Thursday, December 29, 2016

14. veerandtund väliskommentaatoriga: Lauri Mälksoo muudatustest rahvusvaheliste suhete süsteemis


Aasta viimases saates vaatab Eesti Välispoliitika Instituudi juhataja Lauri Mälksoo tagasi möödunud aastale ja veidi ka ettepoole. Saatejuht Karmo Tüür

Kas meie jaoks harjumuspärane rahvusvaheliste suhete süsteem on murenemas? Mis on saamas sellest nn postmodernsest projektist, mille osaks me oleme end harjunud mõtlema?

Kas Eesti välispoliitiline tegevus – mis on väike osa suurest rahvusvaheliste suhete süsteemist – on olnud suunatud optimaalsetele eesmärkidele? Millele me peaksime oma ressursse suunama?

----

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

----
pilt võetud siit

Wednesday, December 21, 2016

Berliini veoautorünnaku tagajärgedest

Kas Berliini jõululaadal toimunud veoautorünnak võib olla osa suuremast mustrist? Kas taoline vastastikune radikaliseerumine võib viia muudatusteni Euroopa poliitilise maastiku tasandil? Võib see omakorda kaasa tuua ohtu Euroopa Liidu kui terviku püsimiseni?

Nendele küsimustele sai vastatud Reporteri uudistesaate käigu, lõik järelvaadatav siit.
-----
ekraanitõmmis tehtud samast saatest

Näidishukkamine Ankaras ei muuda suurt pilti


Venemaa suursaadiku mõrva Ankaras tasub vaadelda läbi klassikalise kolmikanalüüsi: mis viis selle sündmuseni, juhtum ise ja mis saab edasi. Ehkki me ei tea veel kõiki detaile (ning võimalik et kõik ei saagi teada), kuid esmaseid üldistusi ja järeldusi saab juba teha.

Kõigepealt oli ebaõiglus. Järjest teravamalt tajutav ebaõiglus on see, mis sunnib inimesi tegema näivalt ebamõistlikke tegusid, asuma äärmusliku vägivalla ehk terrorismi teele. Haarama relva nagu Ankaras või istuma veoauto rooli nagu see juhtus Nice’s ning Berliinis.

Seekord on ebaõiglusel kaks allikat. Süürias masspommitamise käigus hukkuvad inimesed ja pagan teab mille eest vallandatud Türgi politseinik. Ususõda ja isiklik radikaliseerumine. Noor mees, kes langes masspuhastamise laine alla ja kaotas töö nagu kümned tuhanded politseinikud, arstid, õpetajad, ametnikud jne. Ja teisalt Suur Vastasseis, mille nimel relva haaramine näib teatud seisundis inimesele õilsa ja/või möödapääsmatu teona. Usutausta arvestades on hukkumine nn pühas sõjas, relv käes, üleüldse üks õigemaid siit ilmast lahkumise vorme.

Teiseks sündmus ise. Kõigepealt olgu öeldud, et saadiku tapmine on nii sügavalt vale ja väär samm nagu näiteks sanitari tulistamine rindejoonel. Aga seetõttu ka garanteeritud meetod pälvida tähelepanu. Ekspolitseinik kasutas oma töötõendit, et sattuda suletud üritusele ning sooritada äärmiselt efektne, et mitte öelda efektiivne näidushukkamine.

Sisuliselt online-režiimis mõrv tõmbab praeguses info- ja müratihedas meediaruumis igal juhul ligi vaatajaid-kuulajaid-kaasatundjaid. Suure riigi suursaadiku mõrvamine on selles kontekstis oma jõhkruses edukaim vahend. Miks andis tõrke Venemaa saatkonna enda ja Türgi riigi turvatalitus, on selle juures suur, kuid veidi kõrvaline küsimus.

Kolmandaks – kas see juhtum muudab midagi Türgi-Vene suhetes? Kui üleüldse midagi, siis mängib veel paremad kaardid Venemaa kätte. Moskva üritab ennast praegu näidata maailma võtmeprotsessides määrava tegijana ning läbirääkimised Süüria küsimuses Türgiga on üks osa selles mängus.

Pealegi on Moskva alati aldis ära kasutama lahkhelisid nn kollektiivse Lääne kehandis. Türgi suhted ülejäänud lääneliitlastega on väidetava riigipöördekatse järel märgatavalt jahenenud. Venemaa poolt on absoluutselt loomulik ja suisa möödapääsmatu sellisel hetkel näidata Türgile ja ülejäänud rahulolematutele, et nö Läänele on olemas alternatiiv. Venemaa järgib lihtsalt oma huve nii nagu see talle kasulik näib – ei midagi isiklikku.

Üldistatult – praeguses olukorras pole ei Türgi ega Venemaa huvides teineteisega suhteid rikkuda, seetõttu ei muuda see mõrv suurt pilti. Lihtsalt Venemaa president saab endale veidi paremad positsioonid peatselt toimuvatel läbirääkimistel Türgi kolleegiga.
---------
See lugu sai kirjutatud EPL tellimusel (ilmus siin), täna räägin samal teemal ka Vikerraadios
---------
pilt võetud siit

Thursday, December 15, 2016

Riskid Venemaal, ettevõtluses ja mitte ainult


Kaubavahetus naabritega on ilmselt üks vanimaid ja loomulikumaid majandustegevuse vorme. Kuid nagu iga teise ettevõtlusega, kaasnevad sellega omad riskid, mis võivad olla nii universaalsed kui spetsiifilised.

Venemaaga äri ajamine on midagi, mis on meie vanema generatsiooni jaoks, eriti piiriäärsetel aladel, midagi nö kuldajaga seonduva müüdi sarnast. Kõik ju mäletavad, kuidas sai pärakäruga kurke Lenskasse viidud (tõlge noorematele: sõiduauto järelkäruga toonase Leningradi, nüüdse Peterburi tänavaturgudele) ja selle eest maju ehitatud. Halb uudis – see aeg on jäädavalt möödas.

Praeguse Venemaaga asju ajades tuleb arvestada vähemalt ühe põhimõttelise eripära ja viie riskiteguriga.

Venemaa jaoks allub majandus poliitikale

Venemaal allub majandus poliitikale. See on aksioom, mille te võite üritada vaidlustada, kuid see ei muuda ära pikaajalist üldistatud kogemust.

Jah, loomulikult on võimalik ka nö puhas majandus, kuid see jääb nö kotikaubanduse tasemele. Kui ülesandeks on minna sinna, osta kokku jaekaubandusest nipet-näpet ja see siin maha müüa, siis see õnnestub enamasti üsna hõlpsasti. Tõsi küll, ka siin on poliitilise olemusega tõkendid ja piirangud tollireeglite jne näol, kuid see on hõlpsasti arvestatav tegur.

Niipea aga kui asi puudutab juba investeeringut kohapealsesse tootmisse või kaubandusse, ehitusest rääkimata, kasvavad riskid ning on oht sattuda poliitiliselt tundlikesse huviväljadesse.

Jah, poliitika ja majandus on kõikjal seotud, kuid Venemaal domineerib poliitika majanduse üle. Läänes kasutatakse poliitilisi mehhanisme (seadusloomet) võrdsete tingimuste ja vaba turu loomiseks, Venemaal rahavoogude suunamiseks vajalike inimeste/struktuuride kätte. Mõlemal pool on erandeid, kuid see ei muuda ära üldist mustrit.

Viis riskitegurit

Äriline risk. See on mõistagi universaalse olemusega ning on üsna ühesugune nii Venemaal kui Vanuatul, Eestis kui Egiptuses. Seetõttu sellel pikemalt ei peatu.

Poliitiline risk. Rahvusvahelise isolatsiooni tingimuses olev Venemaa otsib nö streigimurdjaid. Igat investorit või muidu vähegi väärtuslikumat Lääne esindajat demonstreeritakse kodu- ja välispublikule: näete, need seal Läänes räägivad mingitest väärtustest, aga niipea kui on võimalik kasu teenida, on nad kohal nagu miškad. See tähendab näilikku ja näitlikku toetust Venemaal (kus tagaselja jääd sa alati kahtlaseks ja ärakasutatavaks) ning paraku ka poliitilist riski siinpool piiri (eriti kui sa juhtud ühele pildile ronima mõne Krõm-naš tüübiga).

See tähendab ka „administratiivse toetuse“ pakkumist igal sammul ehk siis kohalike võimuesindajate soovi sind esitleda enda edusammuna – eriti piiriäärsetele aladele on antud suunis meelitada kohale nii palju välisraha kui võimalik.

Julgeolekuline risk. Igat vähegi perspektiivsemat läänlast hakkavad jälgima sealsed organid. See on nende töö, ei midagi isiklikku – kellega sa kohtud ja mida räägid/küsid. Vaata eelmist punkti ning saad aru, et kohaliku administratsiooni käepigistusest sul tõenäoliselt pääsu pole. Igal administratsiooni väliskontaktil on aga oma kuraator, kas siis Venemaa välisministeeriumi kohaliku kontori esindaja või mõni muu huvitav tegelane. Uuritakse, et ega sina ei ürita kedagi värvata ja teisalt – ega järsku sind ei saa värvata.

See paraku tähendab ka samasuguse tähelepaneku alla sattumist siitpoolt. Et kellega sa seal lävid ning ega sulle ei tehtud lähenemiskatseid?

Korruptiivne risk. Venemaa majandusse ja üldisemasse asjaajamisse on korruptiivne komponent sügavale sisse kirjutatud. Tõenäoliselt ei pea väljast sissetulev ettevõtja kohe kellelegi ümbrikut sokutama. Oh ei – pigem tehakse sulle alguses mõni teene või ka mitu. Pakutakse soodsamalt rendipinda või mõnda muud kasulikku tehingut, mille juurde käib väike silmapilgutus stiilis: „Me oleme ju mõlemad normaalsed inimesed, peame üksteist toetama sõltumata suurest poliitikast.“

Tõsi küll, hiljem palutakse selle eest ka vastuteenet. Noh sa ju plaanid niikuinii kedagi kohalikku palgata – kohalikule administratsioonile lähedalseisva inimese töölevõtmine aga tundub ju mõistlik mõte, kas pole? Seeläbi oled sa aga juba astunud korruptsioonilõhnase sammu. Näiteid võiks tuua lademes, kuid tuleb mõista, et täiesti korruptsioonivabalt pole Venemaal asju võimalik pikalt ajada. Sektoriaalselt on pilt erinev, kõige hullemaks peetakse ehitust, siin loetakse „vasak-indeksi“ suuruseks kohati kuni 80-90%.

Kriminaalne risk. Ma ei pea siinkohal silmas ohtu sattuda röövlite või petiste ette – see on tõesti universaalse olemusega risk. Kuid Venemaal on oht ilma jääda tervest ettevõttest. On teada näiteid, kui ühel ja samal ettevõtjal on ära võetud kaks-kolm firmat, kuni ta tabab ära selle piiri, kustmaalt ta muutub „huvitavaks.“ Reiderlus on küll viimasel ajal vähenenud, kuid mitte kadunud.

Kui vaatad eelmisi punkte, siis toimib see tihtipeale läbi kõigi nende kulgeva ahela. Kontakt (poliitiliselt) olulise inimesega, julgeolekulise surve vähendamise soov, vajaliku inimese töölevõtmine ... ning ühel hetkel saad teada, et sinu ettevõte polegi enam sinu oma, vaid „üldkoosoleku otsusega“ üle läinud uuele omanikule. See on vaid üks näide võimalikest stsenaariumitest, nagu nt venivad kohtuprotsessid jne.

Kokkuvõtteks

Mõistagi ei tasu langeda paranoiasse. Iga tutvuse sobitaja pole FSB agent. Iga teene osutaja pole tingimata korruptsioonile ahvatleja. Iga tööle pakutav sugulane ei pruugi olla tulevane vaenulik ülevõtja.

Naabritega asjaajamine on loomulik ja kohati möödapääsmatu. Kuid kolme asja tasub meeles pidada. Väide „kõik teevad nii“ ei päde, seda kasutatakse tajuhäire tekitamiseks. Väide „normaalsed inimesed, aga halb võim“ ei päde, see peaks panema ohukella helisema – parimal juhul seda et teie vestluskaaslane on rumal. Kolmandaks – Venemaal on majandus allutatud poliitikale ja see pole tavaliselt teie kasuks kõnelev argument.

Riskide haldus algab nende teadvustamisest. Ja kaude/osaliselt kehtib kõik eeltoodu mitte ainult ettevõtluse osas, vaid sama hästi ka kohalike omavalitsuste, kolmanda sektori ja meedia tasandil Venemaaga asju ajades. Ilmselt on paljud meist/teist tajunud üllatusega vanade kontaktide ülessoojendamist ja uute tegevuskavade innukat pakkumist.
-------------
pilt võetud siit

Wednesday, December 14, 2016

13. Veerandtund väliskommentaatoriga: Viljar Veebel EU – Ukraina – Venemaa kolmnurgast



Veerandtund väliskommentaatoriga: Viljar Veebel EU – Ukraina – Venemaa kolmnurgast. Saatejuht Karmo Tüür

1- EL on Vene-Ukraina konfliktis võtnud selge positisiooni: Venemaale sanktsioonid, Ukrainale viisavabadus ja muu toetus. Mid EL selle juures on teinud õigesti, mida valesti

2- Ukraina pool. Iga kriis on ka võimalus – kas UA on kasutanud seda õigesti?

3- Venemaa pool. Kirjutasid oma mõttepaberis, et sanktsioonid mõjuvad kahe aasta jooksul ja edaspidi toimub nö harjumine. Kumba sa pigem näed, kas mõjumist või kohanemist?

4- mida Eesti saaks teha, midagi sellist, millest tegelikult ka tolku oleks?

----

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

----
pilt võetud siit

Tuesday, December 13, 2016

12. veerandtund väliskommentaatoriga: Raul Allikivi Jaapani-Venemaa suhetest


Veerandtund väliskommentaatoriga: Raul Allikivi Jaapani-Venemaa suhetest. Saatejuht Karmo Tüür

15.dets peaks kohtuma Jaapani peaminister Shinzo Abe ja Venemaa Föderatsiooni presidnet Vladimir Putin. Loomulikult on peamine ootus, et käsitlemist leiab ka Kuriilide või siis Põhjaterritooriumite staatus. Kuivõrd on see teema üleüldse Jaapanis kõige laiemas mõttes nähtav-kuuldav?

Jaapanis eksisteerivad mõned huvigrupid, kellel on selged huvid mitte lasta teemat ujunenda.

Kas Jaapani seisukohalt on nö poolik lahendus ehk kahe saare tagastamine vastuvõetav lahendus? Oletame et see nii ka juhtub, et kaks saart tulevad tagasi – kus on garantiid et hiljem ei hakata ikkagi nõudma ka ülejäänuid?

Mis on nö piitsaks ja präänikuks jaapanlaste käes, millega sundida oma läänenaabrit läbirääkimiste laua taha?

Kas Jaapan saab endale lubada praeguse olukorra jätkumist, kas mingit rolli võib mängida ka konflikt saarestiku teises otsas ehk vormilt analoogsed vaidlused Hiinaga?

Jaapanlased on agarad uurima Eesti kogemust Venemaaga piiriläbirääkimistel. Kas Eestil on midagi soovitada Jaapani kolleegidele?

----


Saade kuulatav EVI podcasti lehel.


----

pilt võetud siit

Thursday, December 8, 2016

Politoloogiline mäss. Ehk kas roheline on sinine?


Missugused õunad on maitsvamad – kas kollased või need mis on poest ostetud? Kas munad on ovaalsed või odavad?

Absurdsed küsimused? Niimoodi ei saa võrrelda, selline hinnanguskaala pole ei toimiv ega arusaadav? Aga öelge palun, miks me neelame rahumeeli alla samalaadseid lollusi, kui asi puudutab poliitikat? Seetõttu kuulutan välja politoloogilise mässu 😊

Parem-vasak jaotus ei ole ühemõtteline

Raske on ette kujutada (välis-)poliitilisi arutelusid või kirjutisi, kus ei jookseks läbi stampväljendeid: parempoolne ja vasakpoolne. Kõik noogutavad selle peale targa näoga ja jutt jookseb edasi. Kas me aga saame üldse aru, millest me räägime?

Ajalooliselt on asi selge – Prantsuse revolutsiooni ajastul kujunenud jaotus rääkis lihtsat keelt. Need kes toetasid et asjad jääks nii nagu nad olid (ehk toetasid kuningat) istusid paremal. Kes tahtsid muudatust (ehk toetasid revolutsiooni) vasakul. Arusaadav ja lihtne. Alalhoidjad ja muutjad.

Majanduse mõttes on paremal need kes tahavad riigi võimalikult vähest sekkumist, vasakul aga riiklike regulatsioonide pooldajad. Jällegi lihtne kaksikjaotus – vähem riiki vs rohkem riiki.

Rahvusluse mõttes jäävad paremale need, kes pooldavad nö suletud rahvuslust ehk omade kaitsmist. Vasakule avatud rahvusluse või siis suisa kosmopoliitsuse/internatsionaalsuse toetajad.

Taolisi mõõdikuid, mis võimaldaks lahterdada nähtusi ja ideid vasak-parem skaalal, on veel mitmeid, kuid piirdugem praegu nendega.

Akadeemiline lihtsustus vs päriselu

Teadusloomes on taoline kaksikjaotus äärmiselt õige, lihtne ja seeläbi toimiv. Võtad mingi mõõtme ja annad talle 0 ja 1 väärtused ning vaatled, kuhu uuritav objekt sellel mõõtkaval paikneb.

Aga vaata päriselu pole ühemõõtmeline.

Kujutage ette poliitilist jõudu, kes seisab sotsiaalse õigluse ehk riigi ümberjagava rolli eest. Selge, vasakpoolne! Aga samal ajal räägib ta, et see õiglus peab olema tagatud ainult omadele ehk siis vajaliku rahvuse/kodakondsuse kandjatele. Selge, parempoolne! Aga selleks tuleb olemasolevat korda muuta ... et kas nüüd siis jälle vasakpoolne?

Aga kuidas te sellel (vähemalt) kolme-teljelisel mitmeväljasüsteemil paigutate nn rohelisi? Või feministe? Aga antiglobaliste? Muinsuskaitsjaid? Kõikvõimalikke vabadusvõitlejaid ja/või usukuulutajaid?

Ajakirjanduslik ülelihtsustamine

Me kõik oleme sunnitud lihtsustama. Ei ole võimalik hoomata kõike ja korraga. Seetõttu kasutame lihtsaid silte, üldistame kõike rahvuste/regioonide/religioonide/sugude jne alusel. See on hädavajalik, et üha komplekssemaks muutvas maailmas mitte hulluks minna. Kleebid mingile nähtusele külge sildi ja elad selle võrra korrastatumas maailmas ... või nii see vähemalt näib.

Kuid kasutada kõigi nähtuste kirjeldamiseks ühte mõõdupuud ehk parem-vasak skaalat – kas see on ikka mõistlik? Kas termomeetri näidu abil saab kirjeldada vahemaad või näiteks kesktõukejõudu?

Toon ühe väga lihtsa näite täiesti jaburast ja üldlevinud väär-sildistamisest, mida kasutatakse meie lähiajaloost rääkimisel. Kommunistlik Venemaa vs fašistlik Saksamaa. Teoreetiliselt esimene siis vasakpoolne ja teine parempoolne. Sellist olukorda pole aga kunagi olnud! Oli sotsialism mõlemal poolel, lihtsalt Saksamaal nimetati seda avameelselt natsionaalsotsialismiks, nõukamaal aga räägiti internatsionalistlikust sotsialismist. Alguses jagati omavahel Euroopat, peale tülliminekut hakkas Moskva enda režiimi positiivseks eristamiseks nimetama teist poolt fašistlikuks. Ja meie oleme selle manipulatsiooni rõõmsalt alla neelanud.

Sildistamine vs arusaamine

Mis on kogu eelräägitu, nö politoloogilise mässu moraal? Proovigem loobuda ülelihtsustamisest, eriti kui räägime mitmemõõtmelisest päriselust. Ehk siis näiteks nimetada kõiki rohelisi vasakpoolseteks on sama põhjendatud kui nimetada neid sinisteks.

Tubli rahvuslane võib olla samas sotsiaalse õigluse eestkõneleja ning ühtlasi tulihingeline revolutsionäär. Avatud majanduse toetaja on üsna suure tõenäosusega ka avatud rahvusluse pooldaja. Näiteid võib tuua lademes. Peamine on mõista – katse panna nt majandust ja rahvuslust ühele skaalale on pehmelt öeldes jabur.

Vasak-parem skaala, nagu iga teine mõõdupuu on rakendatav ühe nähtuse kirjeldamiseks. Päriselus pole olemas parteisid või isegi üksikpoliitikuid, mis/kes tegelevad ainult ühe asjaga ja ühtemoodi. Kleepides vasak- ja parempoolseid silte me külvame segadust, mitte ei loo selgust.
---------------
pilt võetud siit ja näitlikustab mõtet: mis tolku on sildist kui me ei saa aru millest see räägib?

Saturday, December 3, 2016

11. veerandtund väliskommentaatoriga: Kalmar Kurs hariduspoliitika ja välispoliitika seostest


Veerandtund väliskommentaatoriga: Kalmar Kurs hariduspoliitika ja välispoliitika seostest. Saatejuht Karmo Tüür

Hariduspoliitika on küll oluline osa Eesti välissuhtlusest, kuid kas sellel on ka välispoliitiline mõõde?

Kas oleme EL normide ülevõtja või ise ka normilooja?

Haridus ja julgeolekuriskid

Haridus välismaal kui ajude väljaviija?


----
Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

----

pilt võetud siit

Wednesday, November 30, 2016

Tagasilöögi ajastu



Iga muudatus kutsub esile reaktsiooni, iga jõud vastujõu.

Kui keegi arvas et postmodernse, riikideülese tsivilisatsiooni ehitamine saab toimuda ilma tagasilöökideta, siis ta eksis.

Nii umbes 25 aastat tagasi võis idealismi ja universalismi vaimust kantuna mõtiskleda ajaloo lõpust. Et liberaalse demokraatia ja vabaturumajanduse võidukäik on lõplik ja edasikaebamisele mittekuuluv. Tegelikkus tuletab aga meelde vääramatut loodusjõudu – igale energiale leidub vastuenergia.

Teise maailmasõja järel käivitus Euroopa-nimelises maailmanurgas postmoderne projekt. Riikide piirid hakkasid vaikselt hägustuma, suveräänsust delegeeriti kiht-haaval ülespoole. Pikaajalise rahu ja majanduskasvu ajastul tekkis illusioon, et see ongi kõigile sobiv uus normaalsus. Kuid see pole nii.

Postmodernse Lääne väljakutsele reageeris premodernse Lõuna (DAESH) ja alles moderniseeruva Ida (Venemaa) jõud.

Ja olgem ausad, need pole ainult kuskil seal lõunas või idas olevad tegelased. Samasugused mõtted on õhus ka siinsamas. Juba mitmeid aastaid kestev trend näitab, et järjest enam leiavad toetust puhta modernismi (riigiehituslikus, Westfaal’ses mõttes) pooldajad, olgu selleks siis Rahvusrinne Prantsusmaal või Jobbik Ungaris). Ja neid on ka siin. Tsiteerin ühte oma tuttavat: „sel päeval kui ma kuulsin et Donald Trump võitis USA’s ja Eesti senine valitsus kukkus, tundsin korraks et Eesti on jälle vaba, nagu mitukümmend aastat tagasi.“ Ja muuseas see tuttav pole mingi „luuser“ vaid üsna edukas väike-ettevõtja ... ehkki mitmes mõttes ebaharilik tüüp.

Olgu öeldud, et selles mõttekäigus pole hinnanguid „hea-halb“ skaalal. On vaid tõdemus, et globaliseerumine pidi varem või hiljem saama vastulöögi eluterve konservatiivsuse näol. Eluterve seetõttu, et status quo hoidmine on iga süsteemi samasugune lahutamatu koostisosa nagu uuendusvajadus.

Yin ja Yang, kui soovite. Või kaose ja korra teooria. Pendliefekt.
-----------
umbes sel teemal plaanin täna esineda Majandusjulgeoleku konverentsil
-----------
pilt võetud siit

Monday, November 28, 2016

Allaneelatud propaganda


On hämmastav, kui kergelt siginevad meie igapäevasesse keelepruuki ja inforuumi väljendid, mis toetavad meie endi vastu suunatud propagandat.

Ehk siis - me kasutame tihtipeale stampsõnu ja -väljendeid, mis on meie meeltesse asetatud. Nii mõnigi kord nende poolt, kelle suhtes kipume end immuunseks pidama.

Antud juhul on siis jutt vene progandamasina poolt toodetud ja trollifarmide poolt levitatavatest sõnumitest, mis ringlevad meie ümber ja seas. Väljendid, mille kuulmine meie kõrv küll hetkeks kriibib, kuid me laseme neil olla. Ja mis veelgi hullem, mõnikord kasutame isegi.

Kõik teevad ju nii

Pidasin hiljuti lühiloengu Venemaal äri teha tahtvatele ettevõtjatele. Tutvustasin neile võimalikke ohte (poliitiline, julgeolekuline jne). Selle käigus jäi silma üks kodanik, kes praktiliselt iga näite peale kordas: "aga nii on ju igal pool" ja "aga kõik teevad ju nii."

Hiljem arutelu käigus selgus, et tegemist oli adekvaatse kodanikuga, kes sai tegelikult ikkagi aru, et nt oma ettevõtte laiendamisega Soome ei kaasne poliitilisi riske ja suheldes äripartneriga Lätis ei pea ilmselt arvesse võtma eriteenistuste kõrgendatud tähelepanu jne.

Aga nii ehk naa, minu kõrva takerdub viimasel ajal üha enam ütlemisi stiilis: "aga kõik teevad ju samamoodi." See lapsik-demagoogiline väljend on nii süüdimatu, et enamasti me isegi ei pööra sellele tähelepanu. Kuid tegemist on indikaatoriga, et sisuline arutelu asendub plähmimisega.

NATO väed tulevad Eestisse!

Teine samalaadne trolliväljend: "NATO väed ilmuvad Eestisse" - see on puhas kalka Kremli retoorikast. NATO väed on Eestis alates 2004.a. Kõik meie lähikondsed, kes hetkel aega teenivad või kutseliselt mundrit kannavad, on ju NATO sõdurid ning teenivad "NATO baasides, mis piiravad Venemaad ümber."

Seda väljendit pruugivad tihtipeale ka täiesti adekvaatsed ning üldiselt eestimeelsed inimesed, aga kes murelikult kordavad fraase stiilis: "ei maksa ikka vene karu ärritada!" või "kas me peame kogu aeg Venemaaga tüli norima?"

Oleks aeg endale selgeks teha, et see on sisuliselt impeeriumimeelsete jutt, kelle arust Venemaa naabrid saavad ja peavad olema vaikivad ja alandlikud ning enne iga omapoolset liigutust või sõnavõttu peaks saama Moskvast heakskiidu.

Markeerisin põgusalt vaid kaks näidet sellest, kuidas me oleme kasutusele võtnud ja seeläbi legitimeerinud vene propaganda poolt disainitud sõnumid, aga neid on veel.

Nüüd minu küsimus ongi - missuguseid näiteid olete teie tähele pannud, head kaasamõtlejad?
----------
pilt võetud siit

Saturday, November 26, 2016

Suure vastasseisu taastootmine


Valgevene opositsiooniline portaal küsis, mina vastasin. Kuna nende toimetamise stiil on kohati küsitav, siis otsustasin küsimused-vastused algkujul ära tõlkida.
--------------
Kuidas hindate Venemaa tegevust nii Läänemere regioonis kui ka maailmas tervikuna?
Venemaa püüab tõestada endale ja teistele, et praegune maailmakorraldus on ebaõiglane. Et Venemaale on ebaõiglaselt omistatud Külmas sõjas kaotanud riigi roll. Et Venemaa peab taas võtma talle õiguspäraselt kuuluva koha suures poliitikas. Tegevus nii Läänemere piirkonnas kui ülejäänud maailmas lähtub sellest loogikast, mille kohaselt ülejäänud peavad arvestama Venemaaga ja mitte vastupidi.

Kas lennukikandja ilmumine Süüria ranniku lähistel ja Venemaa osalus Süüria konfliktis tähendab et Kremlis jätkatakse impeeriumi taastamise planeerimist?
Mitte päris seda. See pole mitte niivõrd katse taastada impeeriumit selle tsaari- või nõukogude-aegses kehastuses, kuivõrd soov taastada Venemaa kui suurriigi kuvand. Sellise riigi, mis on võimeline võrdselt USA’ga projetseerima oma sõjalist jõudu maailma eri piirkondadesse. Nii et Süüria pole selles mängus eesmärk omaette, pigem vahen. Nagu ka lennukikandja.

Kas meil siin Läänemere piirkonnas on põhjust karta midagi Moskva poolt? Või on kõik minevikus nii nagu Kreml väidab ja et Kreml piirdub ainult Krimmiga?

Geopoliitikast innustunud venemaalaste peades eksisteerib tõepoolest suur soov vaadata, et mida ikkagi USA ette võtab juhul kui läheb asjaks. Et mida ta tegelikult ka ette võtab? Aga järsku tuleb välja et kogu see loba viiendast NATO artiklist osutub lobaks? Kuid enne seda kui ristata mõõki otse NATO’ga, on veel teisi variante, kus saab ja peab ennast tõestama.

Nii et ühest küljest joonistatakse kindralstaapides Balti riikide kohta erinevaid skeeme, kuid see on nende töö, pidevalt erinevaid stsenaariumeid planeerida. Kuid teisal arvan, et kõige haavatavamas olukorras on praegu Moldova.

Hiljuti ilmusid Kaliningradi Iskanderid, milles see Venemaa demaršš räägib?
Nagu ma juba ütlesin esimeses vastuses, annab see tõendust Venemaa soovist näidata oma võimekust projetseerida oma sõjalist võimsust eri piirkondadesse. Noh ja teisalt eks see ole ka too „assümeetriline vastus“, mida Venemaa lubas anda juhul kui Poolas peaks püsti pandama raketitõrje süsteem.

Lähemal ajal ilmub Tapa linna ligi 1000 NATO sõdurit, Lätti ja Leetu paigutatakse samuti Aliansi vägesid. Kremlis väidetakse et sel moel rikub Aljanss kõiki mõeldavaid ja mõeldamatuid kokkuleppeid Venemaaga ja räägitakse ohust.
Väga lühidalt vastates – NATO sõdurid on siin juba ammu. Alates 2004. aastast, mil Balti riigid astusid NATOsse. Nii et rääkida NATO vägede ilmumisest on pehmelt öeldes kummaline, et mitte öelda – see on Venemaa propaganda (tahtmatu) kordamine.

Millest räägib NATO jõudude kohaloleku suurendamine Läänemere piirkonnas?
Kui effektiivselt reageerib NATO Venemaa tegevustele?
Vastan neile kahele küsimusele NATO endise peasekretäri Rasmusseni sõnadega Riia julgeolekukonverentsil: Venemaa on muutunud strateegilisest liitlasest strateegiliseks väljakutseks.

NATO tegeleb praegu tasakaalu taastamisega. Samal ajal kui NATO Euroopa liikmesriigid tegelesid viimastel aastakümnetel oma-algatusliku desarmeerumisega, asus Venemaa juba aastaid tagasi oma sõjalise võimsuse kasvatamisele, tehes seda eriti nähtavalt oma lääne- ja loodesuunal. Kujunes välja selline disbalanss, mida tuleb nüüd tasakaalustada.

Ehkki NATO tegevus on suunatud Moskva agressiivsete kavatsuste blokeerimisele, siis kas see võib viia Venemaa rahvusvahelise isolatsioonini? Kuivõrd reaalseks seda pidada?

Rääkida täielikust isolatsioonist on liialdus. Venemaa jätkab koostööd Hiina ja Indiaga, kui nimetada ainult kahte esimesena pähetulevat riiki. Ja peale selle tegeleb Venemaa eneseisoleerimisega, rääkides endast kui ümberpiiratud kindlusest.

Leedus suhtutakse üsna tõsiselt hübriidsõja ohtu ja „roheliste mehikeste“ ilmumisse, mida sel teemal mõeldakse Eestis?
Meie sõjaväelased ilmselt töötavad läbi eri stsenaariume, kuid mina pole sõjaväelane nii et ei tea sellest suurt midagi. Tean vaid, et Krimmi stsenaariumi kordamine Narvas oleks äärmiselt keeruline. Narvalased teavad väga täpselt kuidas elatakse teisel pool jõge ja kohe väga ei soovi elada Venemaa oludes. Nii et neid oleks väga keeruline lollitada propaganda abil.

Paljud eksperdid hoiatavad, et Neljas Maailmasõda Lääne ja Venemaa vahel käib juba mitmeid aastaid ja peamiselt inforuumis. Mida te arvate sellest?
Mulle meeldib nende ajaloolaste lähenemine kes räägivad et nii Esimene kui Teine Maailmasõda olid tegelikult ühe sõja eri etapid. Nii et öelda, kas käib praegu Kolmas või Neljas, seda ma ei oska. Kuid see, et toimub suhete teravnemine ning vahetatakse sõjakaid signaale, on siililegi selge.

Kas see tähendab, et tänapäeval pole enam eesmärgiks füüsiliselt riigi hõivamine, vaid selle kodanike mõtlemise muutmine?
Noh ei tea. Minu arust pole vana „maadekogumise“ mudel vene tegelikkusest kuhugi kadunud. Sest kuidas muidu seletada Krimmiga juhtunut?

Või siis äärmisel juhul teiste riikide lõhestamine – võtke kasvõi Gruusia näide!

Informatsioonilised ja psühholoogilised operatsioonid on vaid ühed võtetest mõjutamaks naabreid ja kaugemate riikide elanikke. „Vanad head“ sõjalised meetodid pole kuhugile kadunud.

Kumb, kas Lääs või Venemaa on efektiivsem masajakirjanduse kasutamisel informatsioonilises vastasseisus?
Venemaa kasutab väga oskuslikult ära peamist läänelikku vabadust – vaba mõtte avalduse õigust. Lääs alles õpib, kuidas seista vastu taolisele propagandale, mida ei piira miski peale propagandisti fantaasia.

Mida on Eesti ette võtnud, kaitsmaks oma inforuumi? Kui effektiivsed on need meetmed?
Pean ütlema et ma ei ole selle valdkonna spetsialist. Kuid ma tean et vastavad struktuurid tegelevad selle küsimusega ja näiteks küberruumi kaitse osas on meie saavutused täiesti maailmatasemel kui isegi mitte tipptasemel.

-----------
lugu ilmus siin
-----------
pilt võetud siit

Thursday, November 24, 2016

Разбор полетов: Moldova ja Bulgaaria valimised

23.nov eetris olnud saates rääkisime Moldova ja Bulgaaria valimistest. Mõlemal juhul on võimalik
rääkida üldistest tendentsidest (nö aöternatiivide võimuletulek) kui ka eripäradest (mis olid kohalikud valimisloosungid).

Kõnelesid nagu ikka diplomaat Harri Tiido ja EVI ekspert Karmo Tüür. Saatejuht Artur Aukon.

Saade järelkuulatav siit.

---------
pilt võetud siit

Wednesday, November 23, 2016

Vene infoparadoks


Informeeritud inimesega on keeruline manipuleerida. Asendades aga info emotsioonidega, on tulemus palju hõlpsam. Kuidas seda teha – võtteid on mitmeid, kuid vaatleme vaid ühte.

Enamike venemaalaste jaoks on peamine infoallikas televiisor. Mõistagi pole see absoluutne tõde. Loomulikult kasutab noorem põlvkond infohankimiseks üha enam arvutit. Suur osa intelligentsist on loobunud isegi teleka omamisest, rääkimata selle vaatamisest. Kuid ikkagi, u 80% venemaalastest väidab et peamine infokanal on televisioon.

Veelgi enam, vastavaid uuringuid läbi viinud inimesed on juba ammu tõdenud, et „televiisor on kui pereliige, kes on kogu aeg kohal ja keda usaldatakse.“

Kaks näidet

Vaatame nüüd, mida see pereliige räägib ja kuidas käitub. Võtame kaks saadet Balti riikide kohta, mis ilmusid praktiliselt ühel ajal. Üks ilmus peamisel riiklikul telekanalil 1.kanal (Страны Балтии выбирают Европу / Balti riigid valivad Euroopa; 18.nov). Teine kunagisel sõltumatul, nüüd Gazpromi kontrolli all oleval kanalil NTV (Страх и ненависть в Прибалтике?! / Hirm ja vihkamine Pribaltikas?!; 22.nov).

Ma jätan teadlikult kõrvale terve müriaadi detaile, millest võiks pikalt pajatada (alates esinejate valikust kuni kasutatud terminite ja esitatud küsimusteni) ning keskendun antud loo mõttes peamisele. Mitte sellele, millest räägitakse, vaid kuidas seda tehakse.

Kuidas on üles ehitatud saadete formaat? Kaks saatejuhti, publik, kutsutud eksperdid. Stuudio-ekraanil aeg-ajalt lühikesed videolõigud. Kõik nagu ikka. Pisut erinev õhustik, veidi teistsugused juhendid publikule, kuid üks ja seesama äärmiselt lihtne võte. Praktiliselt avalausetest peale tõmmatakse käima emotsioonid, mis sisuliselt välistavad/asendavad arutelu.

Mitu mikrofoni

Korraga on käigus mitu mikrofoni. Ja nii lihtne see ongi.

Isegi kui stuudios viibijad oleks ühel meelel (mida nad mõistagi ei ole), siis käivituks ikkagi egode võistlus. Igaüks tahab oma sõnumi välja öelda. Kui korraga räägib lisaks sinule kaks-kolm inimest, pead sa paratamatult häält tõstma. Või vait jääma ... aga seda sa teha ei saa, kuna mikrofoni antakse sulle vaid lühikeseks ajaks ning iga pikem vastus katkestatakse poole pealt. Sul on võimalus kas end kiirelt kuuldavaks teha või leppida sellega et teine pool domineerib.

Stuudios käivitatakse võistlusmoment. Kui sa oled juba niivõrd tähtis isik, et sind kutsuti telekasse, siis sa lihtsalt pead end kuuldavaks tegema. Seda saad sa teha vaid karjudes ja lühilausetega.

Info asendamine emotsiooniga

Kodudes käivitub aga samal ajal infoparadoks. Oletame et kodanik tunneb tõsiselt huvi, et mis värk seal Baltikumis ikkagi toimub. Kuid info asemel kallatakse ta üle emotsioonidega. Võimsate negatiivsete emotsioonidega. Karjumine, punetavad näod, vehkivad käed, välkuvad silmad.

Nii saabubki olukord, kus infotarbija jaoks lülituvad teatud märksõnade peale kindlad emotsioonid. Reeturlikud ja tänamatud pribaldid. Moraalitu Geiroopa. Sõjahimuline Ameerika. NATO baasid Krimmis. Fašism.

Tunnistan ausalt, et mina ei suuda taolisi saateid ühe soojaga lõpuni vaadata. Vihatase ületab taluvusläve, tekib enesealalhoiuinstinktist tulenev soov taanduda vägivalla ees. Tuttav, kes vaatas puhtalt keeleõppe eesmärkidel 45 minutit ühte neist saadetest, tõdes et selle lõpuks olid emotsioonid üles kerinud ning tekkinud soov kellelegi käratada.

----

Eriti paradoksaalne on aga see, et taolise seletava teksti kirjutamine ei oma mingit mõju eelpoolkirjeldatud paradoksi lahendamisele. Need kes loevad tekste, opereerivad infoga. Need kes vaatavad vene riiklikke telekanaleid, ei loe reeglina tekste.

 
------
ekraanitõmmis tehtud siit

Sunday, November 20, 2016

10. veerandtund väliskommentaatoriga: Mart Nutt - valimised Montenegros

Veerandtund väliskommentaatoriga: Mart Nutt - valimised Montenegros. Saatejuht Karmo Tüür

Montenegros toimusid hiljuti parlamendivalimised. Olid neil vaatlejaks, sestap alustame sellest – mis oli peamine nö veelahe, mille ümber toimus konkurents?

Vaheküsimus – kuidas asi toimus nö protseduraalses mõttes alates kampaaniast kuni valimispäeval toimununi.

Montenegro ja NATO. See liikmelisus on suur muudatus ühele riigile ja nagu iga muudatus, nii ilmselt ka see leiab nii toetajaid kui vastuseisjaid. Mis meeleolusid oli kohapeal tajuda?

Vaheküsimus – kas Montenegro on sisuliselt ja tehniliselt valmis, lisaks poliitilisele tahtele on vaja ju ka palju enamat

Väidetav riigipöördekatse – mis see siis ikkagi oli?

Montenegro ja Eesti – mida meie saame teha ja mida nemad ootaks?

----

Pilt võetud siit

----
Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

Wednesday, November 16, 2016

9. veerandtund väliskommentaatoriga: Aap Neljas – USA presidendivalimistest tagasivaates


Veerandtund väliskommentaatoriga: Aap Neljas – USA presidendivalimistest tagasivaates. Saatejuht Karmo Tüür.

Kuidas juhtus nii et enamik ennustas valesti? Oli see eliitide soovmõtlemine, et jätkama peab keegi nö omade hulgast? Mina enda puhul tunnistan küll, et ilmselgelt lasksin end juhtida soovmõtlemisel stiilis “no nii ei saa ju ometigi juhtuda”

Kas me näeme mingit üldisemat trendi valmiste mustrites … ja seda tegelikult juba aastaid?

Mida me tegelikult teame USA kui oma olulisima liitlase tulevasest välispoliitikast?

Kas meil / Läänel / NATO’l peaks olema plaan B juhuks kui USA otsustab minna isoleerumise teed?

pilt võetud siit
----

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

Tuesday, November 15, 2016

Moldova ja Bulgaaria valimstest

Euroopa praegustel ja ilmselt ka tulevastel valimistel on jälgitav üldine seaduspära: võimu juurde (või lihtsalt senisest rohkem hääli) saavad need, keda varem peeti marginaalideks. Ühtse Euroopa ehitamise protsess pidi varem või hiljem andma tagasilööke.

Moldovas ja Bulgaarias toimunud presidendivalistel lisandus sellele üldisele seaduspärale kohalik spetsiifika, milleks eriti Moldova puhul oli väsimus senisest korrumpeerunud eliidist.

Kaks väsimust kokku annavad tulemuseks selle, et kes iganes suudab lubada muudatusi, see ka võidab. Kas lubadusele hiljem ka teod järgnevad, see on hooooopis teine jutt.

Sel teemal sai räägitud Vikerraadio Uudis+ saates, lõik järelkuulatav siit.
-------
pilt võetud siit

Thursday, November 10, 2016

Разбор полетов: USA presidendivalimistest

Seekordse saates oli vaid üks, kuid see-eest väga mahukas teema: USA 2016.a presidendivalimised.

Ilmselt pole võimalik liiga palju kordi korrata, et tegelikult siiski ei vali ameeriklased vahetult ise presidenti. Valimispäeval küsiti valijate käest arvamusi igasuguste asjade kohta, sh mõnes osariigis ka ravikanepi legaliseerimise jne asjus. Presidendivalimisteks koguneb siiski alles 19.dets valijameeste kogu ning pole välistatud, et mõni neist muudab veel meelt ... kuigi tõenäoliselt ei muuda see asja.

Saates siis saigi arutatud, et kuidas praegu teadaoleva tulemuseni jõuti ning mis saab edasi. Saatejuht Artur Aukoni juhtimisel vahetasid mõtteid EVI ekspert Karmo Tüür Tartust ja diplomaat Harri Tiido Varssavist.

saadet saab järelkuulata siit
----------
pildil 2012.a valimissedel, võetud siit

Trump kui russofoob


Mis arvate kui kaua läheb, enne kui Venemaa asub Donald Trumpi süüdistama russofoobias?

Kremlil ei jää lihtsalt midagi muud üle. Kõigi oma siseriiklike hädade senine põhjendus ehk USA salasepitsus ei saa niisama õhku kaduda. Hädad ju ei kao, seega peab ju põhjus samuti jääma. Või kujutate ette, et süüdlaseks hakkab olema Saksamaa või – hoidku taevas – Poola koos mõne muu Washingtoni käpiknukuga?

Hetkel on mõistagi Venemaa peameedia tulvil ootusi. Nii nt sõnastas Rossiiskaja Gazeta veergudel Aleksand Rahr: on suur tõenäosus, et USA ja Venemaa sõlmivad ajaloolise diili. Et Trump hakkab ajama mehejuttu Vladimir Putiniga ja Hiina liidriga Xí Jìnpíng, et lõpetada rahvusvahelisi konflikte.

Oletame et niimoodi isegi juhtub. Oletame et USA uus administratsioon sõlmib tõepoolest mingi vastastikuse mõistmise pakti. On küll tiba keeruline ette kujutada selle pakti sisu ning lisaks ka seda, et USA Kongress ja Senat selle heaks kiidavad, aga nii eksperimendi mõttes ... miks mitte.

Kas sellest tõuseb naftahind endisele tasemele ja Venemaa riigikassa täitub jälle põlatud välisvaluutast? Kas kaovad kõik sanktsioonid ning lõppeb hasartne vastusanktsioneerimine? Kas kaovad NATO baasid, mis on Venemaa sisse piiranud?

Ja mis peamine, kas on võimalik välja lülitada kuriusklik veendumus selles, et Washingtoni oblastikomitee (nagu nimetatakse USA valitsust) tegeleb küpsiste jagamise näol õõnestustegevusega Venemaa naabruskonnas?

Kujutasite?

Lubage mul nüüd korrata oma küsimust – kui kaua läheb aega enne kui kuuleme esimest süüdistust Donald Trumpi kui russofoobi kohta?

------------

pilt võetud siit

Wednesday, November 9, 2016

Antielitarismi võidukäik

BREXIT ja Trump (miskipärast tahaks ka seda kirjutada läbiva suurtähega) on ühe ja sellesama nähtuse eri väljendused. Selle nähtuse nimeks on anti-elitarism.

Nii nagu enne UK, nii nüüd ka USA rahvas on ütlemas rasvast „f*** you“ nö tervemõistuslikule lähenemisele.

Nn arukad, ratsionaalsed, pikemaajalise kasu peale mõtlevad inimesed olid apaatselt kindlad, et „nii ju ometi ei juhtu!“ Emotsionaalselt tegutsevad, erutunud vasturähklejad aga tõid lisaks enda häälele ka kaasa veel portsu endasuguseid.

Üha kiiremas tempos muutuvas maailmas tunneb end heitununa järjest enam ja enam inimesi. See heitumus muundub rahulolematuseks selle vastu, mida peetakse (ja tihti õigustatult) kõiges süüdiolevaks. See on nn süsteem, võimulolev eliit „kes on asjad ajanud sinnamaale kus me praegu oleme.“ Vähenevad töökohad, tõusvad maksud, migratsioonkriis, sõjad – kõiges selles on ju süüdi keegi. Mitte mina. Süüdi on „nemad“, valitsus, parteid, ühesõnaga süsteem. Eliit on süüdi!

See aga tähendab et surve alla satuvad ka kõik elitaarsena tajutavad projektid, sh ka Euroopa Liit ja NATO. Ning seda erutunud olekut on oi kui hõlbus ära kasutada, rahulolematuid värvata eri lippude alla. Ning mis tegelikult peamine, ühe asja vastu. Süsteemi vastu. Sest süsteemi vastu on lihtne olla. Lihtne ja loomulik ja kangelaslik.
---------
pilt võetud siit

Tuesday, November 8, 2016

8. veerantund väliskommentaatoriga: Vladimir Sazonov propagandast


Propaganda üks üldine joon on siltide ja stampide kasutamine, mis võimaldavad mõtlemise ja analüüsi asendada emotsioonidega. Vene propagandast rääkides tulevad koheselt meelde sellised võimsad ja sissetöötatud meemid nagu „fašistid“, „GozDep“, „Geiropa“ jne. Kas Venemaa Föderatsiooni poolt viljeletav propagandal on mingeid kindlaid üldiseid jooni, mida saab pidada ainult sellele riigile omaseks?

Kui propaganda tervikuna on suhteliselt neutraalne mõiste (nt tervislike eluviiside või liiklusohutuse propaganda) siis kui seda kasutatakse infosõja osana, pole enam põhjust rääkida neutraalsusest. Kas Venemaa on infosõjas?

Sul on varsti ilmumas üks raamat sel teemal, millest see räägib?

Välispoliitika nurgake – mida ja kuidas peaks Eesti tegema, seismaks vastu informatsioonilisele mõjutustegevusele?
------------

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

-------------

Pilt võetud siit

Saturday, November 5, 2016

Venemaa väljakutse


Üks üsna ootamatu raadio küsis, no eks ma siis vastasin :) Tuleb välja et RetroFM raadiol on ka Euroopa uudiste blokk, mida tasub ka välispoliitikahuvilistel sirvida.
------------
Briti sisejulgeolekujuhi sõnul kasutab Venemaa riiklike organite ja jõudude laia ringi, et suruda oma välispoliitikat välismaal peale üha agressiivsemal viisil. Kus seda on kõige rohkem näha?

Hetkel eelkõige Süürias ja Ukrainas, aga tegelikult ka Abhaasias ja Transnistrias

Milliseks hindate Venemaalt tuleva julgeolekuohu just Balti riikidele ja teistele ida-poolsetele Euroopa riikidele?

Montenegro on parim näide, kuidas Venemaa üritab vastu astuda kõigile Lääne julgeolekusstruktuuride laienemise katsetele. Moskvas on otsustatud sellest rääkida mitte kui julgeolekutsooni laienemisest, vaid kui enese ümberpiiramisest.

Kas Suurbritannia otsus paigutada Eestisse lahinguvalmis võimas pataljon tankide ja 800 sõduriga, lähtub eelkõige Venemaalt tulenevast ohust?
Siin segunevad kaks nähtust: ühelt poolt on Venemaa taaskäivitanud Euroopa arusaama sellest, et sõjaline oht pole kuhugi kadunud. Teisalt näib, et Suurbritannia püüab sel omapärasel moel kompenseerida BREXIT’i mõju enda ja ülejäänud Euroopa sidemetele.

Millist ohtu võib näha Venemaas kogu Euroopa julgeolekule?
Peale Nõukogude Liidu lagunemist on Euroopa jätnud oma turvalisuse hooletusse, kaitse-eelarveid on pidevalt kärbitud ja sisuliselt on tegeletud vaikiva desarmeerumisega. Venemaa on aga vähemalt aastast 2008 ja tegelikult veelgi varasemast ajast tegelenud enda sõjaväe moderniseerimisega ja seda eelkõige Lääne sõjaväeringkonnas. Nii et Euroopa on julgeoleku mõttes tasakaalust välja läinud ning see pole kuigi hea seisund.

Kuidas hindate NATO vaateid Venemaa tegevusele?
NATO endine peasekretär Rasmussen ütles mõni päev tagasi Riia julgeolekukonverentsil, et Venemaa on muutunud strateegilisest parterist strateegiliseks väljakutseks. Mulle näib, et laias laastus jagavad seda nägemust ka ülejäänud NATO otsusetegijad.

Millist tähendust Euroopa julgeolekule võiks omada Obama visiit sel kuul Kreekasse ja Saksamaale?
Ma ei ületähtsustaks Obama visiiti. Tegemist on osaga ametist peatselt lahkuva presidendi ilmselt viimasest suuremast tuurist mööda maailma – Euroopa järel läheb ta edasi Peruusse, osalemaks Aasia ja Vaikse Ookeani Majanduskoostöö foorumil. Kuid eks see ole kindlasti signaal sellest, et USA jaoks on tema liitlased olulised.

Pikemad vastused on kuulatavad siit.
---
pilt võetud siit

Wednesday, November 2, 2016

Vähem raha, rohkem relvi

Meie mätta otsast vaadatuna elab Venemaa president Vladimir Putin paralleelreaalsuses. Tolle reaalsuse loogika kohaselt on sõjaliste kulutuste suurendamine väheneva eelarve tingimustes mitte lihtsalt hea, vaid ka kasulik.

Paradoksaalsel moel toetab taoline rahade ümbersuunamine Kremli retoorikat, mille kohaselt ollakse sisuliselt (külmas) sõjas. Sõjaaja raskused ja piirangud tuleb ju ometigi üle elada sisemise uhkusega oma riigi võimsuse pärast.

Kui võtta kokku kõik eri eelarveridadele peidetud kulud, siis läheb u 24-25% riigi rahast sellistele eesmärkidele, mida eelarvet kinnitav organ ehk parlament ei tea ega tohigi arutada. Jah loomulikult on selliseid suletud ridasid ka kõigil teistel riikidel (nt Uus-Meremaal väidetavalt u 2% ja USA'l 10%) ning on olemas Venemaast veelgi suletumaid riike.

Kui nii ehk naa soovis Venemaa kahaneva tulubaasi juures (2017.a eelarves on nafta arvestuslikuks hinnaks 40 USD/barrel) suunata 800 mlrd RUB kiirendatud korras sõjatööstuse laenude kustutamiseks.

Kõigest sellest sai räägitud TV3 jaoks, uudislõiku saab järelvaadata siit.
------------
ekraanitõmmis tehtud siit.

Monday, October 31, 2016

7. veerandtund väliskommentaatoriga: Hannes Hanso NATO ja Euroopa julgeolek


veerandtund väliskommentaatoriga: Hannes Hanso – NATO ja Euroopa julgeolek. Saatejuht Karmo Tüür

1- NATO kaitseministrite kohtumine – mis oli kõne all ja milles kokku lepiti?

Vaheküsimus – Venemaa esindaja Gruško teatas juba, et Venemaa ei jäta NATO tegevustele vastamata. Mida võib see tähendada?

2- Euroopa kaitseühenduse loomine. Kas see võib olla toimiv lisahoob, panemaks Euroopa riike suunama 2% kaitsekulutusteks? Või teistpidi võttes – kas selline tegevus pole ressursside pihustamine?

Vaheküsimus – kas ja kuivõrd võib Brexit mõjutada Euroopa-sisest kaitsekoostööd?

3- regionaalse julgeoleku mõttes on meie jaoks oluline koostöö Soomega. Tihtipeale käsitletakse seda ka kolmnurkses võtmes: Eesti-NATO-Soome. Soome kaitseminister Stubb on öelnud, et Eesti NATO-liikmelisus suurendab ka Soome julgeolekut. Kas selles kolmnurgas on näha olnud mingeid liikumisi?
------

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

——–
pilt võetud siit

Thursday, October 27, 2016

Patriootiliselt laiendatud kodumaa


Sõjalis-patriootilise kasvatusega on Venemaal kiireks läinud. Selle üheks värvikamaks näiteks on rabistamisi loodav „Юнармия,“ mis idee kohaselt peaks olema alt-üles kujunev vabatahtlik noorteühendus, kuigi reaalsuses toimib ülalt-alla konstrueerimine. Kuid ega selles pole midagi uut, kodanikuühiskonna käsukorras kujundamise näiteid on teisigi.

Millega siis antud juhul on tegu? Praegune kaitseminister Sergei Šoigu otsustas ilmselt minna ajalukku sellega, et taasloob tuntud nõukogude mudeli alusel noorsoo sõjalise kasvatuse. Eelmisel aastal võeti vastu otsus, töötati kõigepealt välja lipp, vapp ja munder ning siis hakati ringi vaatama, et kellega ühendust täita. Selle aasta kevadel toimusid esimesed avalik-pidulikud liikmeksastumised, millel osalesid sõjaväe ja kiriku esindajad. Septembris alustati ametlikult tegevust ning plaanide kohaselt peab aasta lõpuks olema arvel juba 20 tuhat Junarmejets’it. Ambitsioonikamad plaanid räägivad vajadusest jõuda mitmesajatuhandese liikmeskonnani.

Küsimus, et kellega ja kuidas seda liikmeskonda kasvatada, lahendati väga lihtsalt. Põhikirja kirjutati sisse et liituda saab ka kollektiivselt ning esialgu olidki liitujad siniste särkidega. See tähendab ЦСКА ehk armee sprodiklubi liikmed. Nimelt näeb määrus ette, et ühetaoliste kõrbekarva saabaste ja pükste juurde kuuluvad kahte värvi särgid: sinised ЦСКА liikmetele ja punased muudele.

Milleks seda vaja peaks olema? Kui jätta kõrvale organisatsiooni enda veebilehel olevad sõnad selle kohta stiilis: „ühendame nõukogudeaegsed traditsioonid tänapäevaseks patriootiliseks kasvatuseks,“ siis muud patriootilised ressursid räägivad umbes nii:
- Venemaal on vaja juurutada immuunsust värviliste revolutsioonide vastu (lisades sinna juurde leegitsevaid pilte Maidanist)
- Venemaalastele viimasel ajal külgepoogitav individualism vajab asendamist kollektiivi väärtustamisega (eriti märkimisväärne on selle mõtte avaldanud portaali nimetus – kolmas maailmasõda)
- Venemaa plaanib luua kõige sõjaväestatuma noorsooorganisatsiooni maailmas, mille liikmed peaksid olema valmis oma kodumaad kaitsma.

Ega patriotismis ja soovis oma kodumaad kaitsta pole midagi halba. Küsimus on ainult selles, et mida siis nähakse oma kodumaana? Otsustades ühendust tutvustava videoklipi järgi, jääme ilmselt meie siin Eestis, suur osa Kaukaasiast ja Ukrainast selle taasloodava kodumaa piiresse.
---------
ekraanitõmmis tehtud siit

6.veerandtund väliskommentaatoriga: Urmas Paet Euroopa Parlamendist


Veerandtund väliskommentaatoriga: Urmas Paet Euroopa Parlamendist. Saatejuht Karmo Tüür.

– Kas ja kuidas on Euroopa parlamendi tööd mõjutanud Brexit. Tuleb ju lahendada kasvõi selline tehnilisena mõjuv detail – kuidas ümber jagada kohad. Kas Brexit on üldse teemaks?
Vaheküsimus – kuidas Briti MEP’id ise üldse jagunevad selles küsimuses?

– Euroopa parlament ja Venemaa. Kui NATO ja VF on sisuliselt koostöö külmutanud, siis kuidas on EP ja VF suhted? Kas VF üldse ilmutab mingit aktiivsust EP suunal?
Vaheküsimus: Kui tihti on üldse näha Tšižovi, kes on nüüd juba üle 10 aasta VF esindaja EP juures ja kes reeglite kohaselt võib ainsa vene diplomaadina siseneda EP ruumidesse ilma luba taotlemata?

– Eesti saadikud ja Eesti eesistumine. Kas selle riigi saadikud, kelle riik on parasjagu eesistuja, tunnevad ka mingil moel täiendavat tähelepanu või koguni survet? Eesistujariik saab ju tõsta üles mingi teema, mis võib mõnele teisele riigile / saadikugrupile olla oluline või hoopis vastukarva.

– Euroopa kaitseliit – misasi see on ja missugune saab olema nt Eesti panus sellesse?

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

Tuesday, October 25, 2016

Venemaa vallutas Pariisi


Venemaal on alati mitu nägu. Tuumasõja ähvarduste ja tossavate lennukikandjate kõrval naeratab malbelt pehme jõud. Kultuurne. Ajalooline. Religioosne. Rõhutatult omanäoline ja riigikeskne. Suurriigile omane. Deržaavalik, kui see sõna midagi eesti keeles ütleks.

Mõni päev tagasi avati Prantsusmaal üks järjekordne Venemaa esindus. Mitte ei tea kus, vaid otse Pariisi südames, mõnesaja meetri kaugusel Eiffeli tornist. Mitte lihtsalt esindus, vaid Õigeusklik vaimlis-kultuuriline keskus (Centre Spirituel et Culturel Orthodoxe Russe; Российский духовно-культурный православный центр).

Ajal, mil eelarves kärbitakse kõiki ridu peale sõjaliste kulutuste. Ajal, mil peaminister teatab, et „raha pole, aga te siin pidage vastu!“

Keskuse rajamine läks Venemaa enda andmetel maksma 70 mln EUR, teiste allikate järgi 170 mln , ehkki algselt nähti selleks ette 44-57 mln EUR. Aga taolistel projektidel on lihtsalt kombeks kallineda. Eriti kui ehitatakse riigi rahade eest.

Ametlikult kannab Keskuses tegutsev kirik Püha Kolmainsuse nime, kuid irvhambad on selle juba ümber nimetanud Püha Vladimiri kirikuks. Ehkki Vladimir – see tähendab Putin – ei saanud avamisele tulla, kuna Prantsusmaa praegune president François Hollande ei pidanud sobivaks enda juuresolekuga seda üritust õnnistada. Erimeelsused Süüria pärast, kas teate. Keskuse idee algne toetaja ehk Prantsusmaa eelmine president Nicolas Sarkozy poleks ilmselt niimoodi käitunud.

Et te mõistaks Keskuse olulisust, tasub mainida vaid ühte detaili – see on kuulutatud Venemaa saatkonna territooriumiks. Ehk siis diplomaatilise puutumatuse alaks. 4200 m2 pinnal paikneb kirik, eparhia juhatus, 150-kohaline kool, näituse- ja kontserdisaalid ja muud nipet-näpet. Ühtlasi alustas oma kongressiga selles juba ka tööd Ülemaailmne vene ajakirjanduse assotsiatsioon.

Iseloomulikud sõnad lausus avamisel vürst Aleksandr Trubetskoi (Prantsuse-Vene Foorumi president). Loetledes ümbruskonnas olevaid Venemaale olulisi objekte, lõpetas ta nii: „Nii et sel moel vallutab (завоёвывает) Venemaa järk-järgult Seine’i jõe kaldapealseid. Ja see on meile meeldiv.“

-------

Pilt võetud siit

Friday, October 21, 2016

Разбор полетов: kas uus "Kariibi kriis"?

Seekordses eetris kõne all peamiselt USA ja Venemaa suhted. Mida arvata Putini ultimaatumist seoses plutooniumileppest lahtiütlemisega? Moskva üritab ilmselt ära kasutada USA presidendivalimiste aegset võimuvaakumit - kas sellel taktikalt võib olla edu? Kuidas tõlgendada selles kontekstis Iskander M rakettide ümberpaigutamist Kaliningradi?

Eetris nagu ikka Harri Tiido (Varssavist) ja Karmo Tüür (sedakorda Berliinist). Saatejuht Artur Aukon. Saade järelkuulatav siit
---------
pilt võetud siit

Wednesday, October 19, 2016

Kadunud universalismi otsingul

Kas kujutate ette rahu Lähis-Idas? Et Iisrael ja Palestiina, al Assad ja tema vastased, šiiidid ja sunniidid, kõikvõimalikud usulised ja muud ühendused istuvad ühise laua taha? Ja et päriselt ka jõuavad rahumeelse kooseksisteerimiseni? Ei kujuta? Aga kas XX sajandi esimesel poolel oleks keegi suutnud ette kujutada rahu Euroopas?

Veetsin kaks päeva ühel omanäolisel konverentsil, kus ülaltoodud mõttekäik ei olnud erandlik. Ning isegi asjaolu, et see pärines Euroopa Nõukogu tippametniku suust, ei kõlanud veidralt. Idealismi õhustik mõjus ausalt öeldes värskendavalt kõikide muude akadeemiliste ja rakenduslike koosviibimiste vahele.

Väga julgelt ja laialt asetatud teemad ajasid küll kokkutulnuid mõneti kimbatusse. Noh näiteks kuidas tundub, et toote laua taha kokku pundi tipp-politolooge ja rahvusvaheliste suhete eksperte ning panete paneeli nimeks ... „Sõda ja Rahu“. Ei enam ega vähem. Aga tulemuseks saate hingestatud arutelu sõja ja vägivalla olemusest, selle võika vahendi instrumentaliseerimisest, filosoofilise üldistuse riikide sise- ja välispoliitika seoste kohta.

Mõned mõtterebendid

Kuna ma ei küsinud ühegi esineja käest luba nende tsiteerimiseks, siis viskan siia vaid mõned nimetud mõttekatked sel kujul, nagu nad minu tajuprotsessorist läbi käisid.

Inimeste, mitte riikide õigused on ülim universalism. Selle lähtepunktiks on Londonis tehtud otsus Nürnbergi tribunali kokkukutsumiseks, sellega loodi arusaam kuritegudest inimsuse vastu, mida varem ei eksisteerinud. Loodi riikide ja riigipeade vastutus inimeste ees.

Väärtused, sh vabadus, sünnivad vapustustes.

On küll palju kultuure, kuid vaid üks tsivilisatsioon, mis põhineb universaalsetel (inim-)õigustel. Paraku seda tajutakse (või õigemini rõhutatult näidatakse) taolise tõlgenduse vastaste poolt mitte universaalsete, vaid „Lääne väärtustena“

Vähemalt kaks riiki üritavad end kehtestada alternatiivsete tsivilisatsiooniliste nähtustena – Hiina ja Venemaa.

Kas saab otsida seda mis pole kadunud?

Korraldajate mõttejulgus väärib tõepoolest kiitmist. Kuid mulle jäi ürituse kulgedes üha rohkem mulje, et pealkirjas toodud otsingusiht on mööda pandud. Ehk isegi teadlikult.

Kui minna kaasa selle teesiga, et ülimaks väärtuseks on universaalsed inimõigused, mille ees peavad painduma riigid ja kandma vastutust selle maailma vägevad, siis tekib paratamatult küsimus – kas on olnud sellist aega, mil seda väärtussüsteemi on enda jaoks siduvaks pidanud kõik ja igaüks eraldi?

Tõenäoliselt tuleb tunnistada, et seda pole veel olnudki. ÜRO loomine II MS nimelise vapustuse järel on ehk esimene katse selle mõttemalli suunas liikuda. Kuid ega seegi ei hiilga just erilise efektiivsusega.

Nii et minu lõpuväide on – kui riikideülene ja inimestekeskne universalism on tekkimas, siis selle juurutamisel lihtsalt peavad olema tagasilöögid. Senine riikidekeskne süsteem ei saa haihtuda tühja õhku. Riiklike (ja religioossete) toite- ja võimuahelate külge haakunud eliidid lihtsalt peavad vastu hakkama. See on inimloomus, ei enamat. Ning vägivald, sh sõda on sellesama inimloomuse jaoks lihtsaim vastuhakuvorm.

----------

Pildil Berliinis konverentsi eel külastatud "Pisarate muuseumis" (mis on pühendatud perekondade lahutamisele ja nõukogude okupatsioonile) lebanud külalisteraamat. Selle avatud lehel leidus värske kirje: "Selles muuseumis tahaksin NUTTA ... kuna normaalsed inimesed lõppkokkuvõttes lammutavad igas mõttes ebardlikke seinu, aga mina elan seal kus meie ajal seati sisse uued piirid, tollid ja inimestele surutakse peale idiootlikku propagandat, vaenu. Tahaks nutta, kuna ma elan Krimmis.
P. kao välja Krimmist!
Või sa sur magad seal igavest und."

Monday, October 17, 2016

5. Veerandtund väliskommentaatoriga: Andres Kasekamp ja julgeolek


1- Kas Läänemere regiooni julgeolekuolukorras muutus midagi peale uudist, mille kohaselt viidi Kaliningradi Iskander M tüüpi raketid

vaheküsimus: Venemaa enda versiooni kohaselt ta ju ainult vastab Lääne tegevusele – ka Kaliningradi raketid on vaid vastuseks NATO raketikilbile. Kas Venemaa saab endale tegelikult lubada sellist nö uut võidurelvastumist?

2- Võtame natukese laiema plaani ehk Euroopa julgeoleku, mis suuresti on siiani põhinenud NATO’l. Kuidas kõlavad selles kontekstis üleskutsed ehitada välja Euroopa armee?

Vaheküsimus: Kas on midagi õppida WEU WUDO kogemusest

3- Veelgi globaalsemalt – igasugusel süsteemil/ideel/poliitikal leidub alati oponente. Olemasolevat soovitakse kas reformida või sootuks uut ehitada. Globaalset julgeolekusüsteemi praegu pole paistmas. Oleks ilmselt üsna loogiline eeldada, et olemasoleva peamise julgeolekustruktuuri ehk NATO kõrvale või asemele üritatakse vähemalt retooriliselt luua midagi uut. Missugune võiks olla see uus ja/või alternatiivne moodustis?
--------
Salvestist saab järelkuulata EVI podcasti lehelt
--------
pilt on võetud siit

Thursday, October 13, 2016

Viisavabadus Gruusia ja Ukrainaga


Küsiti: "Mida Teie arvate võimaliku viisanõude kaotamise kohta Ukraina ja Gruusia suhtes? Kas see oleks EL´i jaoks poliitiliselt õige samm? Miks?"

Vastasin: Arvan et taolise küsimuse puhul tuleks poliitiline külg kõrvale jätta. Juhul kui me nõustume väitega, et Euroopa ja laiemalt Lääs on väärtuspõhine nähtus, siis peame järgima ühte peamist väärtust - selged ja lihtsad mängureeglid.

Juhul kui mingi riik on täitnud viisavabaduse saamiseks kehtestatud reeglid, siis tuleb see vabadus ka anda. Mõistagi koos õigusega see vabadus ka vajadusel ära võtta, kuid ikkagi - selline otsus ei peaks olema poliitiliselt motiveeritud.

Gruusia puhul on minu teada vastavad nõuded täidetud ja põhimõtteline otsus viisavabadus kehtestada on ka tehtud. Ukraina puhul ei peaks olema erandit - kui nõuded on täidetud, siis saab, kui ei, siis mitte.

Jah, ma tean, et päriselus on alati olemas ka poliitiline surve ning soov toetada "omasid" ning "õigesti käitujaid". Aga otsustamise aluseks peavad olema reeglid, mitte "mõisted" (правила, а не понятия), seda nii õiguste kui kohustuste osas.

---------

lugu ilmus siin (vene keeles)

---------

pilt võetud siit

Tuesday, October 11, 2016

Türgi kui Venemaa sõber ja liitlane?


Moskva ilmutab hetkel märkimisväärset välispoliitilist paindlikkust ja reageerimiskiirust. Tõsi küll, võttes arvesse Venemaal populaarseid mõttemänge, siis tuleks öelda mitte "välis-" vaid "geopoliitilist"

Venemaa president Putin ja Türgi president Erdoğan mahtusid taas kenasti ühele pildile. Surusid kaamerate sähvides teineteisel kätt ja istusid laua taha, vääristamaks oma kohalolekuga gaasitrassi leppe sõlmimist.

Tõsi küll, ega taolised lepped ei sünni ühe kohtumise raames, vaid selleks tehakse pikka eeltööd. TurkStream nimelise projekti esimesed olulisemad paberid allkirjastati juba 2014.a detsembris.

Kuid siis (nov. 2015) juhtus see, mida Venemaa ei oodanud. Ehk Türgi tulistas alla oma õhuruumi tunginud vene rindepommitaja ning Putin lausus: "Ainult tomatitega asi ei piirdu. Nad kahetsevat tehtut veel korduvalt"

Napilt aasta hiljem, tonne tomateid ja turismipiiranguid hiljem, sõlmitakse aga torulepe, räägitakse jälle aatomielektrijaama rajamisest ning sõjalisest koostööst Süürias. Mis siis juhtus?

Jättes kõik muu kõrvale - seda torujuhet on Venemaale rohkem vaja kui Türgile.

Einoh, eks Türgi ole kah rõõmus, kui tema territooriumit läbib (tõsi küll vaid jupikesena, kuid siiski) veel üks torujuhe. Transiiditulu ja enda olulisuse tõstmine energeetilistes võrgustikes on kahtlemata meeldiv.

Kuid Venemaa jaoks on siit palju rohkem saada. Esiteks - Euroopa gaasitarbimine näitab langust, kuid Venemaa jaoks on gaasimüük eluliselt oluline. Ja seda isegi mitte ainult saadava raha tõttu, vaid ka puhtalt tehnilistel põhjustel - gaasi väljapumpamise katkestamisega kaasnevate tehnoloogiliste probleemide ületamise võimekust venelastel endil pole. Teiseks - gaasitransiidi Ukrainast möödasuunamine. Kolmandaks - Euroopa tihedam haaramine oma tarnevõrku.

Samas pole ei gaas, tomatid, turistid ega muu merkantiilne pool nii oluline. Türgi positiivne hõlmamine on eesmärk omaette. Või siis vähemalt mulje jätmine, et Lääne poolt kritiseeritaval Türgil on võimalik leida endale uusi sõpru ja liitlasi. Taoliste hetkede kasutamisel on Venemaal võimul olev kolmetäheline organisatsioon äärmiselt oskuslik.
------------
Ligikaudu sellest sai räägitud TTV uudiste jaoks, saatelõik saab vaadata siit.
------------
pilt võetud siit

Monday, October 10, 2016

Venemaa kasutab võimalust, kuniks USA on hõivatud


BNS küsis: kuidas kommenteerida Iskander rakettide viimist Kaliningradi
--------------
Teade Kaliningradi viidavatest Iskander-M tüüpi rakettidest mõjub Balti riikide ja Poola jaoks mõistagi ülimalt häirivalt, kuid see liigutus pole tehtud meie hirmutamiseks. Balti riikide ja ka Soome heidutamiseks peaks piisama ka pidevatest ja jätkuvatest õhuruumi rikkumistest, näitamaks oma hoolimatut jõupositsiooni.

Enamik Venemaa välispoliitilisest ponnistusest on suunatud USA'le mulje avaldamiseks. Moskva soov võtta sisse endale vääriline koht on mõõdetav läbi vastasseisu Külma Sõja aegse põhirivaaliga. Parimaks indikaatoriks on teated soovist taasavada Vietnami ja Kuuba baasid. Õhutõrjerakettide viimine Süüriasse on samm samast seeriast - mõistetavalt ei ole neid rakette ju vaja väidetavaks võitluseks DAESH vastu, kuna viimasel pole lennuväge.

Hetkel on Venemaa jaoks suurepärane võimalus enesekehtestamiseks. Ühekorraga saab anda ninanipsu USA istuvale presidendile kui ka saata sõnum tulevasele. Kui vaadata asjadele Moskva otsusetegijate silme läbi, oleks patt lasta sellist šanssi käest.
------------
pilt võetud siit

4. Veerandtund väliskommentaatoriga: Maili Vilson Gruusia 2016.a parlamendivalimistest


Veerandtund väliskommentaatoriga: Maili Vilson Gruusia 2016.a parlamendivalimistest. Saatejuht Karmo Tüür

Kõiki valimisi saab vaadelda nö kolmetaktilisena: ettevalmistus ehk kampaania, valimisprotseduur ise ja tulemused.

1- mille ümber keerles kampaania, mis olid peamised teemad?

Vaheküsimus: kuivõrd vastab tõele, et valimised keerlesid ümber ekspresident Mihhail Saakašvili?

2- Valimispäeva eel ja ka ajal toimus ka vägivallaakte, kuid kuidas üldiselt iseloomustada seda demokraatia seisukohalt üliolulist protseduuri Gruusias?

Vaheküsimus: kuidas seletada valimisaktiivsuse langust (oli 60, seekord 52%)

3- Kui vaadata valimistulemustele formaalse pilguga otsa, siis on Gruusia parlamendis taas kord sisuliselt vaid kaks parteid. kas see tähendab kaheparteilise süsteemi väljakujunemist a la USA?

Vaheküsimus: me ju teame vaid umbes poolt valimistulemusest ehk parteinimekirjade oma – kas üksikmandaadite osas võib midagi muuta?

Välispoliitilist – kas EV välispoliitika planeerijate seisukohalt midagi muutus?

-------------
salvestus kuulatav EVI taskuhäälingu lehelt.
-------------
pilt võetud siit

Sunday, October 9, 2016

Kaasaegsed geopoliitilised väljakutsed ja Vladimir Putini vaimne missioon


Kõigepealt teen midagi sellist, mida varem pole oma blogi raames teinud. Tõlgin lihtsalt ära ühe teksti.

--------------

2016.a 7.oktoobril korraldavad „Modelleerimise ja strateegilise arengu keskus“ koostöös Rahvusvahelise diplomaatilise klubiga „Heanaaberlus“ ja Bahreini kuningriigi saatkonnaga Moskvas Rahvusvahelise ümarlaua, millele kutsutakse sõltumatute riikide esindajaid, arutamaks järgmist teemat: „Kaasaegsed geopoliitilised väljakutsed ja Vladimir Putini vaimne missioon“

AJALOOLINE KONTEKST.

Venemaa president Vladimir Putin esineb kõikvõimalikel rahvusvahelistel kohtumistel terve rea süsteemsete algatustega, mis on suunatud riikidevahelise reaalse konstruktiivse koostöö saavutamisele. Kõigi tema esinemiste peamotiiviks on rahu saavutamine, taoliste riikidevaheliste suhete saavutamine, mis põhineks koostööl, austusel, vastastikusel mõistmisel. Jutt pole ainult rahu saavutamisest Lähis-Idas, aga ka paljudes teistes maailma regioonides. Peale selle rõhutas Vladimir Putin ühes oma kõnedest, et inimkonna tuleviku tsivilisatsioon – see on õigluse, mitte ekspluateerimise tsivilisatsioon. Praegu toodavad tsivilisatsiooni ideoloogilised dominandid vägivalda, tugevama õigust „demokraatia ekspordi“ ettekäändel, maailma valitseb ahnuse, kasumi, ekspluateerimise vaim. Kaasaegne ajalugu ja kaasaegne ühiskond ootab maailmaliidrite ilmumist, kes oleks võimelised näitama inimkonnale uut arenguteed – õigluse, humanismi, vastastikuse austamise, sõpruse ja armastuse teed. Taoliste liidrite ilmumise kuulutaja on kahtlemata Vladimir Putini isiksus. Kodusõdade ja konfliktide tingimustes on nii regionaalsed suurriigid kui ka iseseisva tsivilsatsioonilise arengu erisusi pärandiks saanud ajaloolised moodustised – kes pretendeerivad sellele et mitte olla lihtsalt gepoliitiliste manipulatsioonide objektid, vaid jääda rahvusvaheliste suhete sõltumatuteks subjektideks – need riigid seisavad silmitsi vajadusega konsolideeruda, seismaks oma suveräänsuse, kultuurilise omanäolisuse, ajaloolise olemasolu eest. Vladimir Putin esineb täna rahuvalvuri ja õigluse lootuse hoidja rollis. Venemaa presidendi ja tema välispoliitilise kursi sihid ja eesmärgid – need on tugevdada rahu ja luua sõbralikud suhted kõikide riikide vahel, tema missioonil on kõiksuslik olemus.

Mõningad riigid soovivad täna juurutada oma reegleid ja „demokraatiat“ iseseisvate riikide poliitikasse, arvestamata seejuures nende maade traditsioone ja rahvuslikke iseärasusi. Selline mõjutustegevus lõhub organiseeritud, stabiilseid riike, toob endaga anarhiat ja terrorismi ning tulemusena laieneb see lagunemine ka teistele riikidele ja maadele. Justnimelt sel moel – sarnaste stsenaariumite alusel – toimus see Liibüas, Iraagis, Afganistanis. Hiiglaslikud inimkaotused, süütute inimeste muserdatud saatused, võõraste reeglite siirdamine ühiskondlikku ellu – kõik see on väljast pealesurutud, kasuahnetest motiividest ja ambitsioonidest kannustatud geopoliitiliste projektide tulemus. Kõik vastutustundlikud, endale toimuva hävitavatest tagajärgedest aru andvad regionaalsed suurriigid peavad hegemooniapoliitikale vastu seadma ühtse mudeli, mis tasakaalustaks regioonis rahvuslikke huve, väldiks ja ületaks vastasseise, pakuks ühiseid arenguprojekte ja perspektiivis viiks ühtse kollektiivse julgeolekusüsteemini.

Foorumi „Kaasagsed geopoliitilised väljakutsed ja Vladimir Putini vaimne missioon“ korraldamine on vajalik, hindamaks olukorda sõltumatutes riikides ja mõistmaks Venemaa Presidendi positsiooni ja tegusid. Foorumile on kutsutud tuntud politoloogid – Mihail Leontjev, Maksim Ševtšenko, Anatoli Vasserman, Sergei Markov, Stanislav Belkovski; analüütikud, publitsistid, Riigiduuma ja Moskva Duuma saadikud, Föderatsiooninõukogu esindajad, tuntud ühiskonnateadlased, erinevate riikide saadikud. Ettekannetega esinevad ka tuntud vene astroloogid Pavel Globa ja Aleksandr Zarajev.

Peale selle planeeritakse Rahvusvahelise Foorumi ajal korraldada fotonäitus Venemaast, tuntud vene kunstniku Aleksandr Aleksandrovitš Šilovi maalinäitus, aga ühtlasi ka esitleda unikaalseid kleite, millel on kujutatud Venemaad ja selle presidenti (disainer Mona Almansouri, AÜE).


--------------

Teiseks soovitan vaadata seda lühikest klipikest, kus on näha braavo-hüüete saatel inglitiivulise Vladimir Putini ilmumine publiku ette. Kleidil. Modelli seljas, kes on ehitud tsarinna-väärilise krooniga.

--------------

Kolmandaks - ega te juhuslikult ei tea, millal Venemaal minnakse taas üle monarhiale?

Saturday, October 8, 2016

Haridusootused Venemaal


Koolile pandud ootused on ülimalt põnev indikaator, näitamaks seda kuhu ja kuidas soovib ühiskond liikuda. Venemaa praegune ootuspilt paneb kohati kergelt kulme kergitama ja mõtlema, et kas me ikka saame aru, kuhu see ühiskond on liikumas.

Kooliaasta alguse puhul viidi Venemaal läbi uuring, selgitamaks välja ootused hariduse suhtes. Et mis on kooli peamised ülesanded ja mida peaks õpetama.

Kolm peaülesannet
Koolile tervikuna seatakse kolme peamist nö üli-ülesannet: patriootiline kasvatus (89%), vaimne ja moraalne kasvatus (85%) ning sõjaline algõpetus (78%).

Esimese ehk patriootilise kasvatusega on asi suhteliselt lihtne – kool on igas riigis keskne element oma kodanike kasvatuses ning patriotismi kui sellist ei pane vist keegi pahaks. Jätame hetkeks kõrvale meie peas tekkivad võimalikud negatiivse hõnguga tõlgendused ja liigume edasi.

Teisega ehk vaimse ja moraalse kasvatusega (духовно-нравственное воспитание) on asi pisut keerulisem. Üldiselt on ju mõlemad universaalsed ja neutraalsed mõisted, kuid võttes arvesse Venemaa viimaseid arenguid, kiputakse sisse tooma halvasti tõlgitavat „духовные скрепы“, mis suuresti on taandatav koservatiiv-õigeusklikule-sõjakale-suurriiklusele. Asetades siia juurde hiljuti ametisse määratud uue haridusministri persooni (kelle taust on justnimelt õigeuskliku patriotismi uurimine ja levitamine), saame veidi kummalise pildi.

Kolmanda, sõjalise algõpetusega on vanem generatsioon tuttav nõuka-ajast, meenutades gaasimaske ja Kalašnikove automaate ning kõike seda õpetanud kummalisi puukeelseid eruohvitsere. Küllap ongi paljuski selle haridusootuse taga nendesamade vanemate venemaalaste arvamus „varem ju õpetati nii ja küllap see oli hea.“ Kuid liites siia juurde Venemaa kasvava sõjalise aktiivsuse nii sõnas kui teos, paneb ka see koolile asetatav roll järele mõtlema.

Tajukäärid
Konkreetsete õppeainete eelistuste pingerea esikolmik näeb välja üsna loomulik: vene keel (68%), matemaatika (53%) ja ajalugu (33%).

Tõsi küll veidravõitu käärid tulevad sisse sel hetkel, kui hakkad võrdlema õppeainete eelistust ja lapsevanemate ootusi, et kellena nad sooviks oma lapsi näha. Nii nt soovitakse oma last kõige parema meelega arsti või IT-spetsialisti kohta (mõlemad 17%), samas IT-koolituse koht õppeainena on soovitavas pingereas alles kuuendal ja füüsika-keemia-bioloogia seitsmendal kohal.

Patriootilise ja sõjalise kasvatuse kõrge tähtsus ja tunduvalt vähesem soov näha oma last sõjaväelasena (9%) tekitab samuti küsimusi, ehkki kuskil pole kirjas, et patrioot peab ilmtingimata olema militarist. Mõistetav on ka see, et enamik lapsevanemaid sooviks oma last näha turvaliselt kontoris töötavana ning mitte mundris ja sõjaväljal.

Kummaliseim lahknevus tekib aga kolme asja kokkupanekul. Ühest küljest on vaimsus (mis tänapäevasel Venemaal on üha enam võrdsustatavam õigeusklikkusega) oluline, kuid õppeainena religioonitundmist peab oluliseks vaid 5% ning oma last vaimulikuna soovib näha alla 1% vanematest.

Kokkuvõtteks – kuidas siis suhestuda naabriga, kes soovib olla üha hingestatum ja käituda sõjalis-patriootiliselt? Sisuliselt ainus mida me teha saame on üritada endale selgeks teha see mõistete koordinaadistik, milles nad mõtlevad ja ütlevad. Sest kõige rumalam oleks, kui üritaksime lugeda kirillitsas sõnumeid, tundes vaid ladina tähestikku.

---------

Pilt võetud siit

Thursday, October 6, 2016

Разбор полетов: Malaisia Boeing ja USA presidendivalimised


Seekordses saates Ukraina kohal alla lastud reisilennuki juhtumi uurimisest ja USA presidendivalimiste teledebattidest. Mõlema puhul on protsess veel pooleni ning õhus palju poliit-tehnoloogilist sebimist.

Ehkki nüüdseks on juba video-, foto- ja helisalvestiste abil kokku pandud pilt, kuidas Malaisia lennuki allalaskmiseks kasutatud raketiseadeldis BUK toodi Venemaalt kohale ja hiljem tagasi, jätkab Moskva kordamist, et uurimine on veel pooleli. Kas aga isegi peale uurimise ametlikku lõppu on Venemaa nõus rahvusvahelise tribunaliga?

USA presidendivalimistes algas otsustav etapp. Teledebattide käigus püütakse mõjutada peamiselt nö sood ehk neid, kes pole veel otsustanud, kumba kandidaati toetada.

Stuudios, nagu ikka: "эксперт Института внешней политики Кармо Тюйр и дипломат Харри Тийдо. Ведущий – Артур Аукон." Saadet saab kuulata siit.
-------
pilt võetud siit

Wednesday, October 5, 2016

Riigiasutuste kolimine Ida-Virumaale - utoopia või võimalus?


Kui eile toodi Ida-Virumaa Tartusse (KRKK kursuse raames) siis täna läheb Tartu Ida-Virumaale. Noh ja Tallinn ka :)

Tsiteerides pressiteadet: "Neljapäeval, 6. oktoobril kell 14.00-15.30 toimub Jõhvi Kontserdimajas (Pargi 40) ekspertide paneeldiskussioon riigiasutuste Ida-Virumaale ümberpaigutamise võimaluste ja vajaduste üle. Riigiasutuste Ida-Virumaale paigutamise erinevate aspektide üle arutlevad justiitsminister Urmas Reinsalu, Balti Venemaa Uurimise Keskuse juht Vladimir Juškin,Tartu Ülikooli regionaalse planeerimise dotsent Garri Raagmaa, Eesti Välispoliitika Instituudi ekspert Karmo Tüür ja Tallinna Tehnikaülikooli professor Rainer Kattel ja Justiitsministeeriumi Ida-Virumaal asuva vanglate valdkonna asekantsler Priit Kama. Diskussiooni juhib ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev.

Poliitikauuringute Keskuse Praxis 2015 a. avaldatud raportis „Integratsiooni monitooring“ on välja toonud, et Ida-Virumaal on võrreldes teiste Eesti piirkondadega kõige rohkem nõrga riigiidentiteediga venekeelseid elanikke Eestis.

„Ida-Virumaa arengu ja lõimimise toetamine on tähtis Eesti ees seisev ülesanne. Üheks võimalikuks lahenduseks on selgelt identifitseeritavate ja turvatunnet loovate riigiasutuste ja -ametnike igapäevase kohalolu suurendamine selles piirkonnas,“ ütles justiitsminister Urmas Reinsalu.

Ekspertide paneeldiskussioon toimub riigiasutuste pealinnast välja viimise arutelu raames."
-----------
pilt võetud siit

Miks Lääs ja Venemaa üksteist ei mõista?


Väga suurelt üldistades – mõlemal on oma nägemus nö õiglasest maailmakorraldusest, mis omavahel ei haaku. Selles nägemuses on ka teatud mängulisust, poosi kui soovite, kuid sellest pisut hiljem.

Venemaa on otsustanud näidata, et teda on ebaõiglaselt koheldud. Moskva on ilma jäetud õiguspärasest kohast otsustusprotsessides, mis peaks talle kui Nõukogude Liidu järglasele ja üleüldse suurriigile kuuluma. Et ta on ülekohtuselt kuulutatud kaotajaks nn Külmas sõjas ... kes andis Läänele sellise õiguse?

Lääs aga leiab, et Külma sõja lõppemise järel lakkas vastaspool sisuliselt olemast ning Venemaa on vaid üks osa endisest idablokist. Jah, suur ja ressursirohke, kuid siiski vaid üks osa kokkukukkunud kolossist. Moskva katseid ennast taas suureks rääkida vaadatakse kerge kohmetunud hämminguga. Jõulisi valuvõtted enese taaskehtestamisel võetakse aga vastu mõistetava ärritusega – nö läänekeskses paradigmas ei peaks Venemaa niimoodi käituma.

Tubli annus teatraalsust

Miks Venemaa on otsustanud sel moel tegutseda? Alustan sellest et väidan – kogu nn sotsialismileeri vastasseisus Läänele oli tubli annus näitlemist. Neid kes siiralt uskusid kommunismi-ideede realiseerimisse, oli alati vähe ja aja jooksul jäi veelgi vähemaks.

Suurriikliku rivaliteedi looritamine ideoloogilise hämaga võimaldas näiliselt puhta südametunnistusega tegeleda maailma ümberjagamisega, nn sotsialismilaagri ülesehitamisega. Süsteemi sees ehk N.Liidu südames istuvad seltsimehed põimisid enda ümber näiliselt ideoloogial, sisuliselt lojaliteedil põhinevaid toitumisahelaid. Väljapool olijad – vormilt kõikvõimalikud vasakpoolsed, sisuliselt toonased antiglobalistid – kasutasid pakutavaid hüvesid ära.

Praeguse Venemaa liidrid on üles kasvanud toonasel võltsideologiseeritusel põhineva mängu aegadel ning tunnevad, et on paljustki ilma jäetud. Tajudes oma toitepinnase ahtrust ning nähes omaenda võimetust peatada riigisiseste probleemide kuhjumist, võetakse kasutusele tuntud teatraalne poos – astume koos vaenlasele vastu!

Lugude haakumatus

Toomaks näidet kahe maailmanägemuse haakumatusest, kasutan meie jaoks mõistetavaimat juhtumit ehk Eestit ennast.

Eesti on otsustanud ennast mõelda vaba maailma osaks. Jättes kogu filosoofilis-historiosoofilise tausta kõrvale – me oleme otsustanud mitte olla Vene impeeriumi osa. See, et taoline võimalus meile asjaolude kokkulangemisel suuresti ise sülle kukkus, pole hetkel oluline. Oluline on see, et meie nägemuses on selline impeeriumis-mitte-olemine hea.

Venemaast impeeriumi/suurriigi võtmes mõtlejatele on aga selline lahtihaakimine halb. Tõenäoliselt ei vaevu suurriiklane (ja sellised on hetkel Venemaal jälle võimul) isegi mõtestama, misasi see Eesti on. Nende mätta otsast vaadatuna on suure riigi lagundamine halb ja punkt.

Haakumatud mängureeglid

Lääs koosnebki paljudest Eestitaolistest otsustest. Venemaa post- või siis neoimperiaalses mõttemaailmas ei saa aga selliseid vabu otsuseid olemas olla. Kui Venemaa midagi kaotab, siis see ei saa olla selle lahkuja vaba otsus, vaid vastaspoole ehk Lääne alatu käik, mis on suunatud Venemaa rolli murendamisele.

Akadeemilise aususe ja analüütilise täpsuse huvides pean tõdema, et eks ka nn kollektiivse Lääne (mida iganes see antud juhul ka ei tähendaks) käitumises on samaoodi paljuski teatraalsust ja mängu. Kuid ühe määratu suure ja olulise erinevusega. Sellel mängul on selged ja enamasti läbipaistvad reeglid.

Toon vaid ühe näite. Tuttav tippametnik SRÜ valimisvaatlusega tegelevast kontorist tõdes kord eravestluses – kui ta ei kirjutaks valimisvaatluse protokolli valmis vähemalt kaks nädalat enne valimisi, siis „teda lihtsalt ei mõistetaks.“ Ja nüüd mõelgem esimesena meeldetulevatele valimistele väljaspool Venemaad ... tajute erinevust?

-----------

See tekst on kirjutatud, valmistades ette esinemist Kõrgemate Riigikaitsekursuste raames. Korraldajate poolt ette antud teema: „Почему Запад не понимает Россию, а Россия не понимает Запад?“ Nagu pealkirjast aru võite saada, on tegemist venekeelse loenguga, mille sihtgrupiks on (tinglikult üldistades) venekeelne tehniline intelligents Ida-Virumaalt.

------------
pilt võetud siit ning kujutab suhtumise erinevust ülemusse Läänes ja Idas. ehkki selles piktogrammis on "ida" all mõeldud Hiinat, siis kas tuleb tuttav ette ka Venemaa kontektsis?