Sunday, June 18, 2017

Riiklik silmamoondamine


Ajalehe Diplomaatia juunikuises numbris ilmus Marko Mihkelsoni lugu "DESINFORMATSIOON – VENEMAA VANA JA TÕHUS MÕJUTUSRELV", peatoimetaja Erkki Bahhovski palus mul kirjutada lühikommentaari.

Mihkelsoni lugu saab lugeda siit, minu teksti allpoolt, aga tervikpildi saamiseks tuleb osta ajaleht või ära oodata selle numbri ilmumist e-kujul siia.

---

Vene keelest on mujal maailmas toorlaenudena kasutusele võetud mitte just väga palju sõnu, kuid üks nendest – desinformatsioon (дезинформация) – on viimasel ajal üha kasutatavam ja kurjakuulutavam. Huvitaval kombel on ka üks teine sõnake – sputnik – nüüd muutunud sellesama desinformatsiooni tööriistaks ja vaata et sünonüümiks.

Marko Mihkelsoni põhjalik ülevaade Venemaa inforelva kujunemisloost on tänuväärne lugemismaterjal, sisaldades nii konkreetseid näiteid kui üldisemaid lugemissoovitusi. Tõsi küll, teemakaugele lugejale võib väljendite „selles riigis on kõik silmamoondus“, „sihikindel valetamine, petmine ja eksitamine“, „lääneriikide uinutamine“ jne mõjuda sundmõtlemisliku korrutamisena. Paraku peab siinkirjutaja tõdema, et kirjeldatu vastab tõele ning tabav väljend „sussaaninlikkus“ on veel leebe.

Venemaa eriteenistuslik soov kujundada oma sihtmärkidele nö alternatiivne minevik ja endale sobiv kuvand ja tulevik on tabanud Eestit korduvalt. Tänapäevased infotehnoloogilised vahendid muudavad lääne ühiskonnad veelgi haavatamavaks ning Venemaa on aldis ära kasutama vaba ühiskonna ühte peamist väärtust ehk sõnavabadust.

Kui kogu sellest loost midagi eriti esile tõsta, siis sõnastaksin Mihkelsoni lõpulause pisut ümber. Petlikust lootusest ja sisutust dialoogist ohtlikumgi on meie enda soov ise ennast petta.

Friday, June 16, 2017

Putini võimete piirid


Inivõimete kohta kiputakse ütlema kahetiselt: kas vaimustunult et neil pole piire, või siis väikese ohkega et ikkagi on piirid. Putinvõimetega (kokku kirjutatuna) näib olevat üsna samamoodi: ühest küljest suudab ta ikka veel justkui kõike, kuid üha selgemaks saavad ka nende võimete piirid.

Ühest küljest on kõik justkui hästi. Viieteistkümnendat korda samas fomaadis esinev Putin tunneb ennast publiku ees hästi nagu ikka, vastab enesekindlalt ja kohati piiripealseid nalju visates, valdab vabalt kõiki arve ning juhtides personaalselt kõiki protsesse riigis.

Teisalt aga muutuvad üha selgemaks ka nende võimete piirid. Mõnede arvude vaatamiseks võetakse appi märkmik, peale kolmandat tundi muutuvad vanahärra ohked sügavamaks ... aga annaks taevas meile endile võimekust 64-aastaselt selliseid 4-tunniseid maratone kaasa teha ilma toolilt tõusmata.

Siseriiklikud hädad

Kuid peamine, et see nn käsijuhtimise mudel ilmutab üha enam süsteemseid tõrkeid. Riik, kus võim on personifitseeritud, on institutsioonid määratud olema nõrgad. Lihtsamini öeldes – kui kõik olulised asjad sõltuvad ühe mehe otsustest ja/või tema suhetest alluvatega, siis kahaneb seaduse väärtus ja ametniku vastutus.

Esmapilgul võib küll tunduda, et Stavropoli kuberneri tagasiastumine peale presidendi kriitilist märkust on ametniku vastutuse näidis (seoses otse-eetris esitatud küsimusega, et kuhu on kadunud üleujutuses kannatanud inimeste abistamiseks mõeldud rahad). Kuid see on tegelikult justnimelt näide sellest, kuidas oluline oli Putini kriitika, mitte kuberneri tegevus või tegevusetus.

Peamised, enim esitatud küsimused näitavad süsteemseid probleeme Venemaa elukorralduses. Õigemini isegi ühte probleemi – varastatakse! Viletsad teeolud, väljamaksmata toetused, ebaõiglased palgad: kõigi nende taga on üks ja seesama lugu. Juhul kui Keskus isegi on mingi probleemi jaoks eraldanud raha, siis see ei jõua sihtmärgini üldse või jõuab väga palju väiksemas, ebaefektiivses mahus. Rahavoogude peal istuvad ametnikud teavad, et ülemuse meelepaha alla sattumise korral on karistus küll karm, aga vahelejäämise tõenäosus väike. Sest otseseid telelülitusi kohtadele tehakse vaid kord aastas ja kooskõlastamata küsimuste eetrissepääsemine on vähene.

Väline hiilgus

Väljastpoolt vaatajale on huvitavamad justnimelt need ettevalmistatud küsimused, sest siit kooruvad välja peamised sõnumid, mille püüdmiseks minusuguseid tundideks ekraani ette aheldatakse. Sanktsioonid on tegelikult head ja Lääs kaotab nendest rohkem. Ah et meie sekkume USA asjadesse – aga vaadake mida USA ise teeb! Süürias saab Venemaa hindamatu kogemuse. Ukraina sai viisavabaduse Euroopaga ... noh las ta sai, aga vaadaku ette – ja järgnes kohustuslik gei-nali.

Peamise ja märgilisena, hästilavastatud küsimusena tõstan ma esile ühe – see oli küsimus Artktika kohta.

Väga efektselt vormistatud küsimus – Artika-nimelise tuuma-jäälõhkuja ees – oli küll justkui Peterburis asuva laevatehase saatuse kohta. Kuid vastus kõlas imperaatorliku vägevusega: Arktika arvelt saab Venemaa kasvama! Meil on selleks nii tahet kui võimet! USA võib küll oma allveelaevu peita Norra vetes ja sihtida meid oma rakettidega üle arktilise jäämütsi, kuid meil on olemas selline tehnika, mida pole kellelgi teisel. Ja kui keegi teine tahab ka Arktikat kasutada, peab ta tegema Venemaaga koostööd.

---

lugu ilmus siin, samast võetud ka pilt

Thursday, June 15, 2017

Kuusteist Hiinat


Samal ajal kui Eestis ollakse vastu enamikele uutele rajatistele/projektidele, on meile lähenemas midagi suurt. Midagi väga suurt. Nimelt Hiina.

Viis aastat tagasi käivitas Hiina projekti nimega 16+1. Üks on mõistagi Hiina ja 16 tähistavad vastavat arvu Ida- ja Kesk-Euroopa riiki, keda projekti kaasatakse. Geograafiliselt kujutab see endast kirjut ahelat Balkanilt Balti riikideni, nö merest mereni. Sisuliselt aga Hiina-poolset valmisolekut investeerida nende riikide taristusse, eelkõike kõike sellesse, mis on seotud kaubanduse edendamisega – eelkõige siis lennujaamad, raudteed ja sadamad.

See riiklikul tähtsusega projekt on nüüd jõudmas sellesse staadiumisse, et kui võtta arvesse kõiki vastava-sisulisi üritusi, konverentse jne, peaks igas ministeeriumis ja ametkonnas olema palgal paar inimest, kes ainult selle teemaga tegelevadki.

Euraasia ehitamine

Hiinlased on tuntud oma pikavinnalise strateegilise planeerimise osas, sesap pole loomulikult Ida- ja Kesk-Euroopa riigid Hiina jaoks eesmärk omaette. Laiemas plaanis on tegu riikliku meganägemusega nn Uuest Siiditeest. Ühendusest tootmisvõimeka Hiina ja tarbimishimulise Euroopa vahel. 16+1 on vaid osake sellest suuremast plaanist.

Rõhutatult eraldi sihik Ida-Euroopale pole juhuslik. Kui Euroopa suured riigid on inertsemad ja tõrksamad Hiina mängu kaasa mängima, siis näljased ja suurema kasvupotentsiaaliga nö vahe-Euroopa riigid on altimad omavahel konkureerimise käigus reegleid vabamalt tõlgendama. Ja tõepoolest, nende viie aasta jooksul on Hiina kaubavahetus selle piirkonna riikidega kasvanud mühinal, mõnekümnest protsendit kuni kohati lausa mitmesajani.

Selle Uue Siiditeega lööb Hiina enda jaoks kaks kärbest. Esmatasandil on vaja rakendust leida Hiina ülemäärasele tootmisvõimekusele, sh betooni ja terase, masinaehituse (nt kiirrongid) jne osas. Vastuvõtvate riikide sidumine tehnoloogiate abil ja hiina diasporaade tekkimine on selle esmaülesande teine ots. Teisase, nö üliülesandena terendab aga soov luua nö Suur Euraasia, mis on suuremal või vähemal määral valmis mängima Hiinaga ühel väljakul.

Hiina Marshalli plaan

Igasugune ajalooline paralleel on aati eksitav ning ajab tõsimeelsed ajaloolased tagajalgadele, kuid ma võrdleks Hiina tegevust preventiivse Marshalli plaaniga. Ehk siis sellega, mida USA tegi Teise Maailmasõja järel Euroopa toetuseks. Ega USA ei teinud seda puhtast idealismusest, vaid ta kujundas Euroopast enda jaoks mugavama partneri.

Küsite, et kus on siis see suur sõda, mille järel Euroopa päästmist vajaks? Esiteks ei pea olema tegu kineetilise katastroofiga, vaid nt finantsilise kokkuvarisemisega, mida mh ennustab investeerimisguru Jim Rogers. Teiseks võib see seisneda lihtsalt Euroopa Liidu vaikses kuhtumises iseenda kohmakuse sisse, mille käigus liikmeriikide vaheline konkurents võimendab nende valmisolekut vaatamaks ringi uute partnerite järele.

Mõistagi ei tee ka Hiina seda suurest ligimesearmastusest ja erilisest kiindumusest vanasse Euroopasse. Lihtsalt lähtudes oma mõttemudelist on ta kiirustamata valmis. Võib-olla mitte niivõrd tahteline, aga võimeline taas sisse võtma seda rolli, millisena ta ise ennast nägi enne segaseid aegu, mil Euroopa tast arengus mööda põrutas.

Lõpetuseks aga – mida siis tähendab pealkirja rolli tõstetud väljend „Kuusteist Hiinat“? Aga lihtsalt seda, et nendel kuueteistkümnel vahe-Euroopa riigil on igaühel oma nägemus Hiinast ja enda võimalikest kasudest.
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit

Tuesday, June 13, 2017

Sümbolväärtusega Montenegro


Mõni päev tagasi suurenes NATO liikmesriikide arv, uueks liikmeks astus Montenegro. Alliansi kui terviku seisukohalt on tegu küll väikese, kuid väga mitmes mõttes tugevalt positiivse ja sümboolse sündmusega.

Ilmselgelt pole Eestistki kolm korda väiksema territooriumi, kaks korda napima rahvastiku ja 2,5 korda väiksema armeega Montenegro mingi kolossaalne panus NATO kollektiivsesse kaitse- ja heidutusvõimekusse. Aga siin saab välja tuua vähemalt kolm olulist momenti, miks kogu julgeoleku-poliitika kogukonnal tasub sel puhul klaase tõsta.

Kolm positiivset momenti

Esiteks tõestas see liitumine, et Lääne klubid on siiani atraktiivsed üha uute riikide ja rahvaste jaoks. Montenegro jaoks on NATO’ga liitumine üks samm eurointegratsiooni teel, järgmiseks soovitakse taotleda Euroopa Liidu liikmestaatust.

Teiseks vähendab Montenegro liitumine üldist konfliktiohtu Balkanil, piirkonnas, mille plahvatusohtlikkus on leidnud korduvat ja verist kinnitust.

Kolmandaks tõestas see samm Montenegro enda võimekust ajada oma riiklikest huvidest lähtuvat poliitikat, vaatamata pidevale ja korduvale mõjutustegevusele nii naabruses oleva Serbia kui viimase selja taga oleva Venemaa poolt.

Venemaa vastureaktsioon

Loomulikult avaldab Kreml valjuhäälset protesti toimuva vastu, viidates mütoloogilisele leppele, mille kohaselt olla keegi lubanud Moskvale et lääne klubid lõpetavad uute liikmete vastuvõtmise.

„Sanitaarsetel kaalutlustel“ Montenegro veinide Venemaale sisseveo lõpetamine on kindlasti selle mägise riigi jaoks ebamugav, kuid siiski väheoluline samm. Venemaa osakaal Montenegro väliskaubanduses on u 1% ning enamasti koosneski sellestsamast veinist (tagurpidi Venemaal veeti sisse põhiliselt alumiiniumit).

Siisesõidukeeld Moskvasse nende jaoks, kes aitasid kaasa NATO’ga liitumisele kõlab seda töntsakama sammuna, sest justnimelt need pooldajad sõitsid kõige vähem Venemaale. Loomulikult säilub võimalus, et Venemaa proovib korraldada mingi provokatsiooni, karistamaks allumatut väikeriiki, kuid nende katsete vastu õpitakse järjest paremini tegutsema

Ja lõpetuseks üks soovitus kõigile, kes asjast kirjutavad ja räägivad. Kasutades väljendit „NATO laienemine“ toetame me nende jõudude retoorikat, kes räägivad NATO’st kui ohust, mis vallutab üha uusi alasid. Mõistlikum ja ka sisuliselt korrektsem on kõnelda uute liikmete liitumisest klubiga, kas pole?
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit

Wednesday, June 7, 2017

35. veerantund väliskommentaatoriga: Mart Nutt Kataloonia referendumist


Veerantund väliskommentaatoriga: Mart Nutt Kataloonia referendumist. Saatejuht Karmo Tüür
----------
Liigume üldiselt üksikule. Katalaanid lähevad viimase kolme aasta jooksul kolmandale katsele viia läbi oma iseseisvus-referendum. Kas on võimalik tõmmata mingeid seoseid kõikvõimalike muude rahva-algatuslike, süsteemi-vastaste liikumistega alates värvilistest revolutsioonidest kuni nn araabia kevadeni välja?

Kataloonia ja Hispaania suhted. Mis on see peamine tõukejõud, mis viib Katalooniat Hispaaniast eemale. Ja mis on siis peamine tõmbejõud, mis hoiab neid koos?

Konkreetselt see referendum. Oletame et referendum õnnestub läbi viia – mis saab edasi, juhul kui hääletustulemus peaks olema Kataloonia iseseisvumist selgelt toetav?

Sinu soovitus Eestis seda teemat käsitlevatele inimestele ja ametliku Hispaaniaga lävivatele ametnikele-ajakirjanikele?

---

pilt võetud siit

---

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

Tuesday, June 6, 2017

Venemaa 2035


Ühiskondlikud, poliitilised ja tehnoloogilised muudatused on saavutanud sellise tempo, et enamik inimesi tunneb ennast suuremal või vähemal määral ebamugavalt. Kindlustunne homse päeva suhtes on järjest vähesemate privileeg, kuigi tegelikult ka neile on see vaid illusioon. Seetõttu on arusaadav, et kõikvõimalikku konservatiivsust jutlustavad ideoloogia-sarnased produktid on järjest populaarsemad. Kuid need jutustused ei aita karvaõrdki valmistuda edasiste, veel kiiremate ja sügavamate muudatustega toimetulekuks.

Venemaa praegune võimkond on võtnud kasutusele sotsiaal-konservatiivse retoorika, mis on osutunud populaarseks nii enamiku venemaalaste kui ka paljude läänlaste südameis. Justnimelt südameis, mitte peades, sest ratsionaalselt võttes ei saaks ühte pähe ära mahtuda kobarsoov: „tahan õiglust nagu NSVL ajal, sõnavabadust nagu Putini ajal ja majandust nagu Hiinas“. Aga justnimelt sellise segasoovide üldistuseni jõudis Venemaa strateegiliste algatuste keskuse poolt läbiviidud arvamusuuring.

Nõrk majandus ei kaitse riigi huve

Selle ametliku retoorilise konservatiivsuse foonil torkab seda eredamana silma sama Keskuse poolt väljatöötatav strateegia Venemaa 2035. Nii Keskuse juhiks kui ka antud strateegia esinäoks on Aleksei Kudrin, endine rahandusminister, üks viimaseid süsteemseid liberaale Putini lähiringides.

Peamise ohuna sõnastatakse Kudrini poolt Venemaa tehnoloogilist mahajäämust ning sellest tuleneb rida järgmisi ohte: kiduv majanduskasv, suutmatus üles ehitada toimivat riigikaitset, võimetus tagada rahuldavat elukvaliteeti jne. Mahajäämuse ühe indikaatorina toob Kudrin välja robotiseerituse näitaja: kui Lõuna-Koreas on 10 tuh inimese kohta kasutusel 446 robotit, USA’s 136, Hiinas 36, siis Venemaal on neid vaid 2.

Kidura majanduse ja vananeva elanikkonna tingimustes muutub riigile järjest keerulisemaks jätkata senist sotsiaal-toetuste, eelkõige pensionite süsteemi. Kudrini soovitus on lihtne – tõsta pensionile jäämise vanust ning suurendada vajaliku tööstaaži mahtu. Tema sõnul on pigem parem töötada mõni aasta kauem ja saada siis kuni kolmandiku võrra rohkem pensionit. Mõistagi on see soovitus peamine, mille külge haakuvad riiklikus konservatiivsuse peavoolus liikuvad meediakanalid, tõstes pealkirja tasandile: „Kudrin soovitab vähendada pensionäride arvu.“

Tehnoloogilise revolutsiooni vajadus

Väljapääsuna olukorrast nähakse eelkõige tingimuste loomist „vene tehnoloogilise revolutsiooni“ jaoks. Selle vahendiks nähakse kõrgtehnoloogiliste konsortsiumite moodustamist ning seda kindlasti välismaise kapitali ja ekspertiisi kaasamisega. Kudrini sõnul pole suletud süsteemis võimalik läbimurret saavutada.

Riigisektori kasv tuleb peatada, riigi osalust majanduses kärpida, riigi peamine ülesanne peaks olema tingimuste loomine nt läbi raud- ja maanteede ehitamise. Loomulikult puudutab strateegia ka majanduse nö pehmemat poolt – panustamist hariduse ja tervishoiu arendamisse. Kuna inimesed elavad järjest kauem, siis peavad nad oma elukvaliteedi tagamiseks ja pideva muutumisega toimetulekuks olema targemad ja tervemad.

Mõistagi on see kõik vaid strateegia, nägemus sellest kuidas Venemaa peaks arenema. Kas ja kuipalju sellest reaalses riiklikus poliitikas kasutusele võetakse, on küsitav. Lausa väga küsitav, võttes arvesse konservatiivsusest kõnelevat riiklikku retoorikat. Kuid Kudrini pingutust tuleb tunnustada – pikaajaline majanduspoliitiline planeerimine on midagi üsna ebapopulaarset, sellega valimistsükli punktivõite ei saavutata.
---
lugu ilmus siin
---

Pilt võetud siit

Friday, June 2, 2017

Meile on kuulutatud sõda ehk kuidas tulla toime nn uue reaalsusega


Kui sind rünnatakse, on laias laastus ainult kaks võimalust: kas hakata vastu või mitte. Kusjuures mõlemad on selles mõttes halvad valikud, et sa ei tea, millega asi lõpeb.

Pidin hiljuti ühes vestlusringis vastama küsimusele, et mida siis ikkagi teha praeguses julgeolekuolukorras, pidades silmas terroriakte ja kasvõi meie lähenevat laulupidu. Laiutasin käsi ja ütlesin midagi stiilis "see ongi uus reaalsus".

Alles veidi hiljem taipasin, et selline vastus on kõige halvem, mida saab anda. Sedasorti "uue reaalsuse" allaheitlik omaksvõtmine on iseenda ja oma laste suhtes kuritegelik.

Kaks halba varianti

Lääne tsivilisatsioonile kõige laiemas mõttes on kuulutatud sõda. Terroriaktid toimuvad küll hajali nii ajas kui ruumis, kuid see on äärmuslike islamistide sõjapidamise viis. Öeldes seda, pean vajalikuks teha kohe kaks täpsustust – religioon ei tapa ja mitte iga moslem pole terrorist! Surma külvamisega tegelevad üksikud, enamasti ülejäänud ummast ehk moslemi-kogukonnast irdunud radikaliseerunud tegelased. Neid on tühine vähemus, kuid nad üritavad rääkida kõigi nimel.

See modžahedinlik vähemus üritab selliste üksikute, kuid veriste torgetega provotseerida meid vastama. Soovitavalt vastama konventsionaalse sõja vormis, või siis kõigi moslemite vastu suunatud vägivalla vormis, mis omakorda võimaldaks neil mobiliseerida kogu umma nö otsustavaks võitluseks.

Meie esimene võimalus on mitte reageerida, lasta asjal nö sumbuda, loota et me oleme võimelised selle torgete laine üle elama ilma suuri kahjusid kandmata. Teine võimalus on teha just seda mida meilt oodatakse – puhuda sõjasarve, kuulutada end sõjas olevaks, hakata raginal vastu ja loota et me oleme tugevamad.

Mõistlik vastutegutsemine

Nagu alati, nii ka siin on kahe äärmuse vahel või kõrval olemas kolmas variant. Meie parim võimalus on olla jõuliselt ja veenvalt enesekindlad. Tegelikult ka kaitsta neid väärtusi, mille sisse me usume, eelkõige antud juhul kõigi inimeste võrdne õigus elule ja võrdne vastutus seaduse ees.

Surma ihalevatele ja külvavatele tegelastele saab ja peab vastu astuma jõuga, kuid seda ei saa ja ei tohi teha samasuguste meetoditega nagu teevad seda surmakummardajad – me ei tohi vihata valimatult. Kuid kui keegi tõstab Euroopa tänavatel ja/või infovõrkudes DAESH’i musta terrori-lipu (või ükskõik missuguse muu terrorimärgi), peab ta teadma, et teda koheldakse terroristina.

Jah, ma tean, et see tähendab vabaduse ja turvalisuse vahelise tasakaalupunkti nihkumist vabadusest eemale. Et see tähendab täiendavaid volitusi eristruktuuridele. Et see tähendab vajadusel ka automaatureid tänavatel ja muid heidutus-elemente. Suuremaid kulutusi jõustruktuuridele kuni Euroopa ühtse piirivalvesüsteemini välja. Kuid antud hetkel peame me tunnistama, et me oleme sõjaseisukorrale väga lähedal.

Me ei tohi seda sõda vastu võtta, vähemalt mitte nende tingimustel. Me ei tohi ette alla anda ega minna lausvaenamise teed, vaid peame saatma surmaihalejatele ja hirmukülvajatele selge sõnumi: „Me oleme tugevamad.“
--------
lugu ilmus siin
--------
pilt võetud siit

34. veerandtund väliskommentaatoriga: Indrek Tarand Euroopa Liidust kui tööriistast


Veerandtund väliskommentaatoriga: Indrek Tarand Euroopa Liidust kui tööriistast. Saatejuht Karmo Tüür

---
Teen ettepaneku rääkida Euroopa Liidust kui tööriistast. Kunagi võeti ta kasutusele majanduskoostööks ja eelkõige Saksa-Prantsuse teljel. Kas see algne üliüesanne enam pädeb?

See instrument on pidevas muutumises, kasvõi läbi roteeruva eesistumise. Kas EP tugitoolist vaadatuna panid sa tähele tähele, et lõppes Malta eesistumine … ehk kas ja kuipalju isegi EL südames seda roteeruvat eesistumist tõsiselt võetakse?

Lihtsatele küsimustele pole lihtsaid vastuseid, aga mis ikkagi peaks muutuma, et EL kuvand muutuks kohmakast ja ebaefektiivsest taas atraktiivseks?

---
pilt võetud siit

---

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

Thursday, June 1, 2017

33.veerandtund väliskommentaatoriga: Raivo Vare Venemaa majanduspoliitilisest arengust


Veerandtund väliskommentaatoriga: Raivo Vare Venemaa majanduspoliitilisest arengust. Saatejuht Karmo Tüür

---

Mõistmaks riigi välispoliitikat, tasub mõnikord vaadata selle riigi sisse. Täna kiikame Venemaa sisse, tema majandus-poliitilisse olemusse.

Kõik Venemaaga tegelejad on kokku puutunud selle mõistega: presidendi mai-ukaasid. Neile viidatakse kui mingile majakale ikka veel, mis tekitab minusguses dežavuu-taju NLiiduga, kui kõike vaadeldi NLKP XXI kongressi valguses. Kuid nali naljaks, misasjad need ukaasid on ning mida nad kõnelevad meile Venemaa (sotsiaal-)majanduslikust mudelist? Kas selline ukaasi-juhtimine saab põhimõtteliselt olla efektiivne?
Venemaast räägitakse tihti kui nö ressurisneeduse heast-halvast näitest. Kuidas Norral õnnestus seda needust vältida ja miks Venemaal mitte?

Venemaa on ilmselt väikese üllatusega tähele pannud, et tema sotsiaal-konservatiivne retoorika on atraktiivne ka läänes. Mina tajun aga sügavat lõhet selle sotsiaal-konservatiivse retoorika ja sotsiaalmajandusliku tegelikkuse vahel … kas see on ainult minu tajuhäire?

Ja lõpetuseks – sinu soovitus neile, kes ikka veel räägivad Eesti suurest võimalusest olla vahendajamaa Lääne ja Venemaa vahel?

---

pilt võetud siit

---

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

Wednesday, May 31, 2017

32.veerandtund väliskommentaatoriga: Urmas Pappel – vaade Hiinasse ja Hiinast välja


Veerandtund väliskommentaatoriga: Urmas Pappel – vaade Hiinasse ja Hiinast välja. Saatejuht Karmo Tüür

---

Vaatame seekord maailmale otsa läbi Hiina prisma

Üldine. Juba ammu enne eelmise sajandi lõppu on mantrana korratud: 21.saj saab olema Hiina sajand. Kas ta siis on seda? Esiteks – kas on olemas objektiivseid aluseid selle väite kinnituseks? Teiseks – kas Hiinal endal on ambitsioone olla nö maailmadirektor?

Globaalselt oluline. Hiina-USA. Donald Trump oma hiljutisel välisturneel nimetas Saksamaad talle omasel moel „very bad“, kuna Saksa-USA kaubandusbalanss on Saksa poole kaldu. Hiina peaks selle loogika kohaselt olema „very-very bad, thats true!“ Kuidas Hiina ise näeb oma suhteid USA’ga?

Regionaalselt oluline. Hiina-Venemaa. Venemaal on väga levinud geopoliitiline ja geostrateegiline maailmamõtestamine. Selle kohaselt peetakse ennast nö südamaaks ja Vene-Hiina koostöötelg algab Moskvast, mitte Pekingist. Kuidas vaadatakse Hiinast nö põhja-aladele?

Kuidas Hiina näeb oma suhteid Euroopa Liiduga – kas pigem kui hulk bilateraalseid suhteid?

---
pilt võetud siit
---

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

Ära toida trolli!


Kui sa toidad trolli, muudad sa teda tugevamaks ja mõjukamaks. Ning mis kõige hullem, sulle / sind ümbritsevatele võivad ka trollide võtted külge hakata, muutudes nö normaalseteks, salongikõlbulikeks retoorilisteks käikudeks.

Üha suurem osa meie info- ja muljevahetusest toimub veebis, uue meedia kanalites. Märkimisväärne osa selles uues ruumis askeldajatest on aga trollid. Kes need on, millisteks alarühmadeks jagunevad jne, seda on väga tänuväärselt lahanud Riias tegutsev oivakeskus, kuid hetkel pole need peensused olulised.

Oluline on aga see, et järjest rohkemad meist on hädas trollidega, kes püüavad kaaperdada meie infovoogu, suruda peale oma väiteid ja muutuvad vahel lausa ahistavaks.

Küberhügieeni all peetakse tavaliselt silmas kõikvõimalikke raud- ja tarkvaralisi lahendusi, kuid mitte vähem tähtis on pahavara tõkestamise kõrval tõrjuda ka mentaalset saasta. Saastalevitajateks on enamasti võõra/väljamõeldud nime all kirjutajad, kelle väljafiltreerimine on suhteliselt lihtne enesekaitse vorm. Kas filtreerimiseks kasutada lihtsat ignoreerimist või lausa blokeerimist, see on juba maitse asi. Ise olen enamasti jätnud trollid enda jaoks nähtavaks, sest nende askeldamist on omamoodi õpetlik jälgida.

Kuid ka pärisnimelised inimesed kasutavad tihti trollivõtteid. Mõned lihtsamad neist on „aga teised teevad ju kaa“ ning „aga miks me ei räägi sellest“ või „aga tegelikult on kõige taga ... (juudid/reptiilid/...).“

Lihtsaim ja enimkorduv näide – kui jutuks on Venemaa sekkumine teiste riikide siseasjadesse, siis vastuseks kõlab: „milleks Venemaad esile tõsta, kõik teevad ju sedasma“. Teine vähemalt sama populaarne – kui kõne alla tuleb Kremli propaganda, siis vastus kõlab „kõik valetavad!“

Trollimise erivorm on sundmõtlemise all kannatavate inimeste postitused. Kui mainitakse mingit nende jaoks päästikuna toimivat märksõna, siis kodanik aktiveerub ja paiskab eetrisse oma tunnuslaused.

Kuid selle kirjutise peamine mõte on mitte jagada õpetussõnu, et kuidas ära tunda trolle, vaid üks ja väga lihtne soovitus: ära toida trolle. Sinu vastus toidab neid.

---

pilt võetud siit

Thursday, May 25, 2017

Trumpi turnee tagamaad


Ameerika president Donald Trump armastab kärarikkaid esinemisi ja tähelepanu. Ning kui ta midagi sellest veel rohkem armastab, siis teha kõike teisiti, kui tegi tema eelkäija Barack Obama. Trumpi avaturnee välismaailmale kannab ühte ja lihtsat sõnumit: tema suudab. Mitte «Yes We Can» – mis oli Barack Obama loosungiks –, vaid «Yes I Can». Ehk siis mitte «meie suudame», vaid «mina suudan».

Trumpi maailmapildis on tema see suur tehingumeister, kes suudab käigu pealt sekkuda ja olukorra lahendada. Ilma süvenemata, ilma tüütu tseremoonitsemiseta.

Praegune turnee peaks tõestama, et Trump suudab ühe visiitide seeriaga panna ühe eesmärgi nimel tegutsema mõeldamatud liitlased. Külastades kolme suurima religiooni keskusi, veenab ta islami, judaismi ja kristliku maailma panna üheskoos tegutsema terrorismi vastu. Ja takkatippu pani ta ka NATO peasekretäri ütlema, et NATO liitub rahvusvahelise koalitsiooniga.

Selle suurvõitluse väljakuulutamise omamoodi tulemiks on veidravõitu koalitsioon, mida on juba jõutud nimetada «araabia NATOks». Teised kasutavad väljendit «islami NATO», mida juhib USA. Kolmandad, et tegu on «sunniitliku NATOga» šiiitliku Iraani vastu. Iseloomulik on see, et Obama ajal üritati Iraani siduda, sõlmides temaga tuumatehing, mille sisuks oli Iraani tuumaprogrammi peatamine ja vastutasuks sanktsioonide tühistamine.

Iraani avanemine maailmale leidis omamoodi meeldiva heakskiidu ka Iraani rahva poolt, kes hiljutistel presidendivalimistel kinnitas uuesti ametisse senise presidendi Hassan Rouhani, kelle ajal ja toel see tehing sündis. Ja nüüd osutub seesama Iraan taas kurjuse teljeks, kelle vastu hakkab võitlema Saudi Araabia … ehk siis riik, kelle kodanikud istusid lennukitesse, ründmaks USAs kaksiktorne. Riik, kellega Trump sõlmis pretsedenditus mahus relvatehingu.

Mis torkab eriti silma kogu selles showman’likus stiilis ülesehitatud, reegleid rikkuvas turnees, on see, et kõik toimus sisuliselt improviseerivas vormis. Selliste tippkohtumiste tava näeb ette, et enne seda toimuvad pikad tehnilised läbirääkimised, kurnatud diplomaadid istuvad nädalate kaupa kinnistes kabinettides, et kooskõlastada detaile. Seejärel saabub kohale suur valge pealik, kes paneb oma allkirja, lõikab läbi lindid, patsutab laste päid ja peab pidukõne.

Seekord on kõik vastupidi. Suur Valge Pealik tellis takso … antud juhul siis oma Lennuki nr 1 … ja sõitis läbi teiste Oluliste Inimeste juurest. Kogu tehniline, diplomaatiline, analüütiline korpus üritab aga käigu pealt asjade olemust hoomata ning kuidagigi asju ratsionaalseks rääkida.

Trumpi maailmas on asjad korras. Tegu on tehtud. Pärismaailmas pole aga midagi selge. Osapooled vaatavad teineteisele ja üksteisele vaikses hämmingus otsa. Tasub esitada endale kontrollküsimus: kas selle turnee järel kadus kasvõi üks probleem? Kas piirkondlik konkurents ressursside üle asendus koostööga üldiseks hüvanguks? Kui vastus on «jah», tuleb tunnustada Trumpi geniaalsust.

---

lugu ilmus siin

---

pilt võetud siit

Разбор полётов: Trumpi turnee


Selle hooaja viimases "Разбор полётов" saates rääkisime USA praeguse presidendi esimestest välisvisiitidest, millest saate ajaks olid toimunud kaks: Saudi Araabia ja Iisrael. Kuid tegelikult tuleb selleks, et mõista nende kahe esimese sisu, vaadata ka kolmandale punktile, mis on Rooma. Mida tahab end suureks tehingumeistriks pidav Donald Trump nende visiitidega tõestada või saavutada?

Kõigest sellest rääkisidki - nagu selles saateformaadis tavaks - saatejuht Artur Aukoni juhtimisel eksperdid Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.

---

pilt võetud siit

Tuesday, May 16, 2017

Koostöö-polügoon nimega Süüria


Süüriast on saanud rahvusvaheline poksikott. Omapärane sihtmärk või polügoon mille pihta virutatakse igast suunast. Klohmitakse seespoolt (alates omaenda presidendist kuni opositsioonini, kurdidest kuni DAESH’ini), susitakse lähinaabrite juurest (Türgist Katarini), kõige võimsamad litakad aga antakse kaugelt ja kõrgelt.

Venemaa raketilöök 2015.a Kaspia merelt ja USA oma 2017.a Vahemerelt on kohutavalt hea illustratsioon olukorrale. Rõhuga nii sõnal „kohutav“ kui „hea“.

Venemaa on Süüria muutnud polügooniks, mille kaudu pakkuda USA’le koostööd Krimmi-järgses maailmas. Ja USA näikse seda koostööd omal veidral moel aktsepteerivat.

Hiljutisel Moskva julgeolekukonverentsil esitas Venemaa Föderatsiooni kaitseminister Sergei Shoigu neljapunktilise tegevuskava Süüria jaoks:

- DAESH’i toitva radikaalse ideoloogia hävitamine

- Uue põhiseaduse koostamine

- Majanduse ümberkorraldamine/taastamine

- Demineerimis-operatsioonide korraldamine

Tõsi küll, kuidas seda esimest punkti kasvõi teoreetiliselt teostada, see jääb uduseks, kuid olgu, see pole ka hetkel oluline. Oluline on see, et kas USA võtab Moskva plaani vastu ja seda asutakse koos läbi töötama ja ellu viima? Kui jaa, siis on see jällegi samm „uue reaalsuse poole“.

Lõpetuseks aga (üldsegi mitte) retooriline küsimus. Kas teie tahaksite elada polügoonil?

---

Pildid kokku sulatatud siit ja siit

Saturday, May 13, 2017

Ma olen radikaliseerunud


Igal aastal 9.mai eel, ajal ja järel on olnud põhjust rääkida ja kirjutada sellest pool-religioossest rituaalist, mille läbi praegune Venemaa Föderatsioon ennast tõestab ja kinnistab. Juhtusin läbi vaatama omaenda tekste sel teemal ning panin imestusega tähele, kuivõrd minu enda suhtumine sellesse küsimusse on muutunud.

Täpsemalt on juttu isegi mitte niivõrd kogu rituaalist, kuivõrd selle visuaalsest vormistusest. Keskse sümboli rolli tõstetud värvilisest riideribast. Niinimetatud Georgi lindikesest.

Veel vahetult enne pronksiööd kirjutasin ma stiilis „laskem neil tähistada omi pühasid ja kummardada omi puuslikke. Meil jagub endagi omi, mis – uskuge mind – näivad eemalt vaadates sama veidrad ja vastuolulised.

Peale toonaseid sündmusi, peale Gruusiat ja Ukrainat on minu suhtumine aga muutunud. Kaks aastat tagasi panin kirja: „See, missuguseid tähtpäevi me otsustame tähistada, määratleb meie olemist. Juhul kui me peame oluliseks tähistada 9.maid, oleme tolle, postsovjetliku reaalsuse osa.

Aasta tagasi: „Venemaal algab jälle sõda. Nagu igal aastal 9.mai paiku. Verevalamise lõpetamise puhul sobilikust mõtlikust mälestamisest on tehtud aktiiv-agressiivne šõu. Võidu märgiks valitud nn Georgi lindist sai (tagasi-)vallutuste sümbol, millesse pakitud Krimm peaks kogu endise impeeriumi heldima panema ning ülejäänud maailmale tõestama emamaa vägevust.

Ka sel aastal puutusin teemaga kokku, kuid hoidsin end kirjutamast. Mõtlesin, et lasen nädalakese mööda, ehk läheb üle. Ei lähe! See triibuline ribakene on muutunud minu jaoks ärritajaks. Ja see pole hea. Sest ärritus pimestab ning võimaldab minuga manipuleerida.

Kuid üks detail annab lootust, et ka see möödub. Noorema eesti mehega tuli teema jutuks ning vastuseks kuulsin küsimust: „mis lint see on?“
------
pilt võetud siit

Friday, May 12, 2017

Разбор полётов: Prantsusmaa ja BREXIT

10.mail eetris olnud saates kõne all Prantsusmaa presidendivalimiste tulemus ja olukord BREXIT'i ümber.

Kas ja kuivõrd on Macroni poolt antud hääled ikkagi tema poolt antud hääled? Kuivõrd sellele võidule aitasid kaasa nii Le Peni taust, eliidivastasus ja koguni BREXIT?
BREXIT - kas me siiamaani teame, millest me räägime?

Kõnelemas nagu ikka Artur Aukoni juhtimisel Karmo Tüür ja Harri Tiido. Saadet saab järelkuulata siit
---
pilt võetud siit

Monday, May 8, 2017

Tagasilibisemine


Jälgides vene ajakirjandust, tabad end üha enam äratundmis-hetkedelt, nõukogude-aegse retoorika tagasitulekult leheveergudele ja sõnavõttudesse. Tõsi, kommunistliku partei kõike-juhtiva rolli on üle võtnud üks teine partei, peasekretäri oma president, kuid mõttekäigud muutuvad üha valusamalt sarnasemaks.

Jättes kõrvale suhestumise muu maailmaga – mis samamoodi muutub üha vastanduvamaks – toon paar näidet sisemisest retoorikast.

Nii näiteks on sisuliselt totaalseks praktikaks see, et kohalikud asjapulgad räägivad sellest, kuidas nad juhivad ja kontrollivad majandust. Kohalikes lehtedes ilmuvad ülevaated nõupidamistest, kuhu rajooniülemad kutsuvad kokku põllumajandus-ettevõtete juhte, suunamaks kevadkülvi ja ja moodustavad staape, võitlemaks saagi eest (isegi lausend „битва за урожай“ on tagasi tulnud). Duumasaadikute suust kostavad üleskutsed, et rahvaasemikud peaksid kontrollima tootmisettevõtete tegevust!

Kohalikes omavalitsustes määratakse ametisse ametnikke (aselinnapea tasemel), kelle tööülesandeks on „noorsoo patriootiline kasvatus ja koostöö jõuorganitega“.

Isegi meie „Teeme ära“ heakorrakampaania analoog toimub kohtadel Presidendi soovitusel ja võimupartei külge tekitatud Rahvarinde korraldusel.

Taolisi näiteid võiks tuua veel kümnete kaupa, kuid kõige hullem on siiski see, mis toimub nn Võidupüha ümber. Lastele mõeldud NKVD vormi müügiletulek mõjub aga lausa psüühikat-hävitavalt (meeldetuletuseks - NKVD oli Nõukogude Liidu algusaegade verine terrori-aparaat). Kõikvõimalikke toonaseid kohutavaid aegu ülistavaid suhtlusmeedia-gruppe tekib juurde nagu seeni peale vihma.

Õnneks, oh tõepoolest õnneks tean ma väga palju venelasi ja muid venemaalasi, kes seda tagasilibisemist ei toeta. Paraku lahkub enamik oma seniselt kodumaalt, talumata toimuvat.

Seni aga näib Venemaal üha tõesemaks muutuvat kunagi uskumatuna tundunud fraas: „Stalin pole lahkunud minevikku, ta on lahustunud meie tulevikku“

---

Pilt võetud siit

Sunday, May 7, 2017

Valik hävingu ja hääbumise vahel


Tänased Prantsusmaa presidendivalimised – nagu enamik viimasel ajal lääneilmas toimuvatest – on sügavamalt ilmavaatelised kui oleme seni harjunud. Ja ma ei pea silmas parteipoliitilist ilmavaadet, mis tegelikkuses taandub tihti tühja trummipõrinani, vaid sügavaimale, sisuliselt surmahirmu ja sugutungi tasemele ulatuvat.

See on sedasorti vastasseis, mille ees kahvatuvad ideoloogilised värvingud, kaotavad mõtte poliitikute ja isegi riikide nimed – viimased lihtsalt üritavad ära kasutada, instrumentaliseerida kahte peamist instinkti: iga hinna eest ise ellu jääda ja paljuneda.

Väga tinglikult on nende kahe peamise tungi nimi konservatism ja progress. Ma tean et see on äärmiselt vaieldav liigitus kuid lubage ma seletan.

Progressi oleme me harjunud seostama millegi positiivsega. Paradoksaalsel moel sisaldab aga progress endas hävingut. Traditsioonide murdmist. Sisseharjunud elukorralduse otsalõppemist. Tervete elualade kadumist ajaloo prügikasti. Miljoneid isiklikke tragöödiaid. Tühjaks jäänud külasid, murdunud riike ning rebitud rahvaid.

Vastuseis sellisele progressile on loomulik. Konservatism tagab eluspüsi. Koopasse, kaevikusse või oma riiki sulgumine loob vähemalt esmase ellujäämise illusiooni. Kuid viib ühtlasi hääbumiseni. Kui mitte täielise näljasurmani, siis vähemalt vaimse kuhtumiseni ja ristsugutusest tuleneva viljatuseni.

Konservatism on soov ellu jääda. Progress on soov paljuneda, areneda ning tagada et su järglastel oleks tiba parem elujärg. Nii vastandlikud ja nii seotud soovid.

Soovitan vaadata seda imetabast lühikest videot looduskaitseala taastumisest. Parki lasti hundid, kes asusid hävitama hirvi. Tragöödia, kas pole? Kuid see häving laskis taastuda taimkattel, mis omakorda tõi kaasa liigirikkuse vohamise.

Marine le Pen üritab mängida ellujäämistungi baasinstinktil. Emmanuel Macrone kõnetab progressiusku olijaid. Kumb instinkt seekord peale jääb?

Saturday, May 6, 2017

EuroMaidan ja EuroVision


EPL küsis: "kas Venemaa Eurovisioonilt kõrvale jätmine on õige otsus?"
-----
Ukraina poolt kehtestatud sissesõidukeeldu Venemaa esindajale Eurovisioonil võiks pahaks panna kahel põhjendusel kuid kumbki neist ei päde.

Esiteks – sport, muusika jms võiks ideaalmaailmas jääda väljapoole poliitikat. Päriselus pole see kunagi nii, tuletagem meelde kasvõi boikotte olümpiamängudele. Ka Eurovisiooni ennast on kasutatud otseste poliitiliste sõnumite edastamiseks – nt 2009.a Armeenia poolt Mägi-Karabahhia sümboli kasutamine hinnete andmise ajal.

Teiseks – teha takistusi invaliidist artistile pole eetiline. See väide pädeks juhul kui piirang puudutaks ainult teda, kuid reaalsuses on Ukraina olnud üsna järjekindel, kehtestades sissesõidukeelu Krimmis esinenud muusikutele.

Tuleb möönda, et Venemaal praegu võimul olev kolmetäheline organisatsioon on osav seadma lõkse. Ukrainal oli valida: kas keelata Samoilovale sisseõit ja kanda kaotus hübriidsõjas Kremli poolt seatud tingimustel, või siis teha esinejale erand ja kanda ikkagi kaotus.

Oletan, et kaalukeeleks sai see, et keeldumise korral on võimalik kahjusid enam-vähem ette näha ja tagajärgi kalkuleerida. Lubamise korral on aga teadmatuse aste suurem ning see on julgeolekuasutuste jaoks alati halvem olukord. Antud hetkel otsustas SBU ehk Ukraina julgeolek teadmatust vähendada.

Lõppkokkuvõttes on ju Ukraina pidanud mängima oma naabri poolt orkestreeritud mänge väga korduvalt, leides mõnikord endas julgust ja jõudu vastu hakata – olgu siis EuroMaidani või EuroVisiooni ajal. Tõsi küll, otsustel on alati tagajärjed
---
Vastus ilmus siin, samast on võetud ka ekraanitõmmis

Friday, May 5, 2017

Leedu õppetund

"Tundmatud rohelised mehikesed vallutavad takistusteta Leedu linna" - umbes sellise sõnumiga algab efektselt üles ehitatud telereportaaž, mille laskis eetrisse vene telekanal NTV. "Piirivalve andis alla ilma lahinguteta, politseijaoskond võeti üle nii kiirelt et nood ei jõudnud isegi relva haarata"

Nagu hetk hiljem selgub, on tegu siiski õppustega, mille stsenaariumiks olla ootamatu kaitsevõime ja reageerimise kontroll. Siseministri kavade kohaselt viidi see läbi ilma igasuguse ettehoiatamiseta ning osutus teleprodukti kohaselt kahetsusväärselt edukaks, näidates et agressiooni tõrjumiseks puudub tahe ja võimekus.

Umbes 4-minutiline klipp on dünaamiline, täis kiirelt vahetuvaid kaadreid relvastatud meestest ja lühikesi intervjuusid. Kaadrisse satuvad nii vallutatud politseijaoskonna komissaar, kohalik linnapea. Veidi pikemalt kuuleb rääkimas mõnd kohalikku eksperti, poliitikut, hetkeks kõneleb isegi Leedu president Dalia Grybauskaitė.

Sõna saavad ka nn lihtsad inimesed, kelle roll klipis on olla kriitiline kõige toimuva osas.

Ühesõnaga - haaravalt tehtud videosüžee, mille vaatamise järel saab selgeks, et võidurelvastuv ja NATO liitlasvägesid kohale meelitav Leedu on tegelikult kaitsetu ja sisemiselt lõhestunud. Relvade ja varustuse soetamine kannab korruptsiooni hõngu ja rahvas on toimuvale vastu.

Tõsiselt põnevaks läheb aga, kui lugeda Leedus loomulikult vastukaja leidnud materjali kohta ilmunud nö seletuskirja, mis pöörab pea peale videos näidatu ning - mis veelgi olulisem - näitab taolise teleprodukti ilmumise köögipoolt.

Esiteks olla aprillis toimunud õppuse resultaat olnud sootuks vastupidine - nii piirivalve kui ka politsei suutis adekvaatselt reageerida ning nn separatistid kahjutuks teha. Teiseks on absoluutne enamik teleloost valminud kleebi-lõika tehnikas. See tähendab, et kokku monteeriti hoopis varem, mujal ja teises kontekstis filmitud jupikesi. Enamik võttegrupi poolt kaamera ette püütud inimesi keeldus rääkimast, kuid videot pinnapealselt vaatav inimene ei pruugi sellest aru saadagi, kõike seob tervikuks intensiivne kaadritagune pealelugemine.

Kuid palju-palju huvitavam on aga see, mida räägib teleprodukti valmimisse kaasatud Leedu ajakirjanik. Andrius Lelkaitis sõnul oli näha, et võttegrupp on kerges paanikas - praktiliselt kõik kohalikud keeldusid nendega rääkimast või siis lihtsalt ei osanud vene keelt. Appi võeti mujalgi kasutatav nõks - palgati kohalik ajakirjanik, kes oma näo ja nimega suutis vähemalt kellegi kaamera ette meelitada.

Tõsi küll, mees on nüüd tõsise surve all, teda süüdistatakse kodumaises meedias reeturluses. Lelkaitis ise küll seletab, et ta läks peaaegu teadlikult enese-ohverdusele, et teada saada, kuidas taolised võttegrupid tegutsevad ... ning tuleb tõdeda, et tema poolt kirjeldatav on tõepoolest huvitav lugemismaterjal, ning mitte ainult meedia-rahvale.

Mis on aga siis see pealkirjas lubatud õppetund? Et kui ka meil siin mõni pooltuttav ajakirjanik sulle võttegrupiga läheneb, siis tunne enne huvi, et kelle tellimusel siiski töö käib. Märgistamata kaamera ja mikrofon on esimesed ohumärgid, väike taustauuring enne ajakirjaniku ja tema varem valminud materjalide kohta ei tee ka paha. Eks meil ole kõigil aega vähe, tähelepanu kõigele pühendada ei saa, aga kasuliku idioodi rolli sattumine ... see on lihtsalt hindamatu, kas pole?
-------
ekraanitõmmis võetud siit

Thursday, May 4, 2017

Demokraatia kui pidur


Jutustus paralleel-reaalsustest on saanud osaks meie igapäevast. Minu jaoks ankurdus see kõnepruuki 2014.a, kui Angela Merkel avaldas kahtlust, kas Vladimir Putinil on ikka kokkupuudet reaalsusega.

Reaalsus on aga see, et reaalsusi on palju, vabandage (tahtliku) sõnakorduse eest. Igal poliitikul, ametnikul, riigi- ja bussijuhil. Lihunikust ja lihtinimesest rääkimata.

Igas selles reaalsuses on oma „normaalsus“. Seda, mida peetakse heaks ja õigeks, nimetatakse normaalseks. Ja kõike muud ebanormaalseks. Paralleelreaalsusest pärinevaks.

Iga perekond juurutab oma normaalsust, ehitab üles oma reaalsust, kasvatab oma liikmeid nende väärtuste ja õpetuste järgi mis oma maailmanägemusega haakuvad.

Sama teeb ka iga erakond. Ja kui see erakond/poliitik on saanud võimu juurde, siis on normaalne (loe: hea, õige ja kohati koguni õiglane) see, mida nemad teevad. Ning loomulikult opositsioonis olijate jaoks toimetab võimulolija mingis oma reaalsuses, askeldades ekslike eelduste ning väärate järelduste maailmas.

Passiivse „lihtinimese“ jaoks on aga kõik see üks punt puha. Opositsioon või koalitsioon, mis vahet, ühed kaabakad kõik. Võim on kaotanud kokkupuute reaalsusega – ütlevad nad.

Kuid õnneks on üks mehhanism, mis takistab võimulolijail sinna klammerduda ja oma reaalsusesse lukustuda, isiklikul/grupisisesel normaalsusel krooniliseks muutuda. Selle mehhanismi nimi on demokraatia. Demokraatlikud tagasiside hoovad, olgu siis valimiste või sõnavabaduse näol ei lase kellelgi jääda liiga kauaks oma reaalsuse mulli, murendades usku enese eksimatusse.

Eba- ja libademokraatlikes riikides see pidur puudub. Vladimir Putin arvab ilmselt siiralt, et ta tegutseb oma riigi ja rahva hüvanguks, ajab õiget asja ja on üldse üks normaalne tegelane. Kim Jong-un reaalsuses on tema isade ehitatud normaalsusel aga suisa jumalik mekk man. Muuseas, mõlemad riigid on formaalselt demokraatlikud, valimised toimuvad nime järgi mõlemas, ainult et tagasiside mehhanism ei toimi.

Nii et jah, demokraatia on pidur. Vähemalt toimiv demokraatia. Ta ei võimalda langetada kiireid ja „õigeid“ otsuseid. Ta ei anna ühelegi valitsejale kindlustunnet. Või kui annab, siis see pole demokraatia.

Aga kas ma tahaks elada ilma selle pidurita ühiskonnas ja riigis? Vähemalt mina mitte. Vaatamata sellele, et demokraatia peidab endas paradokse, konkse ja ohte ning on üüratult ebaefektiivne.

---
pildikatke võetud siit

Monday, May 1, 2017

30.veerandtund väliskommentaatoriga: Helga Kalm Iraani presidendivalimistest


Veerandtund väliskommentaatoriga: Helga Kalm Iraani presidendivalimistest. Saatejuht Karmo Tüür.

Iraani presidendivalimstele registreerus 1636 kandidaati (sh 137 naist) sõelale jäi aga 6. Valimisteni on mõned nädalad aega, kuid mis täpsemalt selles Lähis-Ida piirkonnas üliolulises riigis toimumas on, rääkisime jugeolekueksperdiga Helga Kalm.

---

Üldine küsimus – mis roll on Iraanis presidendil? Sisuliselt allub ju kõik rahbarile ehk Kõrgemale Ülemjuhatajale (viimased 28 aastat ajatolla Ali Khamenei), kas presidendi nö meelsusest midagi üldse sõltub?

Mis roll on Järelvalvenõukogul ja miks lükati tagasi Mahmoud Ahmadinejad kandidatuur?

Sõelale jäi kuus kandidaati – keda peetakse peamisteks favoriitideks ja mis on nende peamisteks teemadeks, mille ümber ehitatakse üles valimiseelset retoorikat?

Mis on see peamine küsimus, mida peaks Iraanis toimuva puhul endale selgeks tegema, et mõista seal ning laiemalt regioonis toimuvat?

---

pilt võetud siit

---

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

Saturday, April 29, 2017

29. veerandtund väliskommentaatoriga: Daniel Schaer olukorrast Makedoonias


Veerandtund väliskommentaatoriga: Daniel Schaer olukorrast Makedoonias. Saatejuht Karmo Tüür

Makedoonia parlament sattus protestijate rünnaku alla peale spiikrivalimisi. Mis ja miks toimub, ning mis on laiemad jõujooned piirkonnas, sellest rääkisime EV suursaadikuga Makedoonias Daniel Schaer

---

Alustuseks lihtne „mis“ küsimus – mis toimus Makedoonia parlamendis

Esimene „miks“ – miks rahutused alguse said? Missugused loosungid olid tänaval, protestijate retoorikas

Teine “miks” – miks nähakse makedoonlaste ja albaanlaste vastuseisu kui „multipolaarse“ (ehk Venemaale sobiva) ja „monotsentristliku“ (ehk mittesobiva) maailmakorralduse kokkupõrget.

Balkan on üks keerukamaid piirkondi Euroopas. Et mitte uppuda detailides, mis on need peamised jõujooned, millele peaks kõrvaltvaateja tähelepanu pöörama, üritades mõtestada praegu toimuvat ja pikemaid arenguid.

---

pilt võetud siit
---
Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

Thursday, April 27, 2017

Разбор полётов: Prantsusmaa ja Põhja-Korea

Seekordses saates Prantsusmaa presidendivalimiste esimene tuur ja järjekordne olukorra teravnemine Põhja-Korea ümber.

Prantsusmaa presidendikandidaadid on tavaliselt nö peavooluparteidega väga tihedas koostöös, seekord on aga olukord risti vastupidine. Emmanuel Macron on küll eks-sotsialist, kuid praegu pole tal mitte mingit parteilist esindust parlamendis. Marine Le Pen kodupartei on küll parlamendis esindatud 2 liikmega, kuid nüüd taandas Le Pen end om parteilisest kuuluvusest.

Põhja-Korea on sattunud ärevusse USA jõudemonstratsioonidest Süürias ja Afganistanis ning on taas asunud ähvardama nii USA'd kui tema liitlasi.

Nendel teemadel rääkisid Artur Aukoni juhtimisel Karmo Tüür ja Harri Tiido. Saadet saab järelkuulata siit, samast on tehtud ka ekraanitõmmis.

28.veerandtund väliskommentaatoriga: Andres Kasekamp: Prantsusmaa presidendivalimiste esimese vooru järel


Veerandtund väliskommentaatoriga: Andres Kasekamp: Prantsusmaa presidendivalimiste esimese vooru järel. Saatejuht Karmo Tüür

---

Kõige üldisemalt – minu väide on, et nähtused mida me tunneme nn värviliste revolutsioonide, hiljem „araabia kevade“ nime all ning nüüd ka Euroopa ja USA valimistel, on ühe ja sama protsessi eri ilmingud. Lihtsalt jäikades, autoritaarsetes riigimudelites on selle avaldumised järsemad ja rabedamad, demokraatlikke ventiile pakkuvates süsteemides aga avaldumisvormid leebemad. Kuidas kommenteerid sellist väidet?

Prantsusmaa presidendivalimiste hetkeseisu me teame – teise vooru said Macron ja Le Pen. Ehkki me oleme harjunud käistlema Prantsusmaad pigem presidendtaalse vabariigina, on äärmiselt oluline ka presidendi ja parlamendi suhe. Presidendi üks peamiseid poliitilisi hoobi on võime nimetada peaministrit, kuid parlamendi alamkojal ehk Rahvusassambleel on õigus peaminister maha võtta. Sel aastal on tulemas ka parlamendivalimised – kuidas on kummagi kandidaadi suhe parlamendiga?

Oletame et võitjaks osutub siiski Le Pen. Kui suur on tõenäosus, et ta teeb selles mõttes Trumpi, et alguses lubab küll „teha Prantsusmaa taas suureks“ (antud juhul küll vabastada Prantsusmaa), kuid saades võimule, loksub siiski pigem suurriigi juhile ootuspärasesse rolli?

Kas see mida me näeme, võib olla samm Kuuendasse Vabariiki?

Mida peaks Eesti tegema, kui Prantsusmaa siiski käivitab EL’ist lahkumise mehhanismi? Kas peaksime valmistuma eluks peale Euroopa Liitu?

---

pilt võetud siit

---
Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

Monday, April 17, 2017

Vene jälg Soome valimistes

Sel aastal saab valimistel olema senisest rohkem venekeelseid kandidaate – sellise tõdemusega tulid välja mitmed venekeelsed kanalid, kes pidasid vajalikuks kajastada Soome kohalikke valimisi.

Tõsi küll, ükski väljaanne ei podisenud erilisest optimismist. Soomes elab viimatise rahvaloenduse järgi u 75 tuhat venekeelset inimest, mida ligi 5,5 mln elanikkonna kohta pole just kuigi palju. Vaatamata sellele on tegu suuruselt kolmanda rahvusgrupiga soomlaste ja rootslaste järel.

Kokku osales Soome valimisnimekirjades 164 venekeelset kandidaati. Justnimelt eri nimekirjades, sest nö vanade erakondade esindajad asusid ise juba varakult meelitama oma ridadesse neid, kes võiksid juurde tuua kasvõi veidigi hääli, kõnetades venekeelseid valijaid. Kohalike valimiste reeglite kohaselt omavad hääleõigust ka kolmandate riikide kodanikud, kui on kohapeal elatud vähemalt kaks aastat.

Peterburi 5 kanali vastavas saates pakuti välja oma nägemus, miks soome poliitikud otsivad tuge venekeelselt elektoraadilt. Reporter laskis kaamerapilgul libiseda nii üle tänapildi kui valimisnimekirjade, kus mõlemas oli näha nö uus-soomlaste tavalisest tunduvalt tumedam nahavärv.

Teisalt kostab aga kohalikke olusid paremini tundva venekeelse kohaliku ajakirjaniku suust ka hoiatavat häält. Nii ütleb Helsinkis ilmuva venekeelse ajalehe Spektr peatoimetaja Eilina Gusatinskaja, et nö vene kaarti käiakse laualt ka Moskva poolelt. Selleks kasutatakse nii nn kaasmaalaste organisatsioone kui ka otseseid Moskvas instrueerimisi.

Lõppkokkuvõtteks polnud aga venekeelne valimiskampaania kuigi edukas. 164 tinglikult venekeelsest kandidaadist osutus valituks vaid neli. Miks tinglikult – paljude puhul pole nende vene taust aimatav ei nimest ega ka keelekasutusest. Nii näitkeks vene piiri lähedal asuvas Joensuus osutus valituks Maria Roivas, kelle valimiseelne enesetutvustus käis lobedas soome keeles ning kes kasutab vene keelt vaid oma teisel pool piiri elavate sugulastega suhtlemiseks. 221 häält saanud Maria oli Roheliste nimekirjas teisel kohal ning osaleb nüüdsest aktiivsemalt oma linna asjades, panustades enim sotsiaalsele ja ökoloogilisele turvalisusele.

Miks see kõik aga üldse meile oluline on? Eks ole ju sügisel meilgi kohalike volikogude valimised tulemas ning ehk tasub midagi põhjanaabrite kogemusest õppida. Mis sest, et nii ajalooliselt taustalt kui praegustelt oludelt on nö vene teema käsitlus kohati kardinaalselt teistsugune.
---
lugu ilmus Postimehes, lugeda saab siit.
---
ekraanitõmmis tehtud siit

Wednesday, April 12, 2017

Разбор полетов: USA "signaalraketid" Süürias ja terror Peterburi metroos


Seekordses saates kõne alla USA "signaalraketid" Süürias ja terror Peterburi metroos

Või siis, nagu ütles saate enda leht: ""Ракетные удары США по Сирии. Бомбардировки в Идлибе с применением химического оружия. Теракт в метро Санкт-Петербурга.

На эти темы рассуждают дипломат Харри Тийдо и эксперт Института внешней политики Кармо Тюйр.

Ведущий – Андриан Череменин."

---

saade järelkuulatav siit

---

pit võetud siit

27. veerandtund väliskommentaatoriga: Peeter Raudsik – Süüria konflikt: vaade Katarist


Veerandtund väliskommentaatoriga: Peeter Raudsik – Süüria konflikt: vaade Katarist. Saatejuht Karmo Tüür

---

– Eestist vaadatuna on Katar üks kauge maanurk, millele on keeruline omistada mingit rolli Süüria konfliktis. Samas vaadates vene erialast kirjandust, peetakse Katari vahel vaata et kõige kurja juureks. Kas ja kuivõrd Kataris endas nähakse enda seotust käimasoleva konfliktiga

– kuidas kohapeale publikum, meedia ja eksperdid reageerisid USA raketirünnakule

– missugusena nähakse Venemaa rolli, kas nö orgaanilise mängurina, kellel on piirkonnas õigustatud huvid?

– rääkides Süürias toimuva tulevikust, siis on alati võimalik rääkida vähemalt kahest versioonist: soovitav ja tõenäoline. missugused need kaks varianti on Katari mätta otsast vaadatuna?

– mõni soovitus Eesti välispoliitika mõtestajatele – millele senisest rohkem tähelepanu pöörata, mida teistmoodi teha?

---

pilt võetud siit

---
Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

Tuesday, April 11, 2017

Reporteritund. Süüria, USA ja Venemaa


"USA president Donald Trump on vähem kui saja päeva jooksul teinud kannapöörde oma kampaania ajal välja käidud Süüria-poliitikas. Möödunud nädalal andis ta käsu Süüria presidendi Bashar al-Assadi (pildil) vägede keemiarünnakule tulega vastata.

Kas tegu on pöördelise sündmusega kuue-aastase konflikti loos? Kuidas suhtub ameeriklaste sekkumisse Moskva?
Kas Assadil on pärast järjekordset keemiarünnakut Damaskuses kohta ühtse Süüria riigi juhina?

Neile küsimustele otsivad vastuseid Venemaa ekspert, Välispoliitika instituudi uurija Karmo Tüür ning arabist ja vabakutseline ajakirjanik Peeter Raudsik.
Saadet juhib Indrek Lepik."

kogu ülalolev tekst, nagu ka ekraanitõmmis, on võetud siit, samast saab ka saadet järelkuulata

Sunday, April 9, 2017

Alternatiivsete maailmade võistlus

Kas USA on hea, halb või lihtsalt manipuleeri(ta)v?

Ühendriikide praegune president pole ametis olnud 100 päevagi, kuid tema sõnad ja nüüdseks ka teod on pannud maailma kihama säärasel moel, et pole ilmselt maailmas ühtegi poliitikavaatlejat, kes poleks seda meest oma kommentaarides maininud. Tuleb suisa imeks panna, et nende vähem kui kolme kuu jooksul pole temast juba mõnda raamatut ilmunud.

Aga jätame selle mehe isiku kõrvale ning vaatame tema viimatist Suurt Tegu, raketirünnakut Süürias.

Kas olete kunagi näinud, kuidas stuudiotäis kunstnikke maalivad ühte objekti? Objekti on üks, aga eri pilte tuleb täpselt nii palju kui on pintslitõmbajaid!

Nii ka praegu, tegu on ju justui üks, aga tõlgendusi ... noh ütleme lihtsuse mõttes neli eri koolkonda.

Hea Trump. Selle skeemi kohaselt on kõik hästi. Süüria diktaator Assad pani toime kuriteo, USA president Trump karistas teda. Kusjuures karistus on ebaproportsionaalselt leebe. Assad kasutas keemiarelva, mürgitas ilmsüüta inimesi. Trump aga lajatas sõjalennuvälja pihta, kuskohast surmatoovad lennukid startisid. Ja hoiatas veel ennem, et nüüd ma löön! Maailm on taas turvalisem koht, sest maailmapolitseinik ei maga ning ei karda ka karistada.

Halb Trump. Taolise lähenemise korral on kõik halvasti. Süüria legitiimne riigijuht võitleb mässajatega ja terroristidega, ohjeldab DAESH-nimelist terroriorganisatsiooni. Võimalik et Assad läks ka oma võitluses ka üle piiri, kuid teate ... sõjas on nagu sõjas ikka! Aga vaata USA ületas kõik mõeldavad piirid, ründas suveräänset riiki, tehes seda ilma ÜRO mandaadita. Maailm on muutunud ebaturvalisemaks, sest rahvusvaheline õigus on jalge alla tallatud.

Manipuleeritav Trump. Süürias seati USA uue presidendi jaoks üles lõks. No mis häda pärast pidanuks Assad nii olulisel hetkel midagi nii jubedat tegema? Aga näed Trumpile söödeti ette vajalikud fotod ning impulsiivse inimesena otsustas ta tegutseda, kuid seeläbi reetis oma toetajate huvid, kaotas valijate usalduse ning liitlaste toetuse.

Manipuleeriv Trump. USA president kasutas olukorda, et anda sõnum Hiinale. Või siis selleks, et tõsta Tomahawke tootva Raytehon aktsiaid. Või ... noh te saite juba aru, eks ole?

Mis on siis selle loo moraal? Aga lihtsalt see, et ärge võtke ühtegi seletust puhta kulla pähe. Või nagu ütles Raul Rebane: „Tegelikult on asi väga lihtne. Palun ärge uskuge kõike, õppige informatsiooni kontrollima, ärge elage veebipealkirjade järgi, lugege pikki tekste, ärge leppige ainult veebiuudistega. Ma garanteerin, et kui elate vaid pealkirjade ja nupukeste järgi, te saate petetud.“
---
pilt võetud siit

Friday, April 7, 2017

Globaalne täiskuuaeg


Täiskuu aegu juhtub asju. Inimesed käituvad imelikult. Ajakirjanikud, politsei ja arstid teavad, et ootus inimeste mõistuspärasele käitumisele muutub veelgi alusetumaks kui muidu.

Erkki Bahovski küsis mõne päeva eest Postimehe veergudel: mis sajandis me siis ikkagi elame? Jutuks oli Hispaania-Inglise XVIII saj pärit konflikti jätkumisest Gibraltari teemal. Nüüd ja praegu. XXI sajandil.

Aga elame me sellises sajandis, mil kuhugi löödud lipu abil kinnistatakse territorriumi kuulumist endale. Ja ma ei räägi suurte maadeavastuste aegadest XVI sajandil, vaid 2007.a Jäämere põhja Venemaa lipu viimisest.

Sellises sajandis, mil naaberriigi tükeldamine ja osade endale kahimine endale leiab paljude silmis õigustust. Ja ei, see pole XVII-XVIII saj paktikatest – jutt käib Gruusiast ja Ukrainast.

Sajandis, mil keemiarelva kasutamine on küll keelatud, aga seda ikkagi tehakse. Esimest korda üritati seda keelustada juba XVII saj, kuid kasutati ka XX saj.

Aastasajas, mil lastakse alla reisilennukeid ja kellelegi selle eest midagi ei juhtu. Kus mõned diktaatorid hukatakse, kuid teised jätkavad. Kus ühe riigi pihta antakse kahest otsast tuld ja mõlemal poolel on õigus. Kus riigid lagunevad ja tekivad. Riigipöörded, mässud, meeleavaldused.

Ühesõnaga, kõik on nii nagu alati, ainult et viis-kümme-kakskümmend viis korda kiiremini kui varem.

Me elame globaalse täiskuu ajastul, kus kõik eeldused stiilis „nii ju ometigi ei juhtu sest nii ei saa juhtuda“ ei päde.

Ja selle üha kiireneva hulluse keskel seisab üks murumütsiga eestlane, vaatab üllatusest ümmarguste silmadega ringi ja küsib: „Mis toimub? Mis sajandil me elame?“

Ning päeva lõpuks on oluline vaid üks küsimus – kellele me saame loota selles hullumeelselt kiirenevas ringtantsus? Kes on meie liitlased? Kas see seltskond, kuhu kuuluvad üksteist toetavad diktaatorid? Või üks teine laager, kus kõigi erimeelsuste kiuste diktaatoreid võimul ei ole? Aus vastus on muidugi see, et kerge pole kummaski kambas. Kuid ühes neist on meie eluspüsi ka meist endist sõltuv.

Ajakirjanikud, politsei ja arstid võivad kinnitada – hulluse aegu tuleb ise säilitada rahu. Hinnata toimuvat ning kindlustada olemasolevaid turvasüsteeme. Me elame ka selle täiskuu üle.
---
pilt võetud siit

USA raketilöögi kaks külge


Tänane hommik algas ilmselt kõigi välispoliitika vaatlejate jaoks kuumalt. Lausa tulikuumalt. 59 raketti, mis lasti välja USA aluselt ja purustasid Süüria lennuväebaasi (kuskohast olla sooritatud keemiarelvarünnak), lõid paljud kaardid segamini ning sunnivad toimuvat ümber mõtestama.

ERR ja BNS küsisid, vastasin üsna ühte moodi mõlemale, toon siinkohal ära ERR portaalis ilmunu:

--------

Eesti välispoliitika instituudi ekspert Karmo Tüür leiab, et USA tõestas reedese Süüria-rünnakuga oma maailmapolitseiniku rolli, kuid aktsiooni must varjund on rahvusvahelise õiguse aspekt.

Tüür ütles ERR-ile, et USA sõjalisel operatsioonil on vähemalt kaks teineteisele vasturääkivat tahku.

Ühes otsas on Tüüri arvates suur geostrateegilise sõjalise julgeoleku pilt: USA kinnitas rolli, mille riik on endale ammu võtnud - ta on maailmapolitseiniku rollis. "Ja tal on mitte õigus, vaid võimekus ja tahe reageerida ühepoolselt, kui ta seda vajalikuks peab."

Tüür leiab, et senise jõudude vahekorra hoidmise mõttes on see positiivne samm, kuna praegune suur strateegiline pilt püsib koos USA dominandil.

"Teine aspekt, mis on tunduvalt hallima kui mitte öelda mustema varjundiga, on see, et meie kui väikeriik peaksime olema altid jälgima rahvusvahelise õiguse aspekte. Igasugune ühepoole aktsioon, ilma ÜRO mandaadita on negatiivne samm. See pool on meie seisukohalt vaadatuna halb," sõnas politoloog.

President Donald Trumpi otsust õhulöök Süüria lennuväebaasile anda, hindas Tüür ootuspäraseks, sest Ühendriikide presidendi soov on näidata, et tema käitub teisiti kui käitus ja käitunuks eelkäija Barack Obama.

USA ja Venemaa edasiste suhete kohta arvas Tüür, et Venemaa puhul on alati tähtis eristada, mida riik sõnades ütleb ja mida päriselt ette võtab.

"See, et Venemaa on USA sammud hukka mõistnud ja kutsunud üles ÜRO julgeolekunõukogu erakorralisele istungile, on kõik retooriline pool. Oluline on, mida Venemaa järgmiseks teeb, reaalselt ja päriselt teeb," ütles Tüür.

"Juhul kui järgneb mingisugune sõjaline vastulöök - sõjaline ähvardus või aktsioon USA lennukite või luureobjektide suhtes - on meil üks pilt. Juhul kui see jääb ähvarduseks, on teine pilt," lisas ta.

--------

pilt võetud siit

Thursday, April 6, 2017

Head suhted Venemaaga


Kas teie teate mida see tähendab? Mida tähendavad need „head suhted Venemaaga“, mida me peaks taotlema? Ei, mida need päriselt tähendavad?

Sain hiljuti kutse tulla rääkima teemal: „Head suhtete võimalikkusest Venemaaga.“ Samal ajal pidin vastama ühe rahvusvahelise ekspertuuringu käigus küsimusele: „Missugune teema Eesti-Vene kahepoolses agendas on ummikseisus ja millele te vajaks Euroopa-poolset tuge?“

Jäin mõtlema ... ja takerdusin.

Mis oleks see „hea“, mida me peaksime tahtma? Mitte abstraktne „heanaaberlikkus“ või idealistlik „täielik teineteisemõistmine.“ Ma räägin millestki objektiivsest, mõõdetavast ja saavutatavast.

Kolmik-analüüs
Võtame klassikalise kolmik-analüüsi mudeli. Kaardistame ära algustpunkti, visandame eesmärgi ja mõtleme, mis on see, mida me peaksime sihini jõudmiseks tegema. Mida me tegelikult ka ise oleksime tahtelised ja suutelised tegema, ilma kahjustamata oma muid huve?

Alguspunktiga on kõik selge. Juhul kui meie taotlus on savutada „head“, siis järelikult alguspunkt on „halb“. Või siis madal, ebapiisav, mitterahuldav vms.

Planeeritavate sammudega taotletava „hea“ saavutamiseks on mõistagi keerulisem. Mis on see, mida me tegelikult teha saame. Missugused on meie käsutuses olevad ressursid. Kas planeeritav tegevus on õiguspärane ja kooskõlas meie laiemate eesmärkidega?

Kolm näidet
Lepime kohe alustuseks kokku, et ärme räägime asjadest mida me muuta ei saa. Me ei saa muuta Venemaa nägemust ümbritsevast maailmast, tema soovi / mittesoovi sekkuda naabrite asjadesse. Moskva missionäärlikku soovi tuua maailmale ainult head ja tõrjuda kõike kurja.

Oletame et me tahaks taas tuua oma sadamatesse vene transiidi vood. Vabandust, aga see ei sõltu meist. Mitte miski mis me ka ei teeks ei muudaks ära Venemaa täiesti loomulikku soovi suunata nt vedelkütuse vood omaenda sadamatesse ja ümarpuit oma saekaatreisse.

Oletame et me tahaksime suurendada sissetulevat vene turistide tulva. Vene inimese otsus kuhugi sõita sõltub eelkõige tema ostuvõimest ja rubla kursist. Seejärel ka sellest, missugune riik on parasjagu vaenlaseks kuulutatud või kuhu pole (varjatud) pagunite kandjatel sõitmine soovitatav.

Oletame et me tahame luua viisavaba tsooni piirialadel. See oleks tehniliselt tehtav küll, kuid alates 2014.a on see teema päevakorrast maas. Kas oleksime valmis unustama Krimmi ja seeläbi mahitama naabrit uutele maadehaaramistele?

Hea aed teeb hea naabri
See ingliskeelses maailmas levinud lause kehtib minu meelest ka Eesti-Vene piiril. Ehk siis üks asi, milles mina näeks et Euroopa Liidu tasand võiks abiks olla, oleks ühtne piiri(valve)poliitika. Et siis ehitada välja korralik Euroopa Liidu välispiir ja seda ka ühiselt valvata. Kuid taoline soov läheks vastuollu Euroopa Liidu praeguse poliitilise olemusega, nõuaks üleminekut föderaalriigi põhimõtetele (a la ühisarmee).

Ning kas korralik, toimiv ja pidav piir Eesti/Euroopa Liidu ja Venemaa vahel oleks see asi, mida me saaks liigitada „heade suhete“ alla Venemaaga? Või äkki siiski oleks? Oleks see meie mõlema huvides?
---
pilt võetud siit

Wednesday, April 5, 2017

Üha konservatiivsem Tšetšeenia

TV3 küsis: kas Tšetšeenia on liikumas äärmusislami teed, jälitades homoseksuaalseid inimesi, kohustades tüdrukuid koolides pearätte kandma jne?
---
Äärmuslikuks seda siiski veel nimetada ei saa, tõeliselt äärmuslik vorm islamist lokkab siiski nn Daesh kontrolli all oleval territooriumil. Kuid tõepoolest, Tšetšeenia on järjest rohkem kasutusele võtmas fundamentalistlikke elemente.

Tšetšeenia roll Venemaa riigiehituses on aga tõepoolest huvitav nähtus. Formaalselt on Tšetšeenia Venemaa osa, kuid kui vaadata seda, et kes kellele maksab, siis võib pigem väita et Venemaa maksab Tšetšeenial andamit. Kunagi aktiivselt Moskva vastu võidelnud Kadõrovite klann on hetkel omalaadse palgaarmee rollis, kes peab kontrollima mitte ainult olukorda selles Põhja-Kauaasia vabariigis, vaid ka kaitsma nt Moskva huve Süürias. Põnevaks muudab toimuva see, et tšetšeenid sõdivad tolles konfliktis mõlemal poolel.

Uudislõik järelvaadatav siit, samast tehtud ka ekraanitõmmis.

Tuesday, April 4, 2017

Piiteri metrooplahvatusest


(eile sai antud 4 intervjuud samal teemal, kaks Vikerraadiole, üks Kuku raadiole, üks Tallinna televisioonile, kuid Vikerraadio pikem salvestis on eraldi järelkuulatav, seega olgu esile toodud see)

Aasta tagasi sai kirjutatud mõttepaber, milles sai esile toodud Venemaa neli erinevat arengustsenaariumit, millest kõige tõenäolisemaks hinnati versiooni, mille kohaselt Venemaa jätkab Vladimir Putiniga ja vägivallaga kui tema režiimi legitimeerimise vahendiga … paraku on see ka tõeks osutunud.

Praeguse terroriteo puhul torkab silma võimude, eelkõige Putini enda ebatüüpiline käitumine. Venemaa president tavaliselt kaob taoliste sündmuste toimumise järel nö sirmi taha, kuid seekord oli ta sisuliselt kohe valmis andma intervjuusid ja ilmuma ka sündmuskoha lähedusse.

Kõigest lähemalt saab järelkuulata siit, samast on võetud ka ekraanitõmmis.

Monday, April 3, 2017

Peterburi metroorünnak


EPL küsis, mina vastasin

---

Minul on värskete sündmustega Peterburis kaudselt ka isiklik seos, kuna seal õppides käisin sadu kordi läbi samade metroojaamade, mis nüüd võimaliku terrorirünnaku ohvriks langesid.

Juhtunu hindamisel on aga oluline mitte see, mis toimus, vaid see, mille jaoks seda ära kasutatakse.

Nüüd on oluline vaadata, kelle peale näpp näitab: kui veel kümme aastat tagasi oleks see kindlasti olnud "tšetšeenia jälg", siis nüüd ilmselt ISISe oma. See võib olla ka kaude läbi Tšetšeenia, kuna tšetšeenid on Süürias sõdimas ... mõlemal poolel.

Välistatud pole ka, et näidatakse kas Ukraina või ka Valgevene peale - silmas pidades kasvõi seda, et president Vladimir Putin pidi kohtuma täna Peterburis Valgevene ametivenna Aljaksandr Lukašenkaga.

Ka Minskis on ju olnud metrooplahvatusi ja kuna suhted on praegu kahe riigi vahel pinevad, siis võidakse hakata seda lõnga punuma. Seega võib oletada, et vähemalt mingis kontekstis võib keegi osundada ka "Valgevene jäljele".
---
lugu ilmus siin
---
foto võetud siit

Monday, March 27, 2017

Venemaa ja Valgevene meeleavaldustest

Raadio 4 küsis, mina vastasin:

- Mis on neis meelavaldustes ühist, mis erinevat:
Ühine on see, et mõlemas ühiskonnas jagub piisavalt protestimeeleolu, aga ka see et mõlemad riigid oma ametlikes meediakanalites eelistavad toimunust vaikida. Erinev on aga nii päästikmehhanism (Venemaal võimude korruptiivne käitumine, Valgevenes nn töötumaks) kui ka riikliku reageerimise brutaalsus (Valgevenes tunduvalt jõhkram)

- Kas midagi olulist muutub?
Ei, mõlemal pool on piisavalt suur stabiilsuse reserv.

- Kas Navalnõi on tõsiseltvõetav presidendikandidaat?
Ei. Suurlinnades võiks ta absoluutselt ausate ja läbipaistvate valimiste korral saada isegi kolmandiku häältest, kuid mitte mingil juhul nö ääremaadel, eriti Kaukaasias.

- Kas Naval'nõit kasutatakse ära, lammutamaks Venemaad?
Sellised konspiroloogilised küsimused on küll huvitavad, kuid nende sisse ma ei usu. Pigem Naval'nõi kasutab ise olukorda ära, instrumentaliseerides seda rahulolematust, mis vedeleb nö tänaval
---
Intervjuud saab lähemalt kuulata siit
---
pilt võetud siit

Sunday, March 26, 2017

Valgevenest Välismäärajas


Tsiteerides KUKU't: "Valgevene poliitika teemaline otsesaade. Arutlejateks on Karmo Tüür ja endine suursaadik Valgevenes Mait Martinson. (Saatejuht on Hannes Hanso.)"

Teemaks Valgevene eneseotsingud Venemaa varjus. Venemaa-Valgevene liitriik on küll pigem surnud kui elus, kuid Venemaa ambitsioonid oma "väikest valget venda" kontrollida pole kuhugi kadunud. Alates 1994.a Valgevene presidendi toolil istunud ja sinna juurdunud Aleksandr Lukašenka tegeleb nii oma personaalse küsimusega - kaua ta jaksab ja kes tuleb järgmiseks - kui ka riigi kui sellise püsimisega. Kunagine soov saada liitriigi kaudu Venemaa sisuliseks valitsejaks on asendunud hirmuga, et Valgevene võidakse muuta Venemaa oblastiks.

Minsk üritab oma idanaabri tasalülitamiseks mängida nii Läänega kui koguni Hiinaga. Kõigest sellest oligi juttu saates, mille eel ja ajal toimusid Valgevenes protestimeeleavaldused. Saade järelkuulatav siit.

---

plakat, mis ilmestab Valgevenes toimuvat, võetud siit

Friday, March 24, 2017

Разбор полетов: Hollandi valimised ja Türgi faktor


Hollandi valimistel oodati euroskeptikute võitu, kuid suurima tulemuse sai siiski senise peaministri partei. Kas seda saab võtta kui "halva populismi kaotust"? Kuidas mõjutas valimistulemust Türgi faktor? Mida ja miks Türgi üldse Euroopa Liidu riikides teeb, kes selles protsessis on võitja ja kaotaja ... või on mõlemad saanud seda mida tahtsid?

Stuudios nagu ikka Artur Aukon, Harri Tiido ja Karmo Tüür

saade järelkuulatav siit.
--------
pilt võetud siit

Thursday, March 23, 2017

25. veerandtund väliskommentaatoriga: Hille Hanso Türgi-Euroopa suhetest


Veerandtund väliskommentaatoriga: Hille Hanso Türgi-Euroopa suhetest. Saatejuht Karmo Tüür
----
  • Palju kära tekitanud kihutuskoosolekud Euroopas – milleks neid Türgil vaja? Kas võis olla tegu teadliku win-win olukorra loomisega enda jaoks: lubatakse, on hea (saab end näidata enda ja oma diasporaa mõjukust); ei lubata, on ikka hea (saab end näidata ebaõiglaselt koheldud kõigi türklaste kaitsjana)
  • Mida võib päriselus tähendada hoiatus, et Türgi vaatab üle oma suhted Euroopaga?
  • Suhtekolmnurk Türgi-EU-NATO. NATO peakorterist kostnud näpuviibustus oli imselt mõeldud pigem Hollandile kui Türgile, tuletades meelde, et NATO’l on Türgit väga vaja. Kas Türgis on kuulda ka mõtteid vajadusest ümber vaadata suhteid NATO’ga?
  • Nelinurk Türgi-EU-NATO-Venemaa. Türgi on teinud kord sammukese Venemaa poole, kord jälle eemale (Krimmi laevade mittelubamine oma sadamatesse).
  • Mida EV välispoliitika mõtestajad peaks praeguses olukorras silams pidama, kommenterides nt kasvõi kurdide teemat seoses Süüria sõjaga?

---
pilt võetud siit

---
Saade kuulatav EVI podcasti lehel.