Thursday, August 17, 2017

39. veerandtund väliskommentaatoriga: Ants Liimets: Narva välissuhtlus – kas kohalik välispoliitika või pragmaatiline läbikäimine?


Veerandtund väliskommentaatoriga: Ants Liimets: Narva välissuhtlus – kas kohalik välispoliitika või pragmaatiline läbikäimine? Saatejuht Karmo Tüür



– Oled 23 aastat olnud Narva linnasekretäri ametis, seega on sul selle “rindelinna” tegemised läbi-lõhki teada. Piiriäärse linnana on Narval loomulikult rohkem välis-suhtlust kui mõnel kesk-maal oleval asumil. Kas oletus, et vähemalt pool välissuhtlusest on Venemaaga, peab paika?

– Ideaalmaailmas on parlamentaarses riigis parlament asjade otsustaja ja valitsus, sh välisminister oma ministeeriumiga, selle tahte pelk täideviija. Pärismaailmas kipub ministeeriumis olema rohkem nii pädevust kui järjepidevust ja parlamendil on pigem konsulteeriv roll. Kuidas see on nüüd KOV tasandil – kas Narva volikogu määrab linna välissuhtluse ehk ajab oma nö välispoliitikat või on ka siin jäme ots täideviija ehk linnavalitsuse käes?

– Ilmselgelt oled sinagi pidanud sadu kordi vastama küsimusele: “kas Narva on järgmine?” Mina küsin aga teisiti – kas Narvas on tunda nö petliku rohujuuretassandi koostööponnistusi, katseid kosida Narvat kui mugavat ja hädavajalikku piiritagust pruuti?

---
saade järelkuulatav siit
---
pilt võetud siit

Wednesday, August 16, 2017

Kas Kim blufib jälle?

Kas Põhja-Korea liider blufib või on ta reaalselt valmis andma raketilööki? Teisalt, kas USA võib teha ennetava rünnaku?

Hetkel on Põhja-Korea käed vabamad, neid ei seo miski, kuna niigi elatakse permanentse sõja tingimustes. USA aga teab, et erinevalt Süüriast võib antud juhul vallanduda tõsine ja väga verine lokaalne konflikt.
------
lühi-intervjuud sel teemal saab lugeda siit
------
pilt võetud siit

38. veerandtund väliskommentaatoriga: Erkki Bahovski välisteemadest Eesti ajakirjanduses


Veerandtund väliskommentaatoriga: Erkki Bahovski välisteemadest Eesti ajakirjanduses. Saatejuht Karmo Tüür



„Diplomaatia“ ja diplomaatia

Ajakirjandusel on peale papa-jansenliku rahvavalgustuse veel mitmeid rolle. Meedia mitte ainult ei peegelda, vaid ka kujundab maailma, välisteemade puhul ehk isegi suuremal määral.
Väljastpoolt sissepoole. Välistemaatika Eesti ajakirjanduses laiemalt – missugune see pilt on?
Seestpoolt väljapoole. Rahvusvaheliste suhete ja välispoliitika teemal sõna võtmine on tegelikult ka mingil määral riigi välise maine kujundamine, olgu siis tegu säutsuga sotsiaalmeedias või pikema uuriva/mõtestatud kirjatükiga erialases väljaandes. Missugune on see Eesti pale, mis väljapoole paistab?
Arvamuste paljususe piirid. Demokraatlikus riigis on loomulik, et iga asja kohta on eriarvamusi – olgu siis rahvusvaheliste suhete kohta laiemalt või Eesti välispoliitika kohta kitsamalt. Kuid kus on siin nö lubatavuse piirid?
---
saade järelkuulatav siit
---
sõnamull isetehtud

Korea ähvardusest rünnata USA’d


Raadio 4 küsis:



Kas see tähendab Kolmanda maailmasõja algust?

Kas Korea raketid on tegelikult võimelised jõudma Guami või koguni USA mandriosani?

Sanktsioonide võimalik mõju Põhja-Koreale?

Kas ja kes saaks olla vahendajaks / rahulepitajaks?



salvestis kuulatav siit



pilt võetud siit

Tuesday, August 15, 2017

Venemaa mõjutustegevuse vastane fond


USA plaanib hakata hakata sihikindlalt tegutsema Venemaa mõjutustegevuse vastu Euroopas ja Euraasias. Selle jaoks loodud fondile (Countering Russian Influence Fund) eraldatakse 250 mln USD ning hakatakse ootama konkreetseid tegevusaruandeid.

USA Venemaa-vastaste sanktsioonide uuest lainest rääkides keskendutakse peamiselt nende sanktsioonide majanduslikule aspektile, mõjule energia- ja relvakaubandusele jne. Kuid nüüd USA presidendi poolt vastutahtsi allkirjastatud dokument sisaldab muudki huvipakkuvat.

Meie mätta otsast ehk põnevaim on punktis 254, millega sellele fondile määratakse mitte ainult rahastus, vaid ka ülesanded.

Kõige lähtepunktiks on tõdemus, et Venemaa tegeleb mõjutustegevusega Euroopa ja Euraasia, sh eks-NSVL riikides, pakkudes ressursse parteidele, mõttekodadele, ja muudele ühendustele, mis külvavad usaldamatust ja (võõra-)viha oma riikides ja ühiskondades. Samavõrra on probleemiks Moskva-poolne korruptiivsete praktikate ja propaganda levitamine.

Tööülesannetena määratletakse siis lühidalt järgmised punktid: aidata kaitsta sihtriikide kriitilisi infrastruktuure, sh valimismehhanisme küberrünnakute eest; võidelda korruptsiooni vastu ja tugevdada õigussüsteeme; tegeleda humanitaakriisidega Venemaa poolt rünnatud Gruusias ja Ukrainas; edendada õigusliku ja poliitilise teadmise levikut; aidata võidelda vene propaganda vastu; tuvastada ning paljastada desinformatsiooni.

Alates selle akti allkirjastamise kuupäevast tuleb esitada kõigepealt 90 päeva pärast ja hiljem iga aasta aruanded Venemaa poolt kontrollitud meedia ja Venemaa poolt rahastatud mõjutustegevuse kohta.

Sihtriikidena määratletakse eelkõige NATO ja EU liikmesriigid, aga ka laienemisprotsessis olevad riigid: Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Gruusia, Makedoonia, Moldova, Kosovo, Serbia ja Ukraina.

Nagu ilmselt iga teise seadusaktiga, nii tuleb ka siin vaadelda eraldi sellesse kirjapandud teksti ja hilisemat elluviimist. Mitte iga otsus eraldada raha ja asuda tegutsema ei vii reaalsete tegudeni ja seos loodetud ning saavutatud eesmärkide vahel on tihtilugu veelgi ähmasem. Üldiselt pole seaduste lugemine just kõige köitvam tegevus, kuid see ligi 70-leheküljeline ja enam kui 300-punktine materjal tasub poliitika-huvilistel silmadega üle käia, kasvõi nendes punktides kus räägitakse Venemaa survetamisest vägede väljaviimiseks Ukrainast, Gruusiast ja Moldovast.

Igatahes on siitnurga poliitika-vaatlejatel ja muudel analüütikutel mida oodata. 90 päeva pärast peavad laekuma põnevad aruanded, sest seaduseandja on kohustanud esitama neid avalikult, mööndes küll et sinna juurde võivad kuuluda salastatud lisad.

Aga kõige lõpuks pakun sellise kerge suvise mõtiskluse korras arutleda selle üle, et kui ergu tulega süttiks meie peas põlema ohulamp, kui samasuguse tegevuskava ja vastava rahastuse paneks lauale meie idanaaber?



lugu ilmus siin



ekraanitõmmis tehtud siit

Munintsipaalne murendamine


Venemaa kasutab teadlikult nö kesktaseme koostööd, näitamaks Lääne sanktsioonide-poliitika silmakirjalikkust. Olgu selleks kas riiklikud ettevõtted või kohalikud omavalitsused, eesmärk on üks ja lihtne – tõestada kõigile, et jutud Lääne ühtsest hinnangust Venemaa tegudele pole muud kui tühi jutt.

Kremli mainekujundajatele on antud tööülesanne näidata, kuidas tegelikult kõik tahavad Venemaaga koostööd teha. Väga lihtsalt öeldes: iga hinna eest kustutada kõigi mälust olukord, kus Venemaa liider jääb rahvusvahelisel kohtumisel üksi lõunalaua taha konutama (jutuks on piinlik ja kurb seik 2014.a G20 tippkohtumiselt).

Näiteid eri tasandi pingutustest selle nimel on palju, kõige lihtsamad nendest on iga taseme investeeringute ligimeelitamistest. Investoreid jahivad kõik, kuid praegu on Venemaal iga sissetoodav välisfirma või –investeering poliitilise tähtsusega ja vastavalt ka esitletav.

Petlikult pehme rohjuuretasand

Kohalike omavalitsuste tasemel koostöö on tihtilugu ekslikult tajutav kui nö rahvadiplomaatia osa. Et see on midagi sellist pehmet ja süütut nagu teatritruppide, laulukooride või spordimeeskondade omavaheline läbikäimine. Rohujuure tasand või nii. Tegelikkuses see nii paraku pole.

Kohalikud omavalitsused on samavõrra oma riigi lipu hoidjad kui nt presidendi kantselei või parlament. Toon mõned lihtsad näited, kuidas nö süütut ja pehmet koostööd tipptasemel politiseeritakse ja omamoodi „streigimurdmisena“ esitletakse.

Maikuus toimunud Piirialade koostöö Foorumil lausus Venemaa Föderatsiooninõukogu spiiker Valentina Matvienko, et taolise taseme kontaktid on kõige vähem kahjustatud Lääne poliitilisest survest. Parim tõestus sellele – piirialade koostöö leppe sõlmimine Eesti ja Venemaa vahel.

Juunikuus kohtusid Krasnodaris Venemaa ja Saksamaa linnade esindused. Taolise ürituse riikliku tähtsuse rõhutamiseks sõitsid kohale ja esinesid kõnedega mõlema riigi välisministrid, rääkides sõprusest ja koostööst rahvaste vahel.

Riiklik russofoobia?

Taolisi näiteid võiks tuua veel ridamisi, kuid nende kõigi sõnum on üks. Et Lääneriikide kodanikud tegelikult hirmsasti tahavad koostööd teha Venemaaga, aga ülaltpoolt (loe: Washingtonist ja Brüsselist) pealesurutud rumalad piirangud ei lase sellel toimuda. Et Venemaa pole midagi valesti teinud, tegu on vaid Ameerika poolt juhitud konkurentsivõitlusega Venemaa vastu. Riikliku russofoobiaga, kui soovite.

2019.a saavad Pihkvas toimuma Rahvusvahelised Hansapäevad. Taoline otsus anda Pihkvale nende korraldamise õigus toimus veel enne Krimmi annekteerimist. Peale seda on rida rahvusvahelisi üritusi Venemaal ära jäetud, seda enam saavad olema ära kasutatud kõik allesjäävad.

Pihkva oblasti ja linna esindajad tuustivad praegu kõikjal ringi, tagamaks riikliku tähtsusega ülesannet näidata enda juures kõiki lippe. Riigilippe. Nendesamade riikide lippe, mille riigimehelikumad esindajad räägivad sanktsioonide vajalikkusest karistuseks Venemaa neoimperiaalsete tegude eest. Nendesamade riikide lippe, mille omamehelikumad esndajad torkavad käe pihku ja ütlevad, et tegelikult on kõik hästi.

Rahvadiplomaatia on mõnikord ainus vahend, kuidas asju ajada, hoida lahti suhtluskanaleid jne. Kuid paraku on sellel täpselt samamoodi vähemalt kaks otsa nagu ka nö suurel diplomaatial. Igasuguses diplomaatias on olulised sõnumid, mida edastatakse ning oleks hea, kui need oleks omavahel koosõlas.



lugu ilmus siin



pilt võetud siit

Thursday, August 3, 2017

USA ja Venemaa suhetest sanktsioonide ajastul


Kuku raadio küsis: USA ja Venemaa traditsiooniliselt keerulised suhted on võtnud viimatiste USA kongressi vastu võetud ja Donald Trumpi allkirjastatud sanktsioonide tõttu sisse uue vindi. Venemaa peaminister Dmitri Medvedev on nimetanud toimuvat täiemahuliseks kaubandussõjaks.

– Meenutame, millega seoses USA täiendavad sanktsioonid Venemaale kehtestas?

– Tuletame meelde, milles need sanktsioonid seisnevad ja millise sektori pihta suunatud?

– Venemaa energiasektor ja relvatööstus, kui palju nad tegelikult pihta saavad või kannatavad kui oma toodangut eksportida ei saa?

– Euroopa Liit on väljendanud muret seoses sanktsioonidega, kannatada võivat saada ka Euroopa riikide osalusega ettevõtmised. See tundub mõneti kummaline, sest ka Euroopa Liidul on oma vastu võetud positsioonid ning sanktsioonid, kas need siis ühisettevõtmisi ei puudutanud?

– Kogu selles suhete sasipuntras näib Venemaa siiski olevat võitja, olles endast sõltuvaks teinud sedavõrd suure osa energiakriisis Euroopa. Või olen valesti aru saanud?

– Kui palju võiksid need sanktsioonid Venemaa energiasektorile Eestit mõjutada?

– Venemaa on vastanud sanktsioonidele 755 diplomaadi väljasaatmisotsusega ning kahe suvila konfiskeerimisega. On need adekvaatsed vastusammud? Tavaliselt saadetakse diplomaadid üksteise võidu välja.

– Kas on üleüldse prognoositav, võtavad lääne ja Venemaa suhted mingil hetkel normaalse kursi sisse või juhtub see pärast Putini surma ja/või tagandamist.



intervjuu ise kuulatav siit



pilt võetud siit

37.veerandtund väliskommentaatoriga: Aap Neljas USA-Vene-Hiina kolmnurgast


Veerandtund väliskommentaatoriga: Aap Neljas USA-Vene-Hiina kolmnurgast. Saatejuht Karmo Tüür

---

USA asepresidendi visiit Eestisse. miks nüüd, miks siia, miks selline marsruut
kõigepealt – kas on seost Vene-Hiina mereväeõppustega ja/või Putini Soome-visiidiga
miks just selline kolmik (Eesti, Gruusia, Montenegro)
2% moment

USA-Vene suhted:
diplomaatide väljasaatmine – miks just selline arv (eri andmetel 400-750), miks just nüüd?
kinnisvaraline tit-for-tat
mida sisuliselt kujutavad endast need sanktsioonid, mida USA Venemaa suhtes nüüd täiendavalt kehtestas

USA-VF-Hiina:
kuivõrd tõsiselt võtta seda Kremli retoorikat, mille kohaselt Venemaa ja Hiina võiksid olla liitlased USA globaalsete ambitsioonide ohjeldamisel.

---
saade järelkuulatav siit
---
pilt võetud siit

Friday, July 28, 2017

Venemaa Föderatsiooni tasalülitamine


Vladimir Putini poolt algatatud föderatsiooni tasalülitamine on lõppenud. Viimane föderatsioonilepinglõpetas kehtivuse. Viimane oli 10 aastat tagasi Tatarstaniga sõlmitud leping, mille kehtivusaeg sai täis 26.juulil 2017.

Esmapilgul võib see näida tühise juuridilis-tehnilise muudatusena, kuna riigi nimeks jääb Venemaa Föderatsioon ning selle koosseisu kuuluvad ikkagi erinimelised subjektid: vabariigid, oblastid, kraid ja föderaalse alluvusega linnad. Kuid sisuliselt on meie kõrval nüüdsest muutunud riik.

Vladimir Putin sai Boriss Jeltsinilt päranduseks üsnagi kistud riigi. Nõukogude Liidu lagunemise ringlained loksusid Venemaa sees üsna tükk aega. Nn „suveräänsuste paraadi“ ajal kutsus Jeltsin riigi osakuid võtma endale nii palju iseseisvust, kui nood suudavad alla neelata.

Keskuse ehk Moskva ja subjektide vahel allkirjastati toona kõikvõimalikke lepinguid (kokku 46), sõltuvalt kohaliku eliidi ambitsioonidest ja Moskva suutlikkusest neid ohjata.

Tatarstani ambitsioonid olid sisuliselt ei midagi vähemat kui omariiklus – vastav referendum 1992.a sai üle 60%’se toetuse. Hiljem oli Kaasan valmis möönma, et Tatarstan ja Venemaa on omavahel lõdvas konföderatiivses liidus.

2007.a leping nägi ette, et Tatarstan on siiski Venemaa osa, kuid lähtuvalt oma kultuurilistest eripäradest jäi nii mõndagi Tatarstani otsustada. Muuhulgas arvas näiteks Kaasan, et nad võiks lülituda kirillitsalt ladina tähestikule, kuid Venemaa ülemkohtu otsusega kuulutati see põhiseadusevastaseks. Vabariigi presidendi ametinimetus õnnestus siiski säilitada, samuti klausel, et selle ametikoha hõivamiseks peab oskama tatari keelt.

Nüüd see leping lõppes. Tatarstani põhiseadus tuleb ühel või teisel moel taas kord muuta, sest senises versioonis on see viide föderatsioonilepingule kui kahe riigi omavaheliseste suhete alusdokumendile. Väga lühidalt – veel 10 aastat tagasi Vladimir Putini enda poolt allkirjastatud arusaam, mis aktsepteeris „riik riigis“ põhimõtet, enam ei kehti.

Selle aasta jaanuaris toimunud Vladimir Putin ja Tatarstani esimese riigipeaga Mintimir Şäymiev (1991-2010) kohtumine sisaldas endas iroonilist vihjet, omamoodi koha kättenäitamist. Putin andis kingiks üle Suure Tartaria kaardi. Moskva poolt XVI sajandil vallutatud aladest on nüüd lõpuks ometi saanud lihtsalt üks Venemaa Föderatsiooni subjekt.

Lõpetuseks sobib esitada küsimus – kui Venemaa on sisemiselt valmis, kas siis on aeg pöörata pilk väljapoole? Annekteeriti ju vaid mõni aasta tagasi teine põline tatarlaste ala – Krimm.
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit

Thursday, July 20, 2017

Vagunitega Venemaalt


Algne kompaktne tekst tuli toimetuse palvel pikemaks kirjutada, seega algversiooni saab lugeda siit, pikemat aga leheversioonist.
---

Vaguniäris Venemaaga on kaks selgelt erinevat poolt – majanduslik ja poliitiline. Esimese osas on tulem kaheldav, teise osas aga juba ette teada.

Vaba majanduse tingimustes pole äriline edu kunagi kindel. Ettevõtmine võib sama hästi õnnestuda kui ka mitte õnnestuda. Kasum – või ka kahjum – on garanteeritud ainult mitte-vabas, moonutatud majanduskeskkonnas. Ehk siis sellises olukorras, kus poliitika juhib majandust ja mitte vastupidi.

Venemaal on kindlasti olemas ka nö vaba majanduse saarekesi või õigemini kihikesi – see on pisiettevõtluse tasandil, sinnamaani kuni sa ei muutu liiga ahvatlevaks või ärritavaks kellegi võimukama jaoks.

Võimaliku edu varjuküljed

Laias plaanis on aga Venemaal aga poliitika ülimuslik majanduse üle. Eriti ilmne on see kõiges, mis seostub raudteega, aga ka muude nö strateegiliste süsteemidega. Välismajanduses, sh välisinvestorite ligilaskmises nendelesamadele strateegilistele süsteemidele, on poliitilise kontrolli element veelgi, et mitte öelda kordades kõrgem.

Seega minnes mängima Venemaa suurte poiste sekka ülipolitiseeritud ja kindlate käsuliinide kaudu toimivasse ärisse, peab investoril olema tehtud kellegagi diil. Mis on selle diili hind ja kui palju tuleb eraldada nn ühiskassasse, seda ei saa laiem publik enamasti kunagi teada.

Veelgi nukram on aga see, et diil kehtib täpselt seni kuni vaja. Kuni on vaja sellele, kelle käes on jämedam ots ehk kontroll poliitilis-majandusliku-õigusliku ruumi üle. Ning välisinvestor ei ole kunagi see, kelle käes on jämedam ots, vähemalt mitte Venemaal.

Seega majanduslikult on Eesti sisenemine Venemaa vaguniärisse enam kui kaheldava tulemiga. Meile võidakse anda juurdepääs ning isegi osa kasumist, kuid seda tehakse neile sobivatel tingimustel.

Poliitiline kaotus on garanteeritud


Teine pool on siis poliitiline. Kui Eesti riik teeb diili Venemaa kui riigiga (ja kõik mis on seotud raudteega, ON Venemaal riigi kontrolli all), siis kuulutab ta Venemaa legitiimseks partneriks. Selliseks parketi- ja käepigistuskõlbulikuks tegelaseks, kellega koos naeratades päevapiltniku ette astuda.

Parandage mind, kui ma eksin, aga kas ida-Ukraina põldudel allalastud lennuki suits on juba hajunud? Kas riiklik terror oma naabrite suhtes on lakanud? Kas sanktsioonid Venemaa suhtes on tühistatud?

Venemaa on juba oma eesmärgi saavutanud. Taas kord saavad Kremli asukad väita, et Lääne nn väärtused pole enamat kui sõnamull. Näita ainult neile läänlastele pikka rubla ning igasugused põhimõtted on unustatud.

Kokkuvõtteks – vaguniäris Venemaaga on Eesti majanduslik võit küsitav ning poliitiline kaotus juba ette kantud. Mida me siis Venemaalt vagunitega tooma läheme?

---

pilt võetud siit

Malorossia: intellektuaalselt huvitav ettepanek


Üks osa Ida-Ukraina separatistidest teatas uue riikliku moodustise ehk MaloRossia loomisest. Kuni selle taha pole tulnud Moskva toetust, on tegu vaid intellektuaalselt ja politoloogiliselt huvitava mõttekesega.

Idee kohaselt peaks MaloRossia ehk Väike-Vene riik olema senise Ukraina õigusjärglane. Avalduse tegijate seisukohalt on Ukraina praegused võimud kaotanud legitiimsuse ning seetõttu ongi Donetskis baseeruvad võitlejad mitte enam Ukrainast eraldujad, vaid õiguspärase riigi taastajad – seda siis kogu Ukraina territooriumil, välja arvatud Krimm.

Sellest sai lühidalt räägitud Aktuaalse Kaamera jaoks, millest omakorda tegi uudise ERR.

Kindlasti saab sel teemal veel kirjutada, nii et püsige lainel :)

Monday, July 10, 2017

Trumpi sõnumid Varssavis ja Hamburgis

Juhul kui eeldada et USA praegune president Donald Trump ei käitu spontaanse üksikmängijana, siis tuleb tõdeda et Euroopa-turnee toimus suurepärase režii alusel. Välja arvatud üks asi.

Varssavis saavutati vaimustunud vastuvõtt. Rahvamass karjumas vaimustunult “Donald Trump” – see on magus vaatepilt, mille nimel tasub pingutada. Pole kindlamat meetodit kui minna külla ja rääkida üle poole ajast sellest, kui vapper, visa, julge ja meelekindel on vastuvõtja – see on kindel meetod vaimustuse saavutamiseks. Mobiliseeriv-konservatiivsed sõnumid sellest, et vaenlane on väravas ja et me peame kaitsma oma perekonda ja väärtusi ning vajame selleks jumalat: arvestades aega, kohta ja olusid oli see parim võimalik rõhuasetus.

Hamburgis toimunud G20 kohtumisel valiti teine tee. USA president, keda tavaliselt tajutakse globalismi sümbolina, osutus seekord globaalsele üritusele sisseimbunud antiglobalistiks. Alates pisiasjast, et Trump ei kandnud G20 tippkohtumise sümbolit kuni erimeelsuseni kliimaleppe asjus – kõik toonitas Trumpi peasõnumit “America first!”

Tõsi küll, sama ürituse raames toimunud kohtumine Venemaa presidendiga Vladimir Putin jättis teise mulje. Venemaa meedia püüdis mõnuga kinni need kehakeelelised momendid, kus Trump sirutas esimesena käe või kummardas Putini poole. Asjaolu, et Trump pidas ennem seda varssavis “russofoobse” kõne (nagu seda tõlgendas tuntud vene politoloog Sergei Markov), oli selle kõrval pisiasi.

Kõigest selles rääksid Karmo Tüür, Erik-Niiles Kross, Erkki Bahovski Kuku raadio saates Välismääraja, saadet saab järelkuulata siit

---

pildid võetud siit ja siit

Wednesday, July 5, 2017

Põhja-Korea raketikatsetus muudab pisut mängu


Edukaks tunnistatud raketikatsetus näitab, et asjaolud Põhja-Korea ümber käivas mängus on muutunud. 

Esiteks tajub Põhja-Korea oma põhivaenlast ehk USA’d agressiivsemana kui varem, põhjuseks kasvõi Süüria pihta antud raketilöögid. Teiseks tajub praegune liider oma positsiooni siseriiklikult nõrgemana, mistõttu kompenseerib seda välisriiklike “edusammudega”. Kolmandaks on vaatamata kõigile embargodele jm sanktsioonidele kasvanud Põhja-Korea tehniline võimekus.

Nüüd on teada, et vähemalt teoreetiliselt suudab Põhja-Korea tõepoolest tabada teisi kontinente. Oma peamise sihtmärgi ehk USA põhiosani ta küll veel ei küüni, kuid nt Alaskani küll. Teine kontinent ehk Austraalia on juba kuulnud ähvardusi, et võib sattuda sihtmärgi rolli kui USA liitlane. Jaapan pole küll omaette kontinent, kuid sealsed USA sõjaväebaasid on kindlasti ka sihikul.

Kõigest sellest sai räägitud intervjuus Kuku raadiole, salvestist saab järelkuulata siit.

---

pilt võetud siit

Saturday, July 1, 2017

Järgmine suur asi


Eestis on aastaid räägitud, et meil on puudu järgmine suur siht, see „suur asi“, millega tegeleda. Et NATO ja EL liikmelisuse saavutamisega olla tekkinud justkui mingi tühimik, kuhu oma energiat suunata. Et lihtsalt oma majanduse, julgeoleku ja elukvaliteedi ülesehitamine olla liiga olupoliitiline ja väikesemahuline ülesanne.

Oletame et see on tõepoolest nii, et meil on auru, võimekust ja ambitsiooni haarata järgmine „suur asi“ oma talupojakämmalde vahele. Pakun välja ühe suure asja, millega meil tuleb tegeleda – see on Hiina. Istudes hetkel Pekingis ühel vastavat foorumil, võin kinnitada ühte: isegi kui meie Hiinaga ei tegele, siis tegeleb Hiina meiega ikka.

Meiega hakatakse tegelema
Muuhulgas lausus näiteks siinse ülehiinalise noorsooföderatsiooni esindaja (Xia Dong), et nad käivitavad programmi, mille käigus käivitatakse kõigist sihtriikidest – ja meie oleme üks neist – noorte juhtide, noorte teadlaste jne küllakutsumise programm. Noored viiakse kaheks nädalaks kohale ja tehakse selgeks, et väärtuspõhine koostöö on võimalik.

Jah, te lugesite õigesti. Kommunistliku Hiina esindaja räägib väärtuspõhisest koostööst. Lihtsalt noortel siin ja seal on olemas need ühetaolised väärtused, mille pinnal ühist keelt leida: olgu nendeks kasvõi elektroonikalembus või keskkonnateadlikkus.

Kõrvalepõikena olgu öeldud, et noorsugu on alati ja igal pool andekas ka kõikvõimaliku piirnagute ületamisel. Hiinlaste massimõtlemise ja reeglitruuduse müüdi murdmiseks mainin lihtsalt ära, et enamik kasutab täiesti vabalt kõikvõimalikke keelatud või piiratud suhtluskanaleid.

Lähenemine kui möödapääsmatus
Hiina rahvusvaheliste suhete instituudi esindaja (Zhongping Feng) lausus koguni, et Euroopat varitseb populismi hädaoht, aeg on kriitiline ning sestap on Euroopa ja Hiina teineteisel lähenemine kõige loomulikum asi üleüldse. Donald Trumpi valimine USA presidendiks aga avas võimaluste akna, mille raames see lähenemine paistab mitte lihtsalt loomulik, vaid ja vajalik.

Militaarse mõttekoja ehk Kaitsekolledži juht Hui Xu märkis rahuloluga, et just äsja lõppes esmakordne kõrgemate sõjaväelaste kokkutulek 16+1 formaadi raames. Hiina on avanemas ja tõusmas. Tõsi, mõttekodade (inglise keeles think-tank) esindajate kokkutuleku puhul peeti vajalikuks teha ka nali: „meil on küll rohkem tanke kui mõtlejaid“ (we have more tanks than thinkers).

Seega sõnastaks ehk alguses öeldud teesi ümber. Me teame, mis on järgmine suur asi, mis meiega tegelema hakkab. Nüüd on lihtsalt küsimus, mis me selle teadmisega peale hakkame.

Hiina kui Kuu või Päike
Ja lõpetuseks üks väike kunstiline vinjett. Eesti elanike nägemust Hiinast võib jagada tinglikult kolmeks.

Enamiku jaoks on Hiina midagi Kuu sarnast – jah selle olemasolekust ollakse teadlikud, mõnikord seda ka nähakse, ollakse isegi teadlik tema mõjust … kuid igapäevaselt Hiinale ei mõelda, sest ta ei puutu meie igapäevaellu.

Seejärel on väike entusiastide punt, kelle jaoks Hiina on pigem Päikese rollis – kõik tiirleb selle taevakeha ümber, kõik toimub tema tõttu. Ning lõpuks veelgi väiksem käputäis eksperte-ametnikke-poliitikuid, kes teavad nii Kuu kui Päikese olemasolust kuid peavad vajalikuks mõlemast mõistlikku distantsi hoida.

Seni on Eesti olnud Hiina algatustes osalemise osas väga passiivne – vastava uuringu kohaselt on Eesti sõna otseses mõttes viimasel kohal 16 Kesk- ja Ida-Euroopa riigi hulgas. Võttes arvesse hiinlaste põhjalikkust, võib eeldada, et sellist mahajäämust hakatakse parendama.



lugu ilmus siin



pildil loo autor koos Hiina 16+1 riikide mõttekodade võrgustiku direktoriga LIU Zuokui

Venemaa mitmekordne punktivõit


Venemaa diplomaat Vladimir Voronkov asus juhtama ÜRO juurde loodud terrorismivastase agentuuri
tööd. Selles määramises on korraga kirjas mitu märgilist võitu Moskva jaoks.

Esiteks saavutas Kreml seda, mida ta on enda taastõestamise-tuhinas kogu aeg taotlenud. Üks keskne trumm, mida jätkuvalt taotakse, kõlab justnimelt nii – meie kõigi ees on ühine oht ja selle nimi on rahvusvaheline terrorism ja meie (st Venemaa) teame, kuidas sellega toime tulla.

Veelgi laiemas plaanis käib juba aastaid avalik ja vähem-avalik vihjamine, et nn Globaalse Põhja ja Globaalse Lõuna lähenevas kokkupõrkes on just Venemaa see, kes teab, kuidas nende pingetega toime tulla.

Kas see Moskva poolt maalitav kuvand ka tegelikkusele vastab, on juba hoopis omaette küsimus. Islamiseeruv ja pahatihti plahvatustes rappuv vappuv Venemaa näikse seda terrorirelva mitte niivõrd ohjeldavat, kuivõrd toitvat. Kuid mitte sellest pole seekord juttu.

Teiseks sai Venemaa esindaja endale nüüd ka ÜRO peasekretäri asetäitja staatuse. Kõigil ülejäänud neljal ÜRO Julgeolekunõukogu liikmel oli oma esindaja asetäitjate hulgas olemas: Hiinal sotsiaalvaldkonnas, Prantsusmaal rahutagamise alal, Suurbritannial humanitaarteemadel, USA poliitilistes küsimustes. NSVL aegu oli ka oma asetäitja ka Moskval, nüüd on siis seegi olukord taastatud.

Kolmas ja pisike võiduke läheb kirja personaalselt Voronkovi jaoks. 64-aastaseks saanud, tagasihoidlikust tõlgiametist alustanud pikaaegne Vene välisministeeriumi töötaja ei saaks kõrgemast tähelennust ilmselt unistadagi.

Õnneks ei pea ka soliidses eas Voronkov hakkama meeskonda nö nullist looma, tema alluvusse tuuakse kokku seni ÜRO eri kontorites sama teemaga tegelenud ametnikud ja spetsialistid. Kas ja kuivõrd suudab see ümberformatitud kontor asuda kokku kõlksutama erinevate terrorismisvastaste asutuste tegevust, see saab selguma nö töö käigus.

Neljas ja ehk ebamääraselt kõlav, kuid siiski oluline plusspunkt on üldine parketikõlbulikkuse tõestamine. Viimastel aegadel enesekinnitamise vaevustes rähklev Venemaa on ühe instrumendina valinud Läänele vastandumise tee ning sattunud üsna suurel määral isolatsiooni. ÜRO kõrge ja üliaktuaalsena kõlava posti endale saamine kõlab vastupidise signaalina.

Tõsi küll, kõiki neid võite ja võidukesi tumestab asjaolu, et ÜRO on osake senisest maailmakorrast, mille lootusetust aegumisest on Venemaa kõrgemad pead korduvalt rääkinud. Aga kuniks vana kord pole lammutatud ja uut asemel ehitatud, läheb ÜRO terrorismivastase agentuuri juhi koha endalesaamine siiski kirja punktivõiduna.



lugu ilmus siin



pilt võetud siit

Sunday, June 18, 2017

Riiklik silmamoondamine


Ajalehe Diplomaatia juunikuises numbris ilmus Marko Mihkelsoni lugu "DESINFORMATSIOON – VENEMAA VANA JA TÕHUS MÕJUTUSRELV", peatoimetaja Erkki Bahhovski palus mul kirjutada lühikommentaari.

Mihkelsoni lugu saab lugeda siit, minu teksti allpoolt, aga tervikpildi saamiseks tuleb osta ajaleht või ära oodata selle numbri ilmumist e-kujul siia.

---

Vene keelest on mujal maailmas toorlaenudena kasutusele võetud mitte just väga palju sõnu, kuid üks nendest – desinformatsioon (дезинформация) – on viimasel ajal üha kasutatavam ja kurjakuulutavam. Huvitaval kombel on ka üks teine sõnake – sputnik – nüüd muutunud sellesama desinformatsiooni tööriistaks ja vaata et sünonüümiks.

Marko Mihkelsoni põhjalik ülevaade Venemaa inforelva kujunemisloost on tänuväärne lugemismaterjal, sisaldades nii konkreetseid näiteid kui üldisemaid lugemissoovitusi. Tõsi küll, teemakaugele lugejale võib väljendite „selles riigis on kõik silmamoondus“, „sihikindel valetamine, petmine ja eksitamine“, „lääneriikide uinutamine“ jne mõjuda sundmõtlemisliku korrutamisena. Paraku peab siinkirjutaja tõdema, et kirjeldatu vastab tõele ning tabav väljend „sussaaninlikkus“ on veel leebe.

Venemaa eriteenistuslik soov kujundada oma sihtmärkidele nö alternatiivne minevik ja endale sobiv kuvand ja tulevik on tabanud Eestit korduvalt. Tänapäevased infotehnoloogilised vahendid muudavad lääne ühiskonnad veelgi haavatamavaks ning Venemaa on aldis ära kasutama vaba ühiskonna ühte peamist väärtust ehk sõnavabadust.

Kui kogu sellest loost midagi eriti esile tõsta, siis sõnastaksin Mihkelsoni lõpulause pisut ümber. Petlikust lootusest ja sisutust dialoogist ohtlikumgi on meie enda soov ise ennast petta.

Friday, June 16, 2017

Putini võimete piirid


Inivõimete kohta kiputakse ütlema kahetiselt: kas vaimustunult et neil pole piire, või siis väikese ohkega et ikkagi on piirid. Putinvõimetega (kokku kirjutatuna) näib olevat üsna samamoodi: ühest küljest suudab ta ikka veel justkui kõike, kuid üha selgemaks saavad ka nende võimete piirid.

Ühest küljest on kõik justkui hästi. Viieteistkümnendat korda samas fomaadis esinev Putin tunneb ennast publiku ees hästi nagu ikka, vastab enesekindlalt ja kohati piiripealseid nalju visates, valdab vabalt kõiki arve ning juhtides personaalselt kõiki protsesse riigis.

Teisalt aga muutuvad üha selgemaks ka nende võimete piirid. Mõnede arvude vaatamiseks võetakse appi märkmik, peale kolmandat tundi muutuvad vanahärra ohked sügavamaks ... aga annaks taevas meile endile võimekust 64-aastaselt selliseid 4-tunniseid maratone kaasa teha ilma toolilt tõusmata.

Siseriiklikud hädad

Kuid peamine, et see nn käsijuhtimise mudel ilmutab üha enam süsteemseid tõrkeid. Riik, kus võim on personifitseeritud, on institutsioonid määratud olema nõrgad. Lihtsamini öeldes – kui kõik olulised asjad sõltuvad ühe mehe otsustest ja/või tema suhetest alluvatega, siis kahaneb seaduse väärtus ja ametniku vastutus.

Esmapilgul võib küll tunduda, et Stavropoli kuberneri tagasiastumine peale presidendi kriitilist märkust on ametniku vastutuse näidis (seoses otse-eetris esitatud küsimusega, et kuhu on kadunud üleujutuses kannatanud inimeste abistamiseks mõeldud rahad). Kuid see on tegelikult justnimelt näide sellest, kuidas oluline oli Putini kriitika, mitte kuberneri tegevus või tegevusetus.

Peamised, enim esitatud küsimused näitavad süsteemseid probleeme Venemaa elukorralduses. Õigemini isegi ühte probleemi – varastatakse! Viletsad teeolud, väljamaksmata toetused, ebaõiglased palgad: kõigi nende taga on üks ja seesama lugu. Juhul kui Keskus isegi on mingi probleemi jaoks eraldanud raha, siis see ei jõua sihtmärgini üldse või jõuab väga palju väiksemas, ebaefektiivses mahus. Rahavoogude peal istuvad ametnikud teavad, et ülemuse meelepaha alla sattumise korral on karistus küll karm, aga vahelejäämise tõenäosus väike. Sest otseseid telelülitusi kohtadele tehakse vaid kord aastas ja kooskõlastamata küsimuste eetrissepääsemine on vähene.

Väline hiilgus

Väljastpoolt vaatajale on huvitavamad justnimelt need ettevalmistatud küsimused, sest siit kooruvad välja peamised sõnumid, mille püüdmiseks minusuguseid tundideks ekraani ette aheldatakse. Sanktsioonid on tegelikult head ja Lääs kaotab nendest rohkem. Ah et meie sekkume USA asjadesse – aga vaadake mida USA ise teeb! Süürias saab Venemaa hindamatu kogemuse. Ukraina sai viisavabaduse Euroopaga ... noh las ta sai, aga vaadaku ette – ja järgnes kohustuslik gei-nali.

Peamise ja märgilisena, hästilavastatud küsimusena tõstan ma esile ühe – see oli küsimus Artktika kohta.

Väga efektselt vormistatud küsimus – Artika-nimelise tuuma-jäälõhkuja ees – oli küll justkui Peterburis asuva laevatehase saatuse kohta. Kuid vastus kõlas imperaatorliku vägevusega: Arktika arvelt saab Venemaa kasvama! Meil on selleks nii tahet kui võimet! USA võib küll oma allveelaevu peita Norra vetes ja sihtida meid oma rakettidega üle arktilise jäämütsi, kuid meil on olemas selline tehnika, mida pole kellelgi teisel. Ja kui keegi teine tahab ka Arktikat kasutada, peab ta tegema Venemaaga koostööd.

---

lugu ilmus siin, samast võetud ka pilt

Thursday, June 15, 2017

Kuusteist Hiinat


Samal ajal kui Eestis ollakse vastu enamikele uutele rajatistele/projektidele, on meile lähenemas midagi suurt. Midagi väga suurt. Nimelt Hiina.

Viis aastat tagasi käivitas Hiina projekti nimega 16+1. Üks on mõistagi Hiina ja 16 tähistavad vastavat arvu Ida- ja Kesk-Euroopa riiki, keda projekti kaasatakse. Geograafiliselt kujutab see endast kirjut ahelat Balkanilt Balti riikideni, nö merest mereni. Sisuliselt aga Hiina-poolset valmisolekut investeerida nende riikide taristusse, eelkõike kõike sellesse, mis on seotud kaubanduse edendamisega – eelkõige siis lennujaamad, raudteed ja sadamad.

See riiklikul tähtsusega projekt on nüüd jõudmas sellesse staadiumisse, et kui võtta arvesse kõiki vastava-sisulisi üritusi, konverentse jne, peaks igas ministeeriumis ja ametkonnas olema palgal paar inimest, kes ainult selle teemaga tegelevadki.

Euraasia ehitamine

Hiinlased on tuntud oma pikavinnalise strateegilise planeerimise osas, sesap pole loomulikult Ida- ja Kesk-Euroopa riigid Hiina jaoks eesmärk omaette. Laiemas plaanis on tegu riikliku meganägemusega nn Uuest Siiditeest. Ühendusest tootmisvõimeka Hiina ja tarbimishimulise Euroopa vahel. 16+1 on vaid osake sellest suuremast plaanist.

Rõhutatult eraldi sihik Ida-Euroopale pole juhuslik. Kui Euroopa suured riigid on inertsemad ja tõrksamad Hiina mängu kaasa mängima, siis näljased ja suurema kasvupotentsiaaliga nö vahe-Euroopa riigid on altimad omavahel konkureerimise käigus reegleid vabamalt tõlgendama. Ja tõepoolest, nende viie aasta jooksul on Hiina kaubavahetus selle piirkonna riikidega kasvanud mühinal, mõnekümnest protsendit kuni kohati lausa mitmesajani.

Selle Uue Siiditeega lööb Hiina enda jaoks kaks kärbest. Esmatasandil on vaja rakendust leida Hiina ülemäärasele tootmisvõimekusele, sh betooni ja terase, masinaehituse (nt kiirrongid) jne osas. Vastuvõtvate riikide sidumine tehnoloogiate abil ja hiina diasporaade tekkimine on selle esmaülesande teine ots. Teisase, nö üliülesandena terendab aga soov luua nö Suur Euraasia, mis on suuremal või vähemal määral valmis mängima Hiinaga ühel väljakul.

Hiina Marshalli plaan

Igasugune ajalooline paralleel on aati eksitav ning ajab tõsimeelsed ajaloolased tagajalgadele, kuid ma võrdleks Hiina tegevust preventiivse Marshalli plaaniga. Ehk siis sellega, mida USA tegi Teise Maailmasõja järel Euroopa toetuseks. Ega USA ei teinud seda puhtast idealismusest, vaid ta kujundas Euroopast enda jaoks mugavama partneri.

Küsite, et kus on siis see suur sõda, mille järel Euroopa päästmist vajaks? Esiteks ei pea olema tegu kineetilise katastroofiga, vaid nt finantsilise kokkuvarisemisega, mida mh ennustab investeerimisguru Jim Rogers. Teiseks võib see seisneda lihtsalt Euroopa Liidu vaikses kuhtumises iseenda kohmakuse sisse, mille käigus liikmeriikide vaheline konkurents võimendab nende valmisolekut vaatamaks ringi uute partnerite järele.

Mõistagi ei tee ka Hiina seda suurest ligimesearmastusest ja erilisest kiindumusest vanasse Euroopasse. Lihtsalt lähtudes oma mõttemudelist on ta kiirustamata valmis. Võib-olla mitte niivõrd tahteline, aga võimeline taas sisse võtma seda rolli, millisena ta ise ennast nägi enne segaseid aegu, mil Euroopa tast arengus mööda põrutas.

Lõpetuseks aga – mida siis tähendab pealkirja rolli tõstetud väljend „Kuusteist Hiinat“? Aga lihtsalt seda, et nendel kuueteistkümnel vahe-Euroopa riigil on igaühel oma nägemus Hiinast ja enda võimalikest kasudest.
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit

Tuesday, June 13, 2017

Sümbolväärtusega Montenegro


Mõni päev tagasi suurenes NATO liikmesriikide arv, uueks liikmeks astus Montenegro. Alliansi kui terviku seisukohalt on tegu küll väikese, kuid väga mitmes mõttes tugevalt positiivse ja sümboolse sündmusega.

Ilmselgelt pole Eestistki kolm korda väiksema territooriumi, kaks korda napima rahvastiku ja 2,5 korda väiksema armeega Montenegro mingi kolossaalne panus NATO kollektiivsesse kaitse- ja heidutusvõimekusse. Aga siin saab välja tuua vähemalt kolm olulist momenti, miks kogu julgeoleku-poliitika kogukonnal tasub sel puhul klaase tõsta.

Kolm positiivset momenti

Esiteks tõestas see liitumine, et Lääne klubid on siiani atraktiivsed üha uute riikide ja rahvaste jaoks. Montenegro jaoks on NATO’ga liitumine üks samm eurointegratsiooni teel, järgmiseks soovitakse taotleda Euroopa Liidu liikmestaatust.

Teiseks vähendab Montenegro liitumine üldist konfliktiohtu Balkanil, piirkonnas, mille plahvatusohtlikkus on leidnud korduvat ja verist kinnitust.

Kolmandaks tõestas see samm Montenegro enda võimekust ajada oma riiklikest huvidest lähtuvat poliitikat, vaatamata pidevale ja korduvale mõjutustegevusele nii naabruses oleva Serbia kui viimase selja taga oleva Venemaa poolt.

Venemaa vastureaktsioon

Loomulikult avaldab Kreml valjuhäälset protesti toimuva vastu, viidates mütoloogilisele leppele, mille kohaselt olla keegi lubanud Moskvale et lääne klubid lõpetavad uute liikmete vastuvõtmise.

„Sanitaarsetel kaalutlustel“ Montenegro veinide Venemaale sisseveo lõpetamine on kindlasti selle mägise riigi jaoks ebamugav, kuid siiski väheoluline samm. Venemaa osakaal Montenegro väliskaubanduses on u 1% ning enamasti koosneski sellestsamast veinist (tagurpidi Venemaal veeti sisse põhiliselt alumiiniumit).

Siisesõidukeeld Moskvasse nende jaoks, kes aitasid kaasa NATO’ga liitumisele kõlab seda töntsakama sammuna, sest justnimelt need pooldajad sõitsid kõige vähem Venemaale. Loomulikult säilub võimalus, et Venemaa proovib korraldada mingi provokatsiooni, karistamaks allumatut väikeriiki, kuid nende katsete vastu õpitakse järjest paremini tegutsema

Ja lõpetuseks üks soovitus kõigile, kes asjast kirjutavad ja räägivad. Kasutades väljendit „NATO laienemine“ toetame me nende jõudude retoorikat, kes räägivad NATO’st kui ohust, mis vallutab üha uusi alasid. Mõistlikum ja ka sisuliselt korrektsem on kõnelda uute liikmete liitumisest klubiga, kas pole?
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit

Wednesday, June 7, 2017

35. veerantund väliskommentaatoriga: Mart Nutt Kataloonia referendumist


Veerantund väliskommentaatoriga: Mart Nutt Kataloonia referendumist. Saatejuht Karmo Tüür
----------
Liigume üldiselt üksikule. Katalaanid lähevad viimase kolme aasta jooksul kolmandale katsele viia läbi oma iseseisvus-referendum. Kas on võimalik tõmmata mingeid seoseid kõikvõimalike muude rahva-algatuslike, süsteemi-vastaste liikumistega alates värvilistest revolutsioonidest kuni nn araabia kevadeni välja?

Kataloonia ja Hispaania suhted. Mis on see peamine tõukejõud, mis viib Katalooniat Hispaaniast eemale. Ja mis on siis peamine tõmbejõud, mis hoiab neid koos?

Konkreetselt see referendum. Oletame et referendum õnnestub läbi viia – mis saab edasi, juhul kui hääletustulemus peaks olema Kataloonia iseseisvumist selgelt toetav?

Sinu soovitus Eestis seda teemat käsitlevatele inimestele ja ametliku Hispaaniaga lävivatele ametnikele-ajakirjanikele?

---

pilt võetud siit

---

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

Tuesday, June 6, 2017

Venemaa 2035


Ühiskondlikud, poliitilised ja tehnoloogilised muudatused on saavutanud sellise tempo, et enamik inimesi tunneb ennast suuremal või vähemal määral ebamugavalt. Kindlustunne homse päeva suhtes on järjest vähesemate privileeg, kuigi tegelikult ka neile on see vaid illusioon. Seetõttu on arusaadav, et kõikvõimalikku konservatiivsust jutlustavad ideoloogia-sarnased produktid on järjest populaarsemad. Kuid need jutustused ei aita karvaõrdki valmistuda edasiste, veel kiiremate ja sügavamate muudatustega toimetulekuks.

Venemaa praegune võimkond on võtnud kasutusele sotsiaal-konservatiivse retoorika, mis on osutunud populaarseks nii enamiku venemaalaste kui ka paljude läänlaste südameis. Justnimelt südameis, mitte peades, sest ratsionaalselt võttes ei saaks ühte pähe ära mahtuda kobarsoov: „tahan õiglust nagu NSVL ajal, sõnavabadust nagu Putini ajal ja majandust nagu Hiinas“. Aga justnimelt sellise segasoovide üldistuseni jõudis Venemaa strateegiliste algatuste keskuse poolt läbiviidud arvamusuuring.

Nõrk majandus ei kaitse riigi huve

Selle ametliku retoorilise konservatiivsuse foonil torkab seda eredamana silma sama Keskuse poolt väljatöötatav strateegia Venemaa 2035. Nii Keskuse juhiks kui ka antud strateegia esinäoks on Aleksei Kudrin, endine rahandusminister, üks viimaseid süsteemseid liberaale Putini lähiringides.

Peamise ohuna sõnastatakse Kudrini poolt Venemaa tehnoloogilist mahajäämust ning sellest tuleneb rida järgmisi ohte: kiduv majanduskasv, suutmatus üles ehitada toimivat riigikaitset, võimetus tagada rahuldavat elukvaliteeti jne. Mahajäämuse ühe indikaatorina toob Kudrin välja robotiseerituse näitaja: kui Lõuna-Koreas on 10 tuh inimese kohta kasutusel 446 robotit, USA’s 136, Hiinas 36, siis Venemaal on neid vaid 2.

Kidura majanduse ja vananeva elanikkonna tingimustes muutub riigile järjest keerulisemaks jätkata senist sotsiaal-toetuste, eelkõige pensionite süsteemi. Kudrini soovitus on lihtne – tõsta pensionile jäämise vanust ning suurendada vajaliku tööstaaži mahtu. Tema sõnul on pigem parem töötada mõni aasta kauem ja saada siis kuni kolmandiku võrra rohkem pensionit. Mõistagi on see soovitus peamine, mille külge haakuvad riiklikus konservatiivsuse peavoolus liikuvad meediakanalid, tõstes pealkirja tasandile: „Kudrin soovitab vähendada pensionäride arvu.“

Tehnoloogilise revolutsiooni vajadus

Väljapääsuna olukorrast nähakse eelkõige tingimuste loomist „vene tehnoloogilise revolutsiooni“ jaoks. Selle vahendiks nähakse kõrgtehnoloogiliste konsortsiumite moodustamist ning seda kindlasti välismaise kapitali ja ekspertiisi kaasamisega. Kudrini sõnul pole suletud süsteemis võimalik läbimurret saavutada.

Riigisektori kasv tuleb peatada, riigi osalust majanduses kärpida, riigi peamine ülesanne peaks olema tingimuste loomine nt läbi raud- ja maanteede ehitamise. Loomulikult puudutab strateegia ka majanduse nö pehmemat poolt – panustamist hariduse ja tervishoiu arendamisse. Kuna inimesed elavad järjest kauem, siis peavad nad oma elukvaliteedi tagamiseks ja pideva muutumisega toimetulekuks olema targemad ja tervemad.

Mõistagi on see kõik vaid strateegia, nägemus sellest kuidas Venemaa peaks arenema. Kas ja kuipalju sellest reaalses riiklikus poliitikas kasutusele võetakse, on küsitav. Lausa väga küsitav, võttes arvesse konservatiivsusest kõnelevat riiklikku retoorikat. Kuid Kudrini pingutust tuleb tunnustada – pikaajaline majanduspoliitiline planeerimine on midagi üsna ebapopulaarset, sellega valimistsükli punktivõite ei saavutata.
---
lugu ilmus siin
---

Pilt võetud siit

Friday, June 2, 2017

Meile on kuulutatud sõda ehk kuidas tulla toime nn uue reaalsusega


Kui sind rünnatakse, on laias laastus ainult kaks võimalust: kas hakata vastu või mitte. Kusjuures mõlemad on selles mõttes halvad valikud, et sa ei tea, millega asi lõpeb.

Pidin hiljuti ühes vestlusringis vastama küsimusele, et mida siis ikkagi teha praeguses julgeolekuolukorras, pidades silmas terroriakte ja kasvõi meie lähenevat laulupidu. Laiutasin käsi ja ütlesin midagi stiilis "see ongi uus reaalsus".

Alles veidi hiljem taipasin, et selline vastus on kõige halvem, mida saab anda. Sedasorti "uue reaalsuse" allaheitlik omaksvõtmine on iseenda ja oma laste suhtes kuritegelik.

Kaks halba varianti

Lääne tsivilisatsioonile kõige laiemas mõttes on kuulutatud sõda. Terroriaktid toimuvad küll hajali nii ajas kui ruumis, kuid see on äärmuslike islamistide sõjapidamise viis. Öeldes seda, pean vajalikuks teha kohe kaks täpsustust – religioon ei tapa ja mitte iga moslem pole terrorist! Surma külvamisega tegelevad üksikud, enamasti ülejäänud ummast ehk moslemi-kogukonnast irdunud radikaliseerunud tegelased. Neid on tühine vähemus, kuid nad üritavad rääkida kõigi nimel.

See modžahedinlik vähemus üritab selliste üksikute, kuid veriste torgetega provotseerida meid vastama. Soovitavalt vastama konventsionaalse sõja vormis, või siis kõigi moslemite vastu suunatud vägivalla vormis, mis omakorda võimaldaks neil mobiliseerida kogu umma nö otsustavaks võitluseks.

Meie esimene võimalus on mitte reageerida, lasta asjal nö sumbuda, loota et me oleme võimelised selle torgete laine üle elama ilma suuri kahjusid kandmata. Teine võimalus on teha just seda mida meilt oodatakse – puhuda sõjasarve, kuulutada end sõjas olevaks, hakata raginal vastu ja loota et me oleme tugevamad.

Mõistlik vastutegutsemine

Nagu alati, nii ka siin on kahe äärmuse vahel või kõrval olemas kolmas variant. Meie parim võimalus on olla jõuliselt ja veenvalt enesekindlad. Tegelikult ka kaitsta neid väärtusi, mille sisse me usume, eelkõige antud juhul kõigi inimeste võrdne õigus elule ja võrdne vastutus seaduse ees.

Surma ihalevatele ja külvavatele tegelastele saab ja peab vastu astuma jõuga, kuid seda ei saa ja ei tohi teha samasuguste meetoditega nagu teevad seda surmakummardajad – me ei tohi vihata valimatult. Kuid kui keegi tõstab Euroopa tänavatel ja/või infovõrkudes DAESH’i musta terrori-lipu (või ükskõik missuguse muu terrorimärgi), peab ta teadma, et teda koheldakse terroristina.

Jah, ma tean, et see tähendab vabaduse ja turvalisuse vahelise tasakaalupunkti nihkumist vabadusest eemale. Et see tähendab täiendavaid volitusi eristruktuuridele. Et see tähendab vajadusel ka automaatureid tänavatel ja muid heidutus-elemente. Suuremaid kulutusi jõustruktuuridele kuni Euroopa ühtse piirivalvesüsteemini välja. Kuid antud hetkel peame me tunnistama, et me oleme sõjaseisukorrale väga lähedal.

Me ei tohi seda sõda vastu võtta, vähemalt mitte nende tingimustel. Me ei tohi ette alla anda ega minna lausvaenamise teed, vaid peame saatma surmaihalejatele ja hirmukülvajatele selge sõnumi: „Me oleme tugevamad.“
--------
lugu ilmus siin
--------
pilt võetud siit

34. veerandtund väliskommentaatoriga: Indrek Tarand Euroopa Liidust kui tööriistast


Veerandtund väliskommentaatoriga: Indrek Tarand Euroopa Liidust kui tööriistast. Saatejuht Karmo Tüür

---
Teen ettepaneku rääkida Euroopa Liidust kui tööriistast. Kunagi võeti ta kasutusele majanduskoostööks ja eelkõige Saksa-Prantsuse teljel. Kas see algne üliüesanne enam pädeb?

See instrument on pidevas muutumises, kasvõi läbi roteeruva eesistumise. Kas EP tugitoolist vaadatuna panid sa tähele tähele, et lõppes Malta eesistumine … ehk kas ja kuipalju isegi EL südames seda roteeruvat eesistumist tõsiselt võetakse?

Lihtsatele küsimustele pole lihtsaid vastuseid, aga mis ikkagi peaks muutuma, et EL kuvand muutuks kohmakast ja ebaefektiivsest taas atraktiivseks?

---
pilt võetud siit

---

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

Thursday, June 1, 2017

33.veerandtund väliskommentaatoriga: Raivo Vare Venemaa majanduspoliitilisest arengust


Veerandtund väliskommentaatoriga: Raivo Vare Venemaa majanduspoliitilisest arengust. Saatejuht Karmo Tüür

---

Mõistmaks riigi välispoliitikat, tasub mõnikord vaadata selle riigi sisse. Täna kiikame Venemaa sisse, tema majandus-poliitilisse olemusse.

Kõik Venemaaga tegelejad on kokku puutunud selle mõistega: presidendi mai-ukaasid. Neile viidatakse kui mingile majakale ikka veel, mis tekitab minusguses dežavuu-taju NLiiduga, kui kõike vaadeldi NLKP XXI kongressi valguses. Kuid nali naljaks, misasjad need ukaasid on ning mida nad kõnelevad meile Venemaa (sotsiaal-)majanduslikust mudelist? Kas selline ukaasi-juhtimine saab põhimõtteliselt olla efektiivne?
Venemaast räägitakse tihti kui nö ressurisneeduse heast-halvast näitest. Kuidas Norral õnnestus seda needust vältida ja miks Venemaal mitte?

Venemaa on ilmselt väikese üllatusega tähele pannud, et tema sotsiaal-konservatiivne retoorika on atraktiivne ka läänes. Mina tajun aga sügavat lõhet selle sotsiaal-konservatiivse retoorika ja sotsiaalmajandusliku tegelikkuse vahel … kas see on ainult minu tajuhäire?

Ja lõpetuseks – sinu soovitus neile, kes ikka veel räägivad Eesti suurest võimalusest olla vahendajamaa Lääne ja Venemaa vahel?

---

pilt võetud siit

---

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

Wednesday, May 31, 2017

32.veerandtund väliskommentaatoriga: Urmas Pappel – vaade Hiinasse ja Hiinast välja


Veerandtund väliskommentaatoriga: Urmas Pappel – vaade Hiinasse ja Hiinast välja. Saatejuht Karmo Tüür

---

Vaatame seekord maailmale otsa läbi Hiina prisma

Üldine. Juba ammu enne eelmise sajandi lõppu on mantrana korratud: 21.saj saab olema Hiina sajand. Kas ta siis on seda? Esiteks – kas on olemas objektiivseid aluseid selle väite kinnituseks? Teiseks – kas Hiinal endal on ambitsioone olla nö maailmadirektor?

Globaalselt oluline. Hiina-USA. Donald Trump oma hiljutisel välisturneel nimetas Saksamaad talle omasel moel „very bad“, kuna Saksa-USA kaubandusbalanss on Saksa poole kaldu. Hiina peaks selle loogika kohaselt olema „very-very bad, thats true!“ Kuidas Hiina ise näeb oma suhteid USA’ga?

Regionaalselt oluline. Hiina-Venemaa. Venemaal on väga levinud geopoliitiline ja geostrateegiline maailmamõtestamine. Selle kohaselt peetakse ennast nö südamaaks ja Vene-Hiina koostöötelg algab Moskvast, mitte Pekingist. Kuidas vaadatakse Hiinast nö põhja-aladele?

Kuidas Hiina näeb oma suhteid Euroopa Liiduga – kas pigem kui hulk bilateraalseid suhteid?

---
pilt võetud siit
---

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

Ära toida trolli!


Kui sa toidad trolli, muudad sa teda tugevamaks ja mõjukamaks. Ning mis kõige hullem, sulle / sind ümbritsevatele võivad ka trollide võtted külge hakata, muutudes nö normaalseteks, salongikõlbulikeks retoorilisteks käikudeks.

Üha suurem osa meie info- ja muljevahetusest toimub veebis, uue meedia kanalites. Märkimisväärne osa selles uues ruumis askeldajatest on aga trollid. Kes need on, millisteks alarühmadeks jagunevad jne, seda on väga tänuväärselt lahanud Riias tegutsev oivakeskus, kuid hetkel pole need peensused olulised.

Oluline on aga see, et järjest rohkemad meist on hädas trollidega, kes püüavad kaaperdada meie infovoogu, suruda peale oma väiteid ja muutuvad vahel lausa ahistavaks.

Küberhügieeni all peetakse tavaliselt silmas kõikvõimalikke raud- ja tarkvaralisi lahendusi, kuid mitte vähem tähtis on pahavara tõkestamise kõrval tõrjuda ka mentaalset saasta. Saastalevitajateks on enamasti võõra/väljamõeldud nime all kirjutajad, kelle väljafiltreerimine on suhteliselt lihtne enesekaitse vorm. Kas filtreerimiseks kasutada lihtsat ignoreerimist või lausa blokeerimist, see on juba maitse asi. Ise olen enamasti jätnud trollid enda jaoks nähtavaks, sest nende askeldamist on omamoodi õpetlik jälgida.

Kuid ka pärisnimelised inimesed kasutavad tihti trollivõtteid. Mõned lihtsamad neist on „aga teised teevad ju kaa“ ning „aga miks me ei räägi sellest“ või „aga tegelikult on kõige taga ... (juudid/reptiilid/...).“

Lihtsaim ja enimkorduv näide – kui jutuks on Venemaa sekkumine teiste riikide siseasjadesse, siis vastuseks kõlab: „milleks Venemaad esile tõsta, kõik teevad ju sedasma“. Teine vähemalt sama populaarne – kui kõne alla tuleb Kremli propaganda, siis vastus kõlab „kõik valetavad!“

Trollimise erivorm on sundmõtlemise all kannatavate inimeste postitused. Kui mainitakse mingit nende jaoks päästikuna toimivat märksõna, siis kodanik aktiveerub ja paiskab eetrisse oma tunnuslaused.

Kuid selle kirjutise peamine mõte on mitte jagada õpetussõnu, et kuidas ära tunda trolle, vaid üks ja väga lihtne soovitus: ära toida trolle. Sinu vastus toidab neid.

---

pilt võetud siit

Thursday, May 25, 2017

Trumpi turnee tagamaad


Ameerika president Donald Trump armastab kärarikkaid esinemisi ja tähelepanu. Ning kui ta midagi sellest veel rohkem armastab, siis teha kõike teisiti, kui tegi tema eelkäija Barack Obama. Trumpi avaturnee välismaailmale kannab ühte ja lihtsat sõnumit: tema suudab. Mitte «Yes We Can» – mis oli Barack Obama loosungiks –, vaid «Yes I Can». Ehk siis mitte «meie suudame», vaid «mina suudan».

Trumpi maailmapildis on tema see suur tehingumeister, kes suudab käigu pealt sekkuda ja olukorra lahendada. Ilma süvenemata, ilma tüütu tseremoonitsemiseta.

Praegune turnee peaks tõestama, et Trump suudab ühe visiitide seeriaga panna ühe eesmärgi nimel tegutsema mõeldamatud liitlased. Külastades kolme suurima religiooni keskusi, veenab ta islami, judaismi ja kristliku maailma panna üheskoos tegutsema terrorismi vastu. Ja takkatippu pani ta ka NATO peasekretäri ütlema, et NATO liitub rahvusvahelise koalitsiooniga.

Selle suurvõitluse väljakuulutamise omamoodi tulemiks on veidravõitu koalitsioon, mida on juba jõutud nimetada «araabia NATOks». Teised kasutavad väljendit «islami NATO», mida juhib USA. Kolmandad, et tegu on «sunniitliku NATOga» šiiitliku Iraani vastu. Iseloomulik on see, et Obama ajal üritati Iraani siduda, sõlmides temaga tuumatehing, mille sisuks oli Iraani tuumaprogrammi peatamine ja vastutasuks sanktsioonide tühistamine.

Iraani avanemine maailmale leidis omamoodi meeldiva heakskiidu ka Iraani rahva poolt, kes hiljutistel presidendivalimistel kinnitas uuesti ametisse senise presidendi Hassan Rouhani, kelle ajal ja toel see tehing sündis. Ja nüüd osutub seesama Iraan taas kurjuse teljeks, kelle vastu hakkab võitlema Saudi Araabia … ehk siis riik, kelle kodanikud istusid lennukitesse, ründmaks USAs kaksiktorne. Riik, kellega Trump sõlmis pretsedenditus mahus relvatehingu.

Mis torkab eriti silma kogu selles showman’likus stiilis ülesehitatud, reegleid rikkuvas turnees, on see, et kõik toimus sisuliselt improviseerivas vormis. Selliste tippkohtumiste tava näeb ette, et enne seda toimuvad pikad tehnilised läbirääkimised, kurnatud diplomaadid istuvad nädalate kaupa kinnistes kabinettides, et kooskõlastada detaile. Seejärel saabub kohale suur valge pealik, kes paneb oma allkirja, lõikab läbi lindid, patsutab laste päid ja peab pidukõne.

Seekord on kõik vastupidi. Suur Valge Pealik tellis takso … antud juhul siis oma Lennuki nr 1 … ja sõitis läbi teiste Oluliste Inimeste juurest. Kogu tehniline, diplomaatiline, analüütiline korpus üritab aga käigu pealt asjade olemust hoomata ning kuidagigi asju ratsionaalseks rääkida.

Trumpi maailmas on asjad korras. Tegu on tehtud. Pärismaailmas pole aga midagi selge. Osapooled vaatavad teineteisele ja üksteisele vaikses hämmingus otsa. Tasub esitada endale kontrollküsimus: kas selle turnee järel kadus kasvõi üks probleem? Kas piirkondlik konkurents ressursside üle asendus koostööga üldiseks hüvanguks? Kui vastus on «jah», tuleb tunnustada Trumpi geniaalsust.

---

lugu ilmus siin

---

pilt võetud siit

Разбор полётов: Trumpi turnee


Selle hooaja viimases "Разбор полётов" saates rääkisime USA praeguse presidendi esimestest välisvisiitidest, millest saate ajaks olid toimunud kaks: Saudi Araabia ja Iisrael. Kuid tegelikult tuleb selleks, et mõista nende kahe esimese sisu, vaadata ka kolmandale punktile, mis on Rooma. Mida tahab end suureks tehingumeistriks pidav Donald Trump nende visiitidega tõestada või saavutada?

Kõigest sellest rääkisidki - nagu selles saateformaadis tavaks - saatejuht Artur Aukoni juhtimisel eksperdid Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.

---

pilt võetud siit

Tuesday, May 16, 2017

Koostöö-polügoon nimega Süüria


Süüriast on saanud rahvusvaheline poksikott. Omapärane sihtmärk või polügoon mille pihta virutatakse igast suunast. Klohmitakse seespoolt (alates omaenda presidendist kuni opositsioonini, kurdidest kuni DAESH’ini), susitakse lähinaabrite juurest (Türgist Katarini), kõige võimsamad litakad aga antakse kaugelt ja kõrgelt.

Venemaa raketilöök 2015.a Kaspia merelt ja USA oma 2017.a Vahemerelt on kohutavalt hea illustratsioon olukorrale. Rõhuga nii sõnal „kohutav“ kui „hea“.

Venemaa on Süüria muutnud polügooniks, mille kaudu pakkuda USA’le koostööd Krimmi-järgses maailmas. Ja USA näikse seda koostööd omal veidral moel aktsepteerivat.

Hiljutisel Moskva julgeolekukonverentsil esitas Venemaa Föderatsiooni kaitseminister Sergei Shoigu neljapunktilise tegevuskava Süüria jaoks:

- DAESH’i toitva radikaalse ideoloogia hävitamine

- Uue põhiseaduse koostamine

- Majanduse ümberkorraldamine/taastamine

- Demineerimis-operatsioonide korraldamine

Tõsi küll, kuidas seda esimest punkti kasvõi teoreetiliselt teostada, see jääb uduseks, kuid olgu, see pole ka hetkel oluline. Oluline on see, et kas USA võtab Moskva plaani vastu ja seda asutakse koos läbi töötama ja ellu viima? Kui jaa, siis on see jällegi samm „uue reaalsuse poole“.

Lõpetuseks aga (üldsegi mitte) retooriline küsimus. Kas teie tahaksite elada polügoonil?

---

Pildid kokku sulatatud siit ja siit

Saturday, May 13, 2017

Ma olen radikaliseerunud


Igal aastal 9.mai eel, ajal ja järel on olnud põhjust rääkida ja kirjutada sellest pool-religioossest rituaalist, mille läbi praegune Venemaa Föderatsioon ennast tõestab ja kinnistab. Juhtusin läbi vaatama omaenda tekste sel teemal ning panin imestusega tähele, kuivõrd minu enda suhtumine sellesse küsimusse on muutunud.

Täpsemalt on juttu isegi mitte niivõrd kogu rituaalist, kuivõrd selle visuaalsest vormistusest. Keskse sümboli rolli tõstetud värvilisest riideribast. Niinimetatud Georgi lindikesest.

Veel vahetult enne pronksiööd kirjutasin ma stiilis „laskem neil tähistada omi pühasid ja kummardada omi puuslikke. Meil jagub endagi omi, mis – uskuge mind – näivad eemalt vaadates sama veidrad ja vastuolulised.

Peale toonaseid sündmusi, peale Gruusiat ja Ukrainat on minu suhtumine aga muutunud. Kaks aastat tagasi panin kirja: „See, missuguseid tähtpäevi me otsustame tähistada, määratleb meie olemist. Juhul kui me peame oluliseks tähistada 9.maid, oleme tolle, postsovjetliku reaalsuse osa.

Aasta tagasi: „Venemaal algab jälle sõda. Nagu igal aastal 9.mai paiku. Verevalamise lõpetamise puhul sobilikust mõtlikust mälestamisest on tehtud aktiiv-agressiivne šõu. Võidu märgiks valitud nn Georgi lindist sai (tagasi-)vallutuste sümbol, millesse pakitud Krimm peaks kogu endise impeeriumi heldima panema ning ülejäänud maailmale tõestama emamaa vägevust.

Ka sel aastal puutusin teemaga kokku, kuid hoidsin end kirjutamast. Mõtlesin, et lasen nädalakese mööda, ehk läheb üle. Ei lähe! See triibuline ribakene on muutunud minu jaoks ärritajaks. Ja see pole hea. Sest ärritus pimestab ning võimaldab minuga manipuleerida.

Kuid üks detail annab lootust, et ka see möödub. Noorema eesti mehega tuli teema jutuks ning vastuseks kuulsin küsimust: „mis lint see on?“
------
pilt võetud siit

Friday, May 12, 2017

Разбор полётов: Prantsusmaa ja BREXIT

10.mail eetris olnud saates kõne all Prantsusmaa presidendivalimiste tulemus ja olukord BREXIT'i ümber.

Kas ja kuivõrd on Macroni poolt antud hääled ikkagi tema poolt antud hääled? Kuivõrd sellele võidule aitasid kaasa nii Le Peni taust, eliidivastasus ja koguni BREXIT?
BREXIT - kas me siiamaani teame, millest me räägime?

Kõnelemas nagu ikka Artur Aukoni juhtimisel Karmo Tüür ja Harri Tiido. Saadet saab järelkuulata siit
---
pilt võetud siit

Monday, May 8, 2017

Tagasilibisemine


Jälgides vene ajakirjandust, tabad end üha enam äratundmis-hetkedelt, nõukogude-aegse retoorika tagasitulekult leheveergudele ja sõnavõttudesse. Tõsi, kommunistliku partei kõike-juhtiva rolli on üle võtnud üks teine partei, peasekretäri oma president, kuid mõttekäigud muutuvad üha valusamalt sarnasemaks.

Jättes kõrvale suhestumise muu maailmaga – mis samamoodi muutub üha vastanduvamaks – toon paar näidet sisemisest retoorikast.

Nii näiteks on sisuliselt totaalseks praktikaks see, et kohalikud asjapulgad räägivad sellest, kuidas nad juhivad ja kontrollivad majandust. Kohalikes lehtedes ilmuvad ülevaated nõupidamistest, kuhu rajooniülemad kutsuvad kokku põllumajandus-ettevõtete juhte, suunamaks kevadkülvi ja ja moodustavad staape, võitlemaks saagi eest (isegi lausend „битва за урожай“ on tagasi tulnud). Duumasaadikute suust kostavad üleskutsed, et rahvaasemikud peaksid kontrollima tootmisettevõtete tegevust!

Kohalikes omavalitsustes määratakse ametisse ametnikke (aselinnapea tasemel), kelle tööülesandeks on „noorsoo patriootiline kasvatus ja koostöö jõuorganitega“.

Isegi meie „Teeme ära“ heakorrakampaania analoog toimub kohtadel Presidendi soovitusel ja võimupartei külge tekitatud Rahvarinde korraldusel.

Taolisi näiteid võiks tuua veel kümnete kaupa, kuid kõige hullem on siiski see, mis toimub nn Võidupüha ümber. Lastele mõeldud NKVD vormi müügiletulek mõjub aga lausa psüühikat-hävitavalt (meeldetuletuseks - NKVD oli Nõukogude Liidu algusaegade verine terrori-aparaat). Kõikvõimalikke toonaseid kohutavaid aegu ülistavaid suhtlusmeedia-gruppe tekib juurde nagu seeni peale vihma.

Õnneks, oh tõepoolest õnneks tean ma väga palju venelasi ja muid venemaalasi, kes seda tagasilibisemist ei toeta. Paraku lahkub enamik oma seniselt kodumaalt, talumata toimuvat.

Seni aga näib Venemaal üha tõesemaks muutuvat kunagi uskumatuna tundunud fraas: „Stalin pole lahkunud minevikku, ta on lahustunud meie tulevikku“

---

Pilt võetud siit

Sunday, May 7, 2017

Valik hävingu ja hääbumise vahel


Tänased Prantsusmaa presidendivalimised – nagu enamik viimasel ajal lääneilmas toimuvatest – on sügavamalt ilmavaatelised kui oleme seni harjunud. Ja ma ei pea silmas parteipoliitilist ilmavaadet, mis tegelikkuses taandub tihti tühja trummipõrinani, vaid sügavaimale, sisuliselt surmahirmu ja sugutungi tasemele ulatuvat.

See on sedasorti vastasseis, mille ees kahvatuvad ideoloogilised värvingud, kaotavad mõtte poliitikute ja isegi riikide nimed – viimased lihtsalt üritavad ära kasutada, instrumentaliseerida kahte peamist instinkti: iga hinna eest ise ellu jääda ja paljuneda.

Väga tinglikult on nende kahe peamise tungi nimi konservatism ja progress. Ma tean et see on äärmiselt vaieldav liigitus kuid lubage ma seletan.

Progressi oleme me harjunud seostama millegi positiivsega. Paradoksaalsel moel sisaldab aga progress endas hävingut. Traditsioonide murdmist. Sisseharjunud elukorralduse otsalõppemist. Tervete elualade kadumist ajaloo prügikasti. Miljoneid isiklikke tragöödiaid. Tühjaks jäänud külasid, murdunud riike ning rebitud rahvaid.

Vastuseis sellisele progressile on loomulik. Konservatism tagab eluspüsi. Koopasse, kaevikusse või oma riiki sulgumine loob vähemalt esmase ellujäämise illusiooni. Kuid viib ühtlasi hääbumiseni. Kui mitte täielise näljasurmani, siis vähemalt vaimse kuhtumiseni ja ristsugutusest tuleneva viljatuseni.

Konservatism on soov ellu jääda. Progress on soov paljuneda, areneda ning tagada et su järglastel oleks tiba parem elujärg. Nii vastandlikud ja nii seotud soovid.

Soovitan vaadata seda imetabast lühikest videot looduskaitseala taastumisest. Parki lasti hundid, kes asusid hävitama hirvi. Tragöödia, kas pole? Kuid see häving laskis taastuda taimkattel, mis omakorda tõi kaasa liigirikkuse vohamise.

Marine le Pen üritab mängida ellujäämistungi baasinstinktil. Emmanuel Macrone kõnetab progressiusku olijaid. Kumb instinkt seekord peale jääb?

Saturday, May 6, 2017

EuroMaidan ja EuroVision


EPL küsis: "kas Venemaa Eurovisioonilt kõrvale jätmine on õige otsus?"
-----
Ukraina poolt kehtestatud sissesõidukeeldu Venemaa esindajale Eurovisioonil võiks pahaks panna kahel põhjendusel kuid kumbki neist ei päde.

Esiteks – sport, muusika jms võiks ideaalmaailmas jääda väljapoole poliitikat. Päriselus pole see kunagi nii, tuletagem meelde kasvõi boikotte olümpiamängudele. Ka Eurovisiooni ennast on kasutatud otseste poliitiliste sõnumite edastamiseks – nt 2009.a Armeenia poolt Mägi-Karabahhia sümboli kasutamine hinnete andmise ajal.

Teiseks – teha takistusi invaliidist artistile pole eetiline. See väide pädeks juhul kui piirang puudutaks ainult teda, kuid reaalsuses on Ukraina olnud üsna järjekindel, kehtestades sissesõidukeelu Krimmis esinenud muusikutele.

Tuleb möönda, et Venemaal praegu võimul olev kolmetäheline organisatsioon on osav seadma lõkse. Ukrainal oli valida: kas keelata Samoilovale sisseõit ja kanda kaotus hübriidsõjas Kremli poolt seatud tingimustel, või siis teha esinejale erand ja kanda ikkagi kaotus.

Oletan, et kaalukeeleks sai see, et keeldumise korral on võimalik kahjusid enam-vähem ette näha ja tagajärgi kalkuleerida. Lubamise korral on aga teadmatuse aste suurem ning see on julgeolekuasutuste jaoks alati halvem olukord. Antud hetkel otsustas SBU ehk Ukraina julgeolek teadmatust vähendada.

Lõppkokkuvõttes on ju Ukraina pidanud mängima oma naabri poolt orkestreeritud mänge väga korduvalt, leides mõnikord endas julgust ja jõudu vastu hakata – olgu siis EuroMaidani või EuroVisiooni ajal. Tõsi küll, otsustel on alati tagajärjed
---
Vastus ilmus siin, samast on võetud ka ekraanitõmmis

Friday, May 5, 2017

Leedu õppetund

"Tundmatud rohelised mehikesed vallutavad takistusteta Leedu linna" - umbes sellise sõnumiga algab efektselt üles ehitatud telereportaaž, mille laskis eetrisse vene telekanal NTV. "Piirivalve andis alla ilma lahinguteta, politseijaoskond võeti üle nii kiirelt et nood ei jõudnud isegi relva haarata"

Nagu hetk hiljem selgub, on tegu siiski õppustega, mille stsenaariumiks olla ootamatu kaitsevõime ja reageerimise kontroll. Siseministri kavade kohaselt viidi see läbi ilma igasuguse ettehoiatamiseta ning osutus teleprodukti kohaselt kahetsusväärselt edukaks, näidates et agressiooni tõrjumiseks puudub tahe ja võimekus.

Umbes 4-minutiline klipp on dünaamiline, täis kiirelt vahetuvaid kaadreid relvastatud meestest ja lühikesi intervjuusid. Kaadrisse satuvad nii vallutatud politseijaoskonna komissaar, kohalik linnapea. Veidi pikemalt kuuleb rääkimas mõnd kohalikku eksperti, poliitikut, hetkeks kõneleb isegi Leedu president Dalia Grybauskaitė.

Sõna saavad ka nn lihtsad inimesed, kelle roll klipis on olla kriitiline kõige toimuva osas.

Ühesõnaga - haaravalt tehtud videosüžee, mille vaatamise järel saab selgeks, et võidurelvastuv ja NATO liitlasvägesid kohale meelitav Leedu on tegelikult kaitsetu ja sisemiselt lõhestunud. Relvade ja varustuse soetamine kannab korruptsiooni hõngu ja rahvas on toimuvale vastu.

Tõsiselt põnevaks läheb aga, kui lugeda Leedus loomulikult vastukaja leidnud materjali kohta ilmunud nö seletuskirja, mis pöörab pea peale videos näidatu ning - mis veelgi olulisem - näitab taolise teleprodukti ilmumise köögipoolt.

Esiteks olla aprillis toimunud õppuse resultaat olnud sootuks vastupidine - nii piirivalve kui ka politsei suutis adekvaatselt reageerida ning nn separatistid kahjutuks teha. Teiseks on absoluutne enamik teleloost valminud kleebi-lõika tehnikas. See tähendab, et kokku monteeriti hoopis varem, mujal ja teises kontekstis filmitud jupikesi. Enamik võttegrupi poolt kaamera ette püütud inimesi keeldus rääkimast, kuid videot pinnapealselt vaatav inimene ei pruugi sellest aru saadagi, kõike seob tervikuks intensiivne kaadritagune pealelugemine.

Kuid palju-palju huvitavam on aga see, mida räägib teleprodukti valmimisse kaasatud Leedu ajakirjanik. Andrius Lelkaitis sõnul oli näha, et võttegrupp on kerges paanikas - praktiliselt kõik kohalikud keeldusid nendega rääkimast või siis lihtsalt ei osanud vene keelt. Appi võeti mujalgi kasutatav nõks - palgati kohalik ajakirjanik, kes oma näo ja nimega suutis vähemalt kellegi kaamera ette meelitada.

Tõsi küll, mees on nüüd tõsise surve all, teda süüdistatakse kodumaises meedias reeturluses. Lelkaitis ise küll seletab, et ta läks peaaegu teadlikult enese-ohverdusele, et teada saada, kuidas taolised võttegrupid tegutsevad ... ning tuleb tõdeda, et tema poolt kirjeldatav on tõepoolest huvitav lugemismaterjal, ning mitte ainult meedia-rahvale.

Mis on aga siis see pealkirjas lubatud õppetund? Et kui ka meil siin mõni pooltuttav ajakirjanik sulle võttegrupiga läheneb, siis tunne enne huvi, et kelle tellimusel siiski töö käib. Märgistamata kaamera ja mikrofon on esimesed ohumärgid, väike taustauuring enne ajakirjaniku ja tema varem valminud materjalide kohta ei tee ka paha. Eks meil ole kõigil aega vähe, tähelepanu kõigele pühendada ei saa, aga kasuliku idioodi rolli sattumine ... see on lihtsalt hindamatu, kas pole?
-------
ekraanitõmmis võetud siit

Thursday, May 4, 2017

Demokraatia kui pidur


Jutustus paralleel-reaalsustest on saanud osaks meie igapäevast. Minu jaoks ankurdus see kõnepruuki 2014.a, kui Angela Merkel avaldas kahtlust, kas Vladimir Putinil on ikka kokkupuudet reaalsusega.

Reaalsus on aga see, et reaalsusi on palju, vabandage (tahtliku) sõnakorduse eest. Igal poliitikul, ametnikul, riigi- ja bussijuhil. Lihunikust ja lihtinimesest rääkimata.

Igas selles reaalsuses on oma „normaalsus“. Seda, mida peetakse heaks ja õigeks, nimetatakse normaalseks. Ja kõike muud ebanormaalseks. Paralleelreaalsusest pärinevaks.

Iga perekond juurutab oma normaalsust, ehitab üles oma reaalsust, kasvatab oma liikmeid nende väärtuste ja õpetuste järgi mis oma maailmanägemusega haakuvad.

Sama teeb ka iga erakond. Ja kui see erakond/poliitik on saanud võimu juurde, siis on normaalne (loe: hea, õige ja kohati koguni õiglane) see, mida nemad teevad. Ning loomulikult opositsioonis olijate jaoks toimetab võimulolija mingis oma reaalsuses, askeldades ekslike eelduste ning väärate järelduste maailmas.

Passiivse „lihtinimese“ jaoks on aga kõik see üks punt puha. Opositsioon või koalitsioon, mis vahet, ühed kaabakad kõik. Võim on kaotanud kokkupuute reaalsusega – ütlevad nad.

Kuid õnneks on üks mehhanism, mis takistab võimulolijail sinna klammerduda ja oma reaalsusesse lukustuda, isiklikul/grupisisesel normaalsusel krooniliseks muutuda. Selle mehhanismi nimi on demokraatia. Demokraatlikud tagasiside hoovad, olgu siis valimiste või sõnavabaduse näol ei lase kellelgi jääda liiga kauaks oma reaalsuse mulli, murendades usku enese eksimatusse.

Eba- ja libademokraatlikes riikides see pidur puudub. Vladimir Putin arvab ilmselt siiralt, et ta tegutseb oma riigi ja rahva hüvanguks, ajab õiget asja ja on üldse üks normaalne tegelane. Kim Jong-un reaalsuses on tema isade ehitatud normaalsusel aga suisa jumalik mekk man. Muuseas, mõlemad riigid on formaalselt demokraatlikud, valimised toimuvad nime järgi mõlemas, ainult et tagasiside mehhanism ei toimi.

Nii et jah, demokraatia on pidur. Vähemalt toimiv demokraatia. Ta ei võimalda langetada kiireid ja „õigeid“ otsuseid. Ta ei anna ühelegi valitsejale kindlustunnet. Või kui annab, siis see pole demokraatia.

Aga kas ma tahaks elada ilma selle pidurita ühiskonnas ja riigis? Vähemalt mina mitte. Vaatamata sellele, et demokraatia peidab endas paradokse, konkse ja ohte ning on üüratult ebaefektiivne.

---
pildikatke võetud siit

Monday, May 1, 2017

30.veerandtund väliskommentaatoriga: Helga Kalm Iraani presidendivalimistest


Veerandtund väliskommentaatoriga: Helga Kalm Iraani presidendivalimistest. Saatejuht Karmo Tüür.

Iraani presidendivalimstele registreerus 1636 kandidaati (sh 137 naist) sõelale jäi aga 6. Valimisteni on mõned nädalad aega, kuid mis täpsemalt selles Lähis-Ida piirkonnas üliolulises riigis toimumas on, rääkisime jugeolekueksperdiga Helga Kalm.

---

Üldine küsimus – mis roll on Iraanis presidendil? Sisuliselt allub ju kõik rahbarile ehk Kõrgemale Ülemjuhatajale (viimased 28 aastat ajatolla Ali Khamenei), kas presidendi nö meelsusest midagi üldse sõltub?

Mis roll on Järelvalvenõukogul ja miks lükati tagasi Mahmoud Ahmadinejad kandidatuur?

Sõelale jäi kuus kandidaati – keda peetakse peamisteks favoriitideks ja mis on nende peamisteks teemadeks, mille ümber ehitatakse üles valimiseelset retoorikat?

Mis on see peamine küsimus, mida peaks Iraanis toimuva puhul endale selgeks tegema, et mõista seal ning laiemalt regioonis toimuvat?

---

pilt võetud siit

---

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.