Tänased Prantsusmaa presidendivalimised – nagu enamik viimasel ajal lääneilmas toimuvatest – on sügavamalt ilmavaatelised kui oleme seni harjunud. Ja ma ei pea silmas parteipoliitilist ilmavaadet, mis tegelikkuses taandub tihti tühja trummipõrinani, vaid sügavaimale, sisuliselt surmahirmu ja sugutungi tasemele ulatuvat.
See on sedasorti vastasseis, mille ees kahvatuvad ideoloogilised värvingud, kaotavad mõtte poliitikute ja isegi riikide nimed – viimased lihtsalt üritavad ära kasutada, instrumentaliseerida kahte peamist instinkti: iga hinna eest ise ellu jääda ja paljuneda.
Väga tinglikult on nende kahe peamise tungi nimi konservatism ja progress. Ma tean et see on äärmiselt vaieldav liigitus kuid lubage ma seletan.
Progressi oleme me harjunud seostama millegi positiivsega. Paradoksaalsel moel sisaldab aga progress endas hävingut. Traditsioonide murdmist. Sisseharjunud elukorralduse otsalõppemist. Tervete elualade kadumist ajaloo prügikasti. Miljoneid isiklikke tragöödiaid. Tühjaks jäänud külasid, murdunud riike ning rebitud rahvaid.
Vastuseis sellisele progressile on loomulik. Konservatism tagab eluspüsi. Koopasse, kaevikusse või oma riiki sulgumine loob vähemalt esmase ellujäämise illusiooni. Kuid viib ühtlasi hääbumiseni. Kui mitte täielise näljasurmani, siis vähemalt vaimse kuhtumiseni ja ristsugutusest tuleneva viljatuseni.
Konservatism on soov ellu jääda. Progress on soov paljuneda, areneda ning tagada et su järglastel oleks tiba parem elujärg. Nii vastandlikud ja nii seotud soovid.
Soovitan vaadata seda imetabast lühikest videot looduskaitseala taastumisest. Parki lasti hundid, kes asusid hävitama hirvi. Tragöödia, kas pole? Kuid see häving laskis taastuda taimkattel, mis omakorda tõi kaasa liigirikkuse vohamise.
Marine le Pen üritab mängida ellujäämistungi baasinstinktil. Emmanuel Macrone kõnetab progressiusku olijaid. Kumb instinkt seekord peale jääb?
No comments:
Post a Comment