Uzbekistani surematu liider Islam Karimov on surnud. Või siis mitte. Kuuldusi selle mehe surmast on kuulda olnud korduvalt, kuid seni on ta ikka tagasi avalikkuse ette ilmunud. Ega ka seekord võib asi niimoodi minna, kuid laias laastus pole vahet, ümber saab see nii ehk naa. Isegi absoluutne, türanniale lähenev võim ei suuda 1938 aastal sündinud meest igavestielus hoida.
Islam Karimov oli oma riigi eesotsas kogu senise isesesivuse perioodi ehk alates 1991.a ja tegelikult ka enne seda. „Oma riik“ on siinkohal kõige otsesem ja õigem mõiste, seda enda omaks ta seda riiki tõepoolest pidas. Regioonile omaste absolutistlike võimuvõtetega valitses ta Kesk-Aasia „stanide“ seas suurimat (u 30 mln in) ja ressursirohket riiki nagu ... noh nagu üks väga halb valitseja.
Korruptsiooniindeksi järgi on Uzbekistan üks maailma kõige hullemas olukorras olev riik (153. koht 168’st). Freedomhouse vabaduse indeksi järgi „mittevaba“ – seitsmepunktisel skaalal hinnang kõige hullem ehk seitse. Ajakirjandusvabadusest pole mõtet rääkidagi, poliitilise opositsiooni olukord on absoluutse hävitamisele väga lähedane. Inimõiguste olukorrast räägib ehk võikaimalt selget keelt vangide elusalt keetmise juhtumid.
Välised mõjutajad
Loomulikult võib väita, et sellises piirkonnas teisiti valitseda ei saagi ning igasugune katse midagi muuta on GozDep katsed importida nn värvilisi revolutsioone. Et rahva soov elada nii nagu vabas maailmas on lihtsalt jälle üks vandenõu, mille abil maailma varivalitsejad üritavad käppa peale panna mingitele ressurssidele. See on aga üks üsna rumal väide, sest türanniga on alati lihtsam kokkulepet saavutada kui demokraatlikke protsesse kontrollida.
Aga olgu, tagasi Uzbekistani juurde. Tõepoolest, välised jõud pole selle riigi suhtes põrmugi ükskõiksed ning ühel või teisel moel käib mõjutustegevus mitmel rindel. Piirkonna olulisimat piirkonda ehk Fergana orgu kontrolliv riik on määratud olema pidevas huvide konfliktis oma vahetute naabritega. Venemaa geopoliitiline kirg kontrollida oma eks-kolooniaid ei vaja pikemat seletamist. Hiina pragmaatilisem ja pikemaajalisem huvi ei sekku küll päevapoliitikasse, kuid on majanduslike positsioonide hõlvamisel seda kardetum (kohalike poolt). USA sõjaline kohalolek Afganistanile lähedases punktis paneb paljusid joonistama konspiroloogilisi skeeme.
Lisaks (võõr-)riiklike huvide põimumisele on piirkonnas mõistagi oluline ka religioosne kontekst. Seni on radikaalset islamismi viljelevaid jõude suudetud ohjes hoida, ehkki igat masti radikaliseerijaid tungleb eriti Fergana oru äärealadel küllaga.
Sisemised jõujooned
Uzbekistani sisemisi jõujooni ei õnnestu kuidagi kirjeldada ilma mainimata klanne, neid välisvaatlejatele üsna uduseks jäävaid nähtusi/grupeeringuid/võrgustikke. Täpset ülevaadet, kes kuhu kuulub ning mida see kuuluvus tähendab, on pea võimatu omada. Lisaks hõimulisele-piirkondlikule kuuluvusele mängivad siin üliolulist rolli ka isiklikud suhted.
Kolm suuremat klanni – Samarkandi, Taškendi ja Fergana klannid on seni suutnud omavahel võimu enam-vähem kenasti ära jagada. President Samarkandi klanni esindajana ja kõikvõimsa julgeolekuteenistuse juht Taškendi omana. Fergana klann, mis on seni olnud Taškendi liitlane, kipub viimasel ajal nõrgenema, kuid ei soovi sellega leppida.
Tegelikkuses on aga lugu palju keerulisem, kuna nö ülemklannid koosnevad omakorda väiksematest ning isegi „õigest“ perekonnast pärit olemine ei pruugi veel tähendada turvalist positsiooni võimuahelas. Parim näide on Islam Karimovi tütar Gulnara, kes oli pikki aastaid võimalik mantlipärija, kuid langes klanni ebasoosingusse ja on viimased aastad olnud sisuliselt koduarestis.
Kas isiku vahetus muudab süsteemi
Aga olgu, tagasi Uzbekistani juurde. Tõepoolest, välised jõud pole selle riigi suhtes põrmugi ükskõiksed ning ühel või teisel moel käib mõjutustegevus mitmel rindel. Piirkonna olulisimat piirkonda ehk Fergana orgu kontrolliv riik on määratud olema pidevas huvide konfliktis oma vahetute naabritega. Venemaa geopoliitiline kirg kontrollida oma eks-kolooniaid ei vaja pikemat seletamist. Hiina pragmaatilisem ja pikemaajalisem huvi ei sekku küll päevapoliitikasse, kuid on majanduslike positsioonide hõlvamisel seda kardetum (kohalike poolt). USA sõjaline kohalolek Afganistanile lähedases punktis paneb paljusid joonistama konspiroloogilisi skeeme.
Lisaks (võõr-)riiklike huvide põimumisele on piirkonnas mõistagi oluline ka religioosne kontekst. Seni on radikaalset islamismi viljelevaid jõude suudetud ohjes hoida, ehkki igat masti radikaliseerijaid tungleb eriti Fergana oru äärealadel küllaga.
Sisemised jõujooned
Uzbekistani sisemisi jõujooni ei õnnestu kuidagi kirjeldada ilma mainimata klanne, neid välisvaatlejatele üsna uduseks jäävaid nähtusi/grupeeringuid/võrgustikke. Täpset ülevaadet, kes kuhu kuulub ning mida see kuuluvus tähendab, on pea võimatu omada. Lisaks hõimulisele-piirkondlikule kuuluvusele mängivad siin üliolulist rolli ka isiklikud suhted.
Kolm suuremat klanni – Samarkandi, Taškendi ja Fergana klannid on seni suutnud omavahel võimu enam-vähem kenasti ära jagada. President Samarkandi klanni esindajana ja kõikvõimsa julgeolekuteenistuse juht Taškendi omana. Fergana klann, mis on seni olnud Taškendi liitlane, kipub viimasel ajal nõrgenema, kuid ei soovi sellega leppida.
Tegelikkuses on aga lugu palju keerulisem, kuna nö ülemklannid koosnevad omakorda väiksematest ning isegi „õigest“ perekonnast pärit olemine ei pruugi veel tähendada turvalist positsiooni võimuahelas. Parim näide on Islam Karimovi tütar Gulnara, kes oli pikki aastaid võimalik mantlipärija, kuid langes klanni ebasoosingusse ja on viimased aastad olnud sisuliselt koduarestis.
Kas isiku vahetus muudab süsteemi
Mis siis saab edasi? Praegu näikse nii, et julgeolekuteenistus võtab riigis võimu üle, juhtides riiki enda kontrolli all oleva peaministri kaudu. Kui peaks ametliku kinnituse saama Islam Karimovi surm, kuulutatakse välja erakorralised presidendivalimised ning võimuvõitlus saab uue hingamise.
Nii et optimistlik väide, et ega enam hullemaks minna ei saa, on ehk liiga ennatlik? Olete kuulnud väljendit „buldogide võitlus vaiba all“. Hetkel see verine võitlus käib ning vaiba alt antakse midagi teada, kui (vahe-)tulemus on teada.
Nii et optimistlik väide, et ega enam hullemaks minna ei saa, on ehk liiga ennatlik? Olete kuulnud väljendit „buldogide võitlus vaiba all“. Hetkel see verine võitlus käib ning vaiba alt antakse midagi teada, kui (vahe-)tulemus on teada.
Oodata, et seoses persooni vahetusega kõik muutub ja esile astub valgustatud ning demokraatlikele muudatustele orienteeritud valitseja, on ilmselt asjatu. Selleks peaks muutuma süsteem, mis aga tähendab midagi muud kui lihtsalt uut meest vanas despoodikuues.
-----------
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment