Venemaad juhtinud nüüd juba 18 aastat. Missugune on see Venemaa nüüd, mille ta võttis üle põdura Boris Jeltsini käest nii umbes üks põlvkond tagasi?

Ilmselgelt polnud see Putini enda valik, asuda juhtima hiigelsuurt ja metsikult keerulises olukorras riiki. Kuid midagi polnud teha, taolisest ettepanekust ei saanud loobuda. Seltsimehed hallides ülikondades olid oma otsuse langetanud ning vaene, lagunemise äärel balanseeriv ja kodusõtta visatud riik tuli vastu võtta.

Arvan, et võrdlus toonase ja praeguse Venemaa vahel annab meile päris hea aluse Vladimir Putini valitsemise hindamiseks. Mõistagi me ei tea, missugune saab olema Venemaa Putini-ajastu lõppedes, aga võtame aluseks praeguse seisu.

Sõda ja rahu – see oli, on ja jääb igasuguse võimu kõige olulisemaks küsimuseks. Kas, kus ja mis tingimustel sõdida, selle otsuse järgi raiutakse valitsejaid ajalukku.

Venemaa oli toona pikas ja vinduvas sisesõjas Kaukaasias, nüüdseks on see enam-vähem maha surutud. See on küll Moskvale üüratult palju maksma läinud, makstes üliheldelt kinni Tšetšeenia liidri Ramzan Kadõrovi lojaalsuse, kuid siiski. Ehkki ei saa väita, et Põhja-Kaukaasia oleks täiesti vaigistatud, kuid vinduv konflikt Dagestanis jm pole siiski enam võrreldav toonasega.

Teisalt on aga Venemaa praegune liider otsustanud sõdida väljaspool oma riigi piire. Kui jätta kõrvale vene vägede ilmumine Prištinasse 1999.a suvel, siis esimest korda veeresid vene sõjamasinad Putini ajal üle piiri 2008.a Gruusias. Napp aasta peale seda, kui Vladimir Putin oli 2007.a Münchenis teada andnud, et nüüd hakkab tema Läänt ohjeldama, mitte enam vastupidi.

2014.a võeti ette juba suurem suutäis, annekteeriti Krimm ja saadeti „viisakad rohelised mehikesed“ Ida-Ukrainasse Novorossiat ehitama. 2015.a alustati Süüria sõjakäiguga, teatades seeläbi eelkõige USA’le, aga ka ülejäänud maailmale, et Venemaa on tagasi suures mängus. Omaette küsimus, kui kaua suudab Venemaa kahel rindel sõdida, kuid see arutelu viiks meid praegu põhiteemast kõrvale.

Majandus – see on vundament, millel põhineb kõik. See huvitab kõige enam omaenda elanikke, selle järgi mõõdetakse riigi mõjukust rahvusvahelisel areenil ning lõppkokkuvõttes ei saa ilma heal järjel majanduseta hoida üleval ka sõjaväge. Ainult tuumarelvast jääb väheks, keegi ei pea ju nt Pakistani üliriigiks, ehkki tuumanui on tal ju olemas ja nt rahvaarvult mõõtes edestab too Prantsusmaast suuremgi riik Venemaad umbes 50 mln võrra.

Siin saab Vladimir Putin rinna kummi ajada ja näidata ette edulugu. Jeltsini viimastel aastatel saavutas Venemaa majandus nõukogude-järgsel ajastul absoluutse madalseisu ning Putini aegadel on see üldiselt olnud kasvutrendis. Tõsi küll, see on justnimelt „Putini ajal“, mitte „Putini tõttu“. 

Venemaa majandus püsib suuresti energiakandjate müügil ehk teisisõnu välisraha sissevoolul. See on nn rumal raha, mis reeglina pärsib innovatsiooni ja toidab korruptsiooni, lisaks toimub sama võimsalt raha riigist väljaviimise masinavärk.

Kuid nii ehk naa, tänu naftahinna pikaajalisele tõusutrendile saab Venemaa SKP kõverat kenasti kerkivana näidata. Putini võimustumise alghetkel oli naftabarreli hind u 20 dollari kandis ja tipphetkel küündis 130 dollarini – sellest ka see kena kõverik. Kuid siin on kaks huvitavat jõnksu: 2007-2008 finantskriis ning alates 2014.a langenud naftahind. Kas Venemaa majanduse langusel ning sama-aegsetel Gruusia ja Ukraina sõjaretkedel on mingeid seoseid või on tegu puhta kokkulangevusega?

Võrreldes ühte kõnekamat näitajat – sisemajandus koguprodukti jagunemist inimese kohta ostujõu alusel (GDP per capita PPP) on aga siiski asjad läinud ülesmäge – Jeltsini perioodi lõpuga on see sisuliselt kahekordistunud (12 tuh USD vs 24 tuh USD), olles nüüd taas langenud siiski vaid kümmekond protsenti.

Ühiskond. Ehkki Venemaale meeldib igal võimalusel nimetada end „великая держава“ ehk suurriik, ei tee ainuüksi territoorium veel riiki tegelikult suureks ja võimsaks.

Elanikkonna mõttes vaevab Venemaad sama häda mis enamikku põhjapoolkera riike, demograafiline kõver kisub kogu aeg allapoole. Koos Krimmiga saadi endale küll u kaks miljonit elanikku juurde, kuid see ei muuda suurt pilti – vähenev ja vananev elanikkond elab mõnes suurlinnas ja tihedalt kokkupressitult lõunapoolsetel aladel, enamik territooriumist on aga täis lagunevaid külasid ja vaesuvaid endisi tööstuslinnu. Võrreldes Jeltsini aja lõpuga on elanike arv langenud „ainult“ paari miljoni võrra, kuid seegi stabiilsus tuleb kirjutada suuresti mitte-vene rahvusest elanike paremate sünnitusnäitajate arvele.

Elukvaliteedi osas on Venemaa peale naftahindade langust teinud tõsist vähikäiku, ise enda suhtes rakendatud nn vastusanktsioonid on küll andnud tõuke omamaise tootmise arendamisele, kuid reaalse sissetuleku mõttes paikneb Venemaa maailmas 48.kohal (samal ajal kui majanduse üldise suuruse mõttes ollakse 9.kohal). Riigi äärmine ebaefektiivsus ning süsteemne korruptsioon söövad tulubaasi lihtsalt ära.

Hirmutavalt madalad näitajad kõikvõimalike inim-, sõna-, ettevõtlus- ja muude vabaduste reitingutes seletavad seda, miks märkimisväärne osa eliidist eelistab oma perekondi, rahasid ja muid varasid välismaal peita, ehkki riik on korduvalt võtnud ette katseid neid tagasi tuua, kasutades nii amnestiatega meelitamist kui salapäraste surmadega ähvardamist.

Suhted välismaailmaga. Üks asi, mis on Jeltsinilt võimu ülevõtmise ajaga kardinaalselt muutunud, on Venemaa asend rahvusvaheliste suhete süsteemis. Majanduslikus mõttes on asi muutunud ainult paremuse pooles – toonase võlakoorma all vankuvast ning suuresti välisabi peal elavast riigist on saanud üsna kenasti toimiv üksus. Kui 1999.a ehk Jeltsini viimasel võimuaastal saavutas võlakoorma ja kogumajanduse suhtarv ajaloolise maksimumi (92%), siis nüüd on see langenud tasemeni 13%.

Prisketel aegadel kinnimakstud võlad lubasid koguda ka kenakesi reserve, mis nüüd küll on taas otsa lõppemas, kuid selline välismajandulik enesekindlus on paradoksaalsel moel kaasnenud suhete halvenemisega sisuliselt kogu maailmaga. Täisväärtuslikke partnereid Moskval sisuliselt pole, liitlastest rääkimata. Enese mõtestamine suurvõimuna eeldab Venemaa nägemuses ka oma mõjuvälja ülesehitamist, kui vahetutest naabritest on tinglik liitlane vaid Valgevene ja veel tinglikumalt Kazahstan. Suluseisus olev Armeenia kuulub ka samasse pidemesse, kuid suurt au ja kuulsus see Kremlile just ei lisa.

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Kui vaadata suurriikliku enese-kehtestamise seisukohast, siis väga laias plaanis on asjad justkui hästi – välismajanduslik suveräänsus on näiliselt taastatud, siseriiklik poliitiline stabiilsus tagatud ja ülejäänud maailmale näidatud, et senised reeglid enam Venemaa jaoks ei kehti.

See, et senine majandusmudel enam ei toimi ja stabiilsus on moondumas stagnatsiooniks, pole selles pildis ilmselt Putini jaoks oluline. Tema peamine ühiskondlik-poliitiline kuvand – absoluutne vastand Jeltsinile – on seni osutunud edukaks.

Igatahes hetkel on Putini pärandiks kahanevate tuludega ja kasvavate sõjakuludega Venemaa, mis on ümbritseva maailmaga vaenujalal. Kuid vene valija on rahul - kui Jeltsini ajal oli bardak, siis Putini ajal on porjadok.
---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Vox Populi eri

Kuku raadio Vox Populi erisaates sai räägitud Putini valimistest. Ühest küljest poleks nagu millestki rääkida, kuna tulemus on ju ette teada, kuid huvitavaid detaile on siiski päris palju.

Vähemalt politoloogi pilgu läbi on põnev läbi käia kõiki ülejäänud kandidaate ja kandidaadi-kandidaate, pidades silmas seda, et kõik need on ju kooskõlastatud presidendi administratsioonis.

Poliit-tehnoloogiliselt tasub lausa päevikut pidada, et kuidas kuskil regioonis valimis-aktiivsust üles pumbatakse. Valimispäeva lähenemisel ägenev sõnakasutus telepurgis ja suisa sõjaga ähvardamine on fenomen omaette, millesarnast ei toimunud ka Külma Sõja karmimatel aegadel.

Saadet saab kuulata siit, valimis-aktiivsuse tõstmise teemaline karikatuur võetud siit.

Кто кого?, 11. Кармо Тюйр и Леонид Карабешкин

Osalesin esimest korda sellises nägu-näo-vastu debati formaadis ning tunnistan ausalt, et jäin pisut nõrgaks. Vähemalt ühel korral jätsin tõrjumata oponendi teesi, mis pärines otse Kremli jutupunktidest.

Väide oli (09:06): Venemaa vastane kriitiline informatsioonikampaania ei tugine mitte mingitele ratsionaalsetele argumentidele. Oleksin pidanud tooma loetelu nendest argumentides, alates Krimmist ja allalastud reisilennukist kuni Eston Kohveri ja mürgitamisteni.

Seda et debatti hinnanud žürii jättis meid viiki, loen väikeseks komplimendiks. Et aga saatesse sissehelistanud publik andis 82-18 võidu lugupeetud oponendile Leonid Karabeškin, see oli ootuspärane tulemus.

Aga vaadake saadet ise ja andke oma hinnang.

Разбор полетов: Venemaast ja Itaaliast

Alustuseks rääkisime Vladimir Putini kõmutekitanud kurikõnest, milles ähvardati multikate abil maailma. Seejärel tuli kõne all Inglismaal aset leidnud endise GRU ohvitseri ja tema tütre mürgitamine ning selle võimalik seos Putini-valimistega. Saate lõpuks jõudsime põgusalt üle käia ka Itaalia valimiste tulemused.

Stuudios taas alalised osalejad Harri Tiido ja Karmo Tüür, saatejuhiks seekord Inga Palmiste. Saade järelkuulatav siit.
---
pilt võetud siit

Surmav London

Miks püüti tappa Inglimaal järjekordne Venemaalt pagenud kodanik? Mis on mõtet ühe ammuse riigireeturi demonstratiivses mürgitamises? Vastus peitubki justnimelt sõnas „demonstratiivne“.

Olen umbes kolmkümmend kuus korda rääkinud, et enne Putini-valimisi peab Kremli valimistoimkond lauale lajatama midagi, mis mobiliseeriks masse. Sel pühapäeval toimuva valimis-etenduse peamine küsimus on ju nende jaoks kõrge valimis-aktiivsuse saavutamine.

Kuidas aga panna valimisurnide juurde tulema kodanikke, kes on juba ette veendunud, et tulemus on ette teada? Nii Putini pooldajad – ja neid on tegelikult ka päris palju – kui vastased ning isegi kõhklejad võivad rahulikult pühapäeval koju jääda, sest .... no puudub ju vähimgi intriig.

Eriteenistuste mõttelaad

Nüüd aga tuletame meelde, et Venemaal on võimul eriteenistused. Nende seltsimeeste tugevus on lihtsate, aga tõhusate kahe-käiguliste operatsioonide planeerimine ja läbiviimine.

Mis on „dvuh-hodovka“ (e.k. kahekäiguline opratsioon) sisu ja mõte? Üldistatult: kuidas panna kedagi tegema seda, mis on vajalik seltsimeestele. Luua mingi selline ärritaja, mille järel objekt lihtsalt peab reageerima soovitaval moel.

Antud hetkel on vaja saavutada Venemaa tele-ekraanidele piisavalt võimas stimulaator, mille peale vene valijad mõistaks, KUI oluline on näidata üles oma toetust Juhile, põhiseadusliku korra garandile ja riikliku ülevuse kandjale.

Välisvanelase kuju

Mis saab olla võimsam motivaatr ja ühendaja, kui välisvaenlane? Keegi piisavalt võimas ja väärikas vastane, kes ründaks Venemaad. Noh, olgu küll mitte kineetiliselt, kuid vähemalt poliitiliselt, aga see-eest piisavalt ravukalt ja usutavalt.

Ideaalne oleks muidugi, kui ründajaks oleks see üks ja ainus rivaal, kelle läbi ennast tõestatakse, ehk USA. Kuid selles ppoleks ehk piisavat uudisväärtsust – ameeriklastega jagelemine on niigi igapäevaselt menüüs.

Niisiis istuvad seltsimehed hallides pintsakutes ja mõtlevad – kuidas saavutada soovitav resultaat, keda saaks niimoodi käima tõmmata, et see oleks piisavalt ärritav sisepubliku jaoks? Ilmselt rivaal nr.2 ehk Suurbitannia oleks sobiv? Kuidas aga panna London närviliselt reageerima? Tuleb korraldada midagi sellist, mis väljub heade tavade piiridest, eks ole.

Kahe erioperatsiooni ühendamine

Ja nüüd siis käivitubki operatsioon nr.2. Valitakse välja üks paljudest Londonisse pagenud tegelastest ja tapetakse ta moel, mis väljub tavalistest raamidest. Kui endine GRU luuraja, hilisem topeltagent lastaks kuskil trepikojas maha, siis pälviks see ehk reakese kohalikes krimi-uudistes, ei enamat.

Närvimürgi kasutamine moel, mis toob endaga avaliku ohu (saavad kahjustada ka kõrvalised isikud) on midagi, millele ametlik London ei saa jätta reageerimata. Kärarikas nõue, et Moskva peab asju nüüd ja kohe seletama, või muidu järgnevad karistused ... see on just see, mida vaja!

Ehk siis operatsiooni nr 2 (Londoni käimatõmbamine) väljund annab sisendi operatsioonile nr 1 (sisepubliku mobiliseerimine). Seltsimehed hallides pintsakutes on rahul, saavutatud tulemust saab operatsionaliseerida veel õige mitmel moel – kuid see oleks juba teise artikli teema.

Lõpetuseks lisan, et ülimalt tõenäoliselt ei olnud see ainus töösse antud sihtmärk. Ärritajaid on vaja alati, eriti enne Olulisi Sündmusi. Ja nüüd ütle sina, hea lugeja, kas kõik see kirjeldatu on liiga keeruline ja konspiroloogiline, et vastata tõele?

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Vene-Eesti suhted: kolm võimalust

Järgneva mõttekäigu aluseks on kolm eeldust. Esiteks – need on justnimelt Vene-Eesti suhted, mitte vastupidi. Jäme ots nendes suhetes on Venemaa käes ning kui Moskval on miskipärast vaja, et need suhted oleks „head“ (mida iganes see ka ei tähendaks), siis nad ka on seda. Meie võime kasvõi pea peal seista, kuid see mängu ei mõjuta. Asjade seisu määravad ära Venemaa pika-ajalised huvid.

Teiseks – Venemaa ei tee peaaegu mitte kunagi midagi eraldivõetult Eesti pärast. Eesti on Kremlist vaadates osa suurest mängust, lihtsalt üks nupuke laual, mis kas kahitakse või antakse ära vastavalt vajadusele. Hetkel on mängu nimeks suhted Läänega ning mängu reeglid on parasjagu ümber mõtestamisel.

Kolmandaks – nähtavas lähitulevikus on ja jääb Venemaa käitumismuster pehmelt öeldes revanšistlikuks, et mitte öelda agressiivseks. Venemaa nõuab endale oma õigusjärgset (nagu neile näib) positsiooni, mõjuruumi ja kohta kõigis olulistes otsustes.

Võtame siis edasiliikumiseks klassikalise kolmikjaotuse. Asjad lähevad kas paremaks, halvemaks või siis jäävad umbes samaks. Kuna alustuseks sedastasime, et tegu on Venemaa-poolse mänguga, siis „hea“ ja „halb“ tähistavad siinkohal Moskva-poolset perspektiivi. See, et Eesti ja Venemaa lähtepunktid on diametraalselt vastupidised, pole hetkel oluline. Tartu rahuga „vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest“ loobumine pole selles kontekstis muud kui pelk episood, mille võib igal ajal unustada.

Positiivne stsenaarium. Mida see võiks ülalkirjeldatud tingimustel tähendada? „Ajaloolist õiglust“ taastava Venemaa seisukohalt tähendaks see Eesti naasemist Moskva kontrolli alla. Kas täielikult omariiklusest loobudes või mitte, pole isegi niivõrd oluline. Kremli geopoliitilises null-summa mängus on Tallinna-nimeline provintsilinn kas Venemaa poolt või vastu, kolmandat võimalust pole.

Mis instrumente on Venemaal kasutada, saavutamaks seda, enda jaoks positiivset stsenaariumit? Info-operatsioonide tasandil tuleb esiteks teha eestimaalastele selgeks, et senine lääne-orientatsioon on halb ja Venemaal on pakkuda häid alternatiive. Panna meid põlgama Geiroopat ja pelgama pagulasi, kiruma Brüsseli diktaati ning hurjutama NATO’t. Teise käega aga teha ülejäänud Euroopale ja laiemalt Läänele selgeks, et Eesti on üks tülikas, ksenofoobne natsiriik, kelletaolisest loobumine oleks kõigile ülejäänuile ainult kasuks.

Negatiivne stsenaarium. Moskva mätta otsast vaadatuna tähendab see siinse maakillu asukate veendunud lõimumist Euroopaga, Lääne klubide üha tihedamat koostööd ning üksmeelt, väljendugu see siis sanktsioonides või nt ühtses energialpoliitikas, mis takistab vene huvide edendamist.

Mida peaks Venemaa tegema, vähendamaks taolisi negatiivseid arenguid? Aga enam-vähem sedasama, mis esimesel juhul kirjas. Pugema oma kanalite kaudu meie meelde ja südamesse. Panema kordama Kremli jutupunkte sellest, kuidas on „aeg lõpetada Venemaa süüdistamine ning asuda otsima heanaaberlikke suhteid. Ikka ühise kasu nimel ja elanikkonna hüvanguks, eks ole!?

Neutraalne stsenaarium. Ehk siis sotid jäävad laias laastus samasuguseks nagu nad on praegu. Ega väga suures plaanis pole asjad kõige halvemad praegugi. Eestimaa kaotamine või võitmine pole Moskva jaoks enamat kui taktikalise väärtusega nii ehk naa. Eesti toimib suures mängus piisavalt ärritava kaardina, andes võimaluse rääkida vene vähemuse ahistamisest ja neofashistlike meeleolude mahitamisest, ajaloo ümberkirjutamisest ja kõigest muust, millest Kreml on viimased paarkümmend aastat kõnelnud.

Sellise olukorra hoidmiseks pole Moskval taas teha rohkemat kui seni tehtut. Panna meid ja ülejäänud läänlasi arglikult küsima „kas Narva on järgmine?“ Külvata tüli ja usaldamatust, kasutades mõjuagente ja meelitades pika rublaga.

Kokkvõtteks tuleb korrata tarbimispsühholoogia põhitõde – kõik meie otsustused on manipuleeritavad. Pole vahet, kas me räägime pesupulbri valikust, valimis-eelistustest, otsusest kuuluda mingisse klubisse või valmisolekust oma riiki kaitsta, kõik see saab alguse meie kõrvade vahelt.

Venemaa on viimastel aastatel välja töötanud meie peades toimuva mõjutamiseks võimsa tööriistakasti, alates trollivabrikutest ja lõpetades kohapealsete mõjuagentide võrgustikuni. Parimad viimastest on muuseas need, kes ei anna endale aimugi, kelle kõnekatkeid nad kordavad ning kelle huve kaitsevad. Seega sekkumine nii Eesti kui laiemalt Lääne siseprotsessidesse jätkub ning Moskva vastavad kontorid õpivad vigadest.

Ei midagi isiklikku, Venemaa ei tee seda ei personaalselt minu/sinu ega laiemalt Eesti pärast. Tal on oma huvid kaitsta ja oma asi ajada. Meie peame lihtsalt endale neid huve teadvustama ning suutma end mõjutustegevuse eest kaitsta, nii palju kui oskame ja suudame.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis, venekeelne tõlge (tehtud ilma autoriga konsulteerimata ja veidi konarlik) on näha siin.

Putini sõjakad multikad

Venemaa presidendi viimatisest avalikust sõnavõtust on kirjutanud-rääkinud vist küll kõik, kel vähegi asjasse puutumust, kuid ... mind kummitab üks alternatiivne seletuskäik. Miks ikkagi umbes pool kõne ajast oli pühendatud sõjalisele teemale ja milleks oli vaja näidata neid kummalisi multikaid?

Asi selles, et see kõne polnud loodusnähtus omaette. Jättes kõrvale selle detaili, et presidendikandidaat Vladimir Putin astus sellega esinemisega avalikult valimiskampaaniasse. Rikkudes mh õige mitut seadusesätet, sh seda, et vastavalt Venemaa Föderatsiooni põhiseadusele oleks too kõne pidanud toimuma eelmisel aastal (par.84 kohaselt vajalik iga-aastane esinemine jäi 2017.a pidamata), sellest et riigiteenistuses töötav inimene peaks kandideerimise ajaks oma ametisolemise peatama (sellest möödaminemiseks võeti vastu omaette seadusemuudatus par.41.p.5) kuni eetriaja võrdse kasutamise reegliteni välja. Aga mitte nendest ja muudest seaduseväänamistest pole seekord juttu.

Kurikõneline esinemine ja hiigelekraanidelt sõjakate multikate näitamine oli tegelikult reaktsioon USA tegevusele. Reaktsioon, millel oli kaks sihtgruppi.

Esiteks oli see kõne reaktsioon USA uutele sõjalistele doktriinidele ja eelkõige selle tuumaheidutus-komponendile. Sihtgrupiks seesama USA, keda Putin juba 2007.a Münchenis hoiatas, et „ma hakkan teid tahaplaanile suruma“.

Teiseks reaktsioon lüüsaamisele Süürias. Noh teate küll, sellele, kus said surma need keda seal pole. Ja siinkohal oli sihtauditooriumiks kodupublik. See, kelle hulgas hakkasid levima hukkunute kaaslaste väidetavad kõnesalvestised, kus kurdeti et „ameeriklased ei arvesta meiega enam üldse“

Mõlemad algsündmused – nii doktriinide üllitamine kui nn Wagneri grupeeringu lüüasaamine – toimusid veebruari alul, peale mida Putin kadus mõneks ajaks ekraanidelt. Seejärel teatati Putini külmetumisest (!) ja veidi hiljem sellest, kuidas president töötab oma pöördumise teksti kallal.

Nii esimesele kui teisele sihtrühmale näidati, et Venemaal on millega vastata. Ja vastata moel mida ei saa tõrjuda. Kõik need tuuma-energial töötavad mehitamata allveelaevad ja lõputult manööverdada suutvad raketid, mille sarnast veel kellelgi polevat ning mis olla nii uued, et pole veel isegi nimetusi antud.

Õige vastus kõigile küsimustele, mida saab praegu ja järgmisel paaril nädalal Venemaal toimuva kohta küsida, kõlab ühesõnaliselt. Selleks vastuseks on „valimisaktiivsus“, mida on vaja tõsta iga hinnaga.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Putini-valimiste intriigikesed

„Kui mõttesilm vaid registreerib tühjavõitu homseid, saab tähtsuseta sünnipäevast juubel.“ Nende Olaf Kopvillemi surematute sõnadega on paslik sissejuhatada Vladimir Putini tagasivalimitsest pajatavat lugu.

Jah, tõepoolest, suurt intriigi ehk „ei tea kes võidab“ ei ole nendelt valimistelt oodata. Iseenesest pole selles midagi erakordset, maailma poliitiline ajalugu kubiseb näidetest, kui ka kõige demokraatlikumas riigis minnakse urnide juurde enam-vähem kindla teadmisega, et kes võitjaks osutub.

Kuid ehkki Venemaa kuulub vaid tinglikult demokraatlike riikide nimekirja, on ka selles valimiste-sarnases protsessis palju põnevat, mille ümber mõtteid mõlgutada. Vähemalt politoloogi pilgu läbi.

Valimisaktiivsuse tagamine

Suurim nendest intriigikestest saab olema valimisaktiivsus. Vastavates ringkondades tiirleb numbrimaagiline näitaja 70/70. Ehk siis soovitav valimisosalus peaks olema 70% ning ja kandidaadi nr.1 poolt peaks olema antud 70% häältest. Kandidaat ise saab järgmise võimutsükli sees samuti 70 aastaseks.

Üks asi on selline ilus number paberile joonistada, teine asi on seda päriselus saavutada. Kuna seesama Suur Intriig puudub, siis mis peaks olema Putini tõsimeelsete pooldajate motivatsioon minna valimisjaoskonda? Isegi parimad poliit-tehnoloogid ei suudaks teistest kandidaatidest konstrueerida tõsist ohtu, kelle vastu valijaid aktiveerida.

Sestap on kohtadele antud aasta peaülesandeks tagada kõrge valimis-aktiivsus ning kõik saavad aru, et ebaedu korral järgnevad meetmed. Meie naabrid Pihkva oblastis näiteks paluvad teha endast valimis-kabiinis selfie, saata see valimiskomisjoni sotsiaalmeedia kontole riputada ning siis jääda ootama loosimistulemust. Auhindadeks pakutakse sülearvuteid ja muid e-vidinaid.

Tühjavõitu alternatiivid

Kokku registreeriti neile valimistele 8 kandidaati. See, et ukse taha jäeti Aleksandr Naval’nõi, sisaldas üsna sama vähe uudisväärtust kui Putini registreermine – mõlemad olid ette teada sündmused. Kuid kõrvalejäänutest pakub intuitiivselt huvi üks: ajakirjanik Ekaterina Gordon ning tema poolt välja kuulutatud Konstitutsioonilise demokraatia erakond. Saab olema huvitav vaadata, kas sellel uuel poliitilisel nähtusel lastakse minna vabaujumisse või mitte.

Registreerunuist jääb umbes sama intuitiivsel tasandil silma Boris Titov, kes iseenesest ei torka küll silma mitte kõige vähemagi, kuid tema taga olevad majanduslikud ja poliitiliste ambitsioonidega jõud pakuvad huvi. Teoreetiliselt ei saa välistada, et neid kaasatakse vajadusel võimuerakonna ümber-formaatimisel.

Põnev saab olema ka vaadata, kui suur protsent lubatakse võtta Pavel Grudininil, parteitul sovhoosi-esimehel, kes on üles seatud kommunistide pool. Ülejäänud ... no andke andeks, ei ole huvitav, isegi „kõigi vastu“ hääli koguda üritav diiva Ksenia Sobtšak mitte.

Probleem 2024

Tõsine ja sisuline intriig saab olema aga hoopis järgmistel valimistel. Aastal 2024 peaks Vladimir Putin presidenditooli vabastama. Üks variant on, et ta teeb samamoodi, kui eelmine kord, mil lahkus ajutiselt peaministri toolile, võttes kogu sisulise võimutäiuse endaga kaasa nagu personaalse kohvrikese. Seejärel võttis koos kohvrikesega aga tagasi harjumuspärase trooni.

Teine võimalus on liikuda kuskile kõrvale või kõrgemale, nt spetsiaalselt tema jaoks loodava Riiginõukogu juhiks vms. Kolmas võimalus on aga praeguste eba-valimiste ettevalmistuste käigus öeldud sõnad (tollesama Boris Titovi lähikonnast): „loodame, et need jäävad viimasteks presidendivalimisteks Venemaal, aeg on minna tagasi monarhia juurde!“ Ja võta sa nüüd kinni, kas seda öeldi naljaks või mitte.

Kokkuvõtteks aga, taas osundades loo alguses tsiteeritud „tühjavõitu homsele“, siis võib oodata, et 18.märtsile ehk Krimmi annekteerimise päevale sätitud valimiste eel leitakse võimalus elektoraati mobiliseerida.

--

lugu ilmus siin, samast on tehtud ka kuvatõmmis

Solvumisruum

Me rahval üsna palju kindlakskujunenud kombeid,

Neid vajadusel loome juurde

Olaf Kopvillem „Klunker“ 

Kohe alustuseks tunnistan üles, et ega ma täpselt ei tea, misasi on komberuum. Aga puht-intuitiivselt see sõnake mulle maitseb. Ta kõnetab just täpselt sel moel, et paneb korraks tugitoolis nihelema. Tekitab väikese ebamugavustunde, et ... miks ma sellest mõttest nüüd täpselt aru ei saa? Ja kas ma peaks selle peale solvuma?

Kas teate, kuidas sünnivad piirid? Nad sünnivad konfliktist. Huvide, väärtuste, hoiakute, vaadete konfliktist. Nende väikeste nügeluste käigus, aja ja ruumi nihkudes saab selgeks, et kuskohas algab see, mis on minu ning kus lõpeb see, mis pole minu oma mitte.

Nii nagu riikide piirid defineerivad suuresti riigi olemust, nii ka meie mõistelised-mõttelised piirid defineerivaid meid. Nii inimeste kui kogukonnana kui rahvana.

Solvumine kui ressurss

Ei, ma ei ürita teha kulunud nalja stiilis: „vingumine kui isetaastuv maavara“. Pigem soovitan mõelda, kas ei õnnestuks üha sagedamini väljendatavat piinlikkus- ja solvumistunnet kuidagi ümber mõtestada?

Eesti riigi ja rahva indentiteet, enesenägemus pole lõplik suurus, mis meile on kõigevägevama, looduse või kooliõpiku poolt ette antud. See on elus asi, mis kasvab ja areneb, muutub ja teiseneb. Seda kõike aga just nendesamade väikeste nügeluste läbi, nimetagem neid siis kasvõi solvumiseks.

Kuidas ma saan aru, kesasi ma olen ja mida ma asjadest tegelikult arvan, kuni mind pole riivatud? Läbi nende riivete tekib arusaam, mida pean päriselt oluliseks ning mis jääb kuhugi minu väärtusruumi servale, millest ülesõitmist ma väga oluliseks ei pea.

Me elame uskumatult heal ajal

Kui võtta aluseks lihtne arusaam, et vingatuste hulk näitab elukvaliteeti, siis me pole ilmselt kunagi paremini elanud. Rasketel aegadel surutakse hambad risti ja tegeletakse eluliste küsimustega. Erimeelsused neelatakse alla, hoitakse end rahvuskehana kokku ja suunatakse ogad vaenlase vastu.

Headel aegadel on aega ja mahti omavahel sõneleda, kutsikatena üksteisega puselda. Ega siis hädadest lõppu tule, mille üle käsi murda ja meelt heita.

Päris-päris headel aegadel saame kuulda ahastusi selle üle, et miks kõigile eba-esteetiliselt alasti laternapostidele pole kootud selga veste. Ning miks asfalt on nii meelimürgitavalt hall ja kas laste vaimse tervise nimel ei peaks kõnniteed mitte roosaks võõpama.

Jorisemine kui rahvalooming

Ka õpetatuimad meie hulgast tegelevad enam kui 95% ulatuses enesekordamisega. Verbaalse enesele ja kuulajatele õla peale patsutamisega, karjakuuluvuse kinnitamisega. Sellega taaskorratakse „omade“ ühiseid arusaamu ja märgistatakse „omade“ hulka mittekuulujate teistsugusust.

Seega tasub jauramisi sel teemal, kuidas ühte asja valesti tehti ning teist sootuks tegemata jäeti, võtta kui rohujuure tasandi loomingut. Selles pole mitte midagi halba ega valesti, kui ümbritsevat mõtestatakse. Ning kui riigi tasandil toimuvat kritiseeritakse, on see suisa hästi – see tähendab, et tehtav läheb korda. Riik koosneb rituaalidest ning need rituaalid on ajas muutuvad, kuniks ei sure.

Kõiketorkiv kolumnist ja ärritav muudatus kombetalitustes sunnivad meid mõtlema ja tegutsema. Kui sündinud solvumistundest jõutakse sõnastuseni, positiivse programmi pakkumiseni, on kõik hästi. Jääb asi kraakleva norimise ja nimelise ärapanemise tasemele ... noh ega sellestki maailm otsa lõpe. Kõike seda tehes me kujundamegi oma komberuumi. 

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Kõik Putini võidu nimel!

Venemaa presidendi seekordne kõne parlamendi mõlema koja ehk Föderatsioonikogu ees sai mitmes mõttes erakordne.

Esiteks oli sisuliselt tegemist praeguse presidendi ümbervaimistele pühendatud aktiga. Kuna praegu on kõik ressursid paisatud sellele, et intriigivabasse valimisse mingitki elevust tuua, siis mindi sisuliselt põhiseaduse rikkumisele. Venemaa konstitutsiooni ptk 84 väidab sõnaselgelt, et „president esineb iga-aastase pöördumisega“ ning seda on alates 1994.a nii ka tehtud. 2017.a oli aga esimene aasta, kui seda kõnet ei peetud, sest ... see otsustati lükata järgmisse aastasse, valimiste-nimelisele etendusele võimalikult lähedale.

Teiseks peeti kõne esimest korda väljaspool Kremlit. Omamoodi sotsialistliku võistluse vaimus peab iga taoline aktsioon olema eelmisest suurem ja parem ja üleüldse erilisem. Seekord teatati erakordsest huvist ning seninägematust külaliste arvust, ainuüksi ajakirjanikke tuli 700, sellele lisaks 1000 kuulajat. Nende äramahutamiseks viidi üritus üle näitusekeskusesse Maneež.

Kolmandaks olid seekord kasutusel hiidekraanid, millele juhiti enne ürituse algust lõputult tähelepanu. Kõne ajal jooksid nendel siis vastavad skaalad ja skeemid, näidates kuidas kõik areneb ja pareneb. Kulminatsioon saabus aga siis, kui Vladimir Putin asus rääkima Venemaa vastusest USA survele. Putin katkestas kõne ja palus näidata videot ... ning tõesti oli mida vaadata. Nii filmilõikudena kui animatsioonina näidati uue põlvkonna relvasüsteeme, mis on võimelised vastase kaitsest läbi murdma ja sisuliselt lõputult manööverdades tabama suvalist punkti maakeral. Mäherduse rõõmuga kokkutulnud auväärt seltskond plaksutas ja omavahel muheledes kommenteeris, seda tasub suisa järelvaadata.

Kõne ise aga ... noh see oli kõne nagu Putin ikka peab taolistel puhkudel. Räägib probleemidest ja siis annab korraldus: siin suurendada rahade eraldust tõsta 2 korda, seal langetada intressimäär 7% peale, luua töökohti, võidelda korruptsiooniga, teha lihtsamaks asja-ajamist ja äripidamist jne. Käskude ja korralduste keel on see, mida Venemaal presidendilt oodatakse ja seda ka saadi.

Lõpetuseks aga mõni sõna ühest vastuolust, mis korduvalt kõrvadesse takerdus. Ühest küljest rääkis Putin valikutest, mis peavad garanteerima stabiilsust. Teisest küljest aga läbimurretest, mis peavad viima edasi. Minu meelest need kaks asja omavahel väga ei haaku. Alalhoid ja progress kipuvad üksteist välistama ja/või tasalülitama.
---

lugu ilmus siin, samal teemal sai räägitud ka Vikerraadios, järelkuulata saab siit

---

kuvatõmmis tehtud siit