Monday, November 26, 2012

Leedu valimistest läbi Balti-Vene suhete prisma

Balti ühtsus on olemas tänu Venemaale. Ja samavõrra teda pole olemas tänu sellelesamale Venemaale. Moskva on see, mis meid ühendab.

Kõlab veidralt, kas pole? Kuid ometigi arvan, et nii see on. Ühine ajalugu, ühised kogemused on see, mis seob Eestit Läti ja Leeduga. Ning mis siin salata, ka ühised hirmud. Püüdlused nendest ühismälestustest eemale. Kui (lähi-)minevik oli kole ja ühine, siis tulevikku püütakse juba üles ehitada eraldi. Kuid välja kukub ... noh ütleme, et üsna erinevalt.

Hiljuti koos kolleegiga Raivo Vare ühte Balti-Vene teemalist uurimust läbi viies sõnastasime mudeli, mille kaudu Venemaa üritas post-sovjetlikus ruumis mõjujõudu omandada ning siiani säilitada. Selle mudeli asetamine Balti riikidele annab päris huvitava tulemuse.

Kolm instrumenti
Venemaa majanduspoliitilises tööriistakastis on mõjuhoobadena kolm instrumenti, mille ühiskasutamine annab üsna hea tulemuse. Nendeks on omaaegsed suurettevõtted, energiasõltuvus ja oligarhid.

Nõukaaegsed suurettevõtted olid suuresti täidetud kohaletoodud töölistega, nende toormebaas ja turg jäid tihedalt seotuks endise emamaaga. Märkimisväärne võõrkeelne elektoraat ja potentsiaalne probleem asukohamaale. Majanduslike huvide võrgustik sidus nii neid töölisi kui ka (uusi) omanikke tihedalt Venemaa külge, jagatud keele- ja meeleruumist rääkimata.

Energiasõltuvus on lemmikargument nii poolt- kui vastuväitjatele. Kas ja kuidas seda ikkagi saab kasutada poliitilise relvana? Missugune on see energeetilise sõltuvuse määr, mis muundub poliitiliselt määravaks? Need ja teised küsimused ei muuda aga ära lihtsat tõdemust – kes kontrollib energiaressursse, kontrollib märkimisväärselt kogu olukorda. Kui just tarbija ei suuda tarnijale päitseid pähe panna, mida aga juhtub harva.

Oligarhidena mõtestasime antud uurimuse raames neid majanduslikult võimekaid mehi, kes oma vahendite abil suudavad kontrollida poliitikat. Majandusmehed, kelle taskus on nt peaministri munad ... või kes koguni ise on peaministriks saanud. Oligarhid aga tekkisid meie postsovjetlikus maailmas suuresti tänu erastamistele, erinevatele omaaegsetele skeemidele, mille käigus vahendid koondusid vajalike inimeste kätte.

Balti reaalsus
See kõik on muidugi räme lihtsustamine, kuid leheloo sisse kõiki detaile ei pane. Vaatame aga nüüd, kuidas see instrumentaarium Balti riikides töötab. Ning seejärel jõuame ka Leedu valimisteni ... andke andeks, et see nii kaua aega võtab.

Omaaegsed suurettevõtted. Eestis oli neid vähe ning olemasolevad õnnestus kas üsna kiirelt ümber orienteerida Lääne turule või hääbusid nad lihtsalt ise. Lätis oli noid ettevõtteid rohkem koos sellest tuleneva venekeelse vähemuse suurema kontsentratsiooniga. Leedus probleem sisuliselt puudus.

Energiasõltuvus. Eestis on see üsna olematu, omaenda elekter ja edukas gaasi- ning autokütuste tarnete asendamine ja ümbersuunamine muudab sõltuvuse minimaalseks. Läti puhul toimib vastastikune sõltuvus Venemaaga, selle tase on lähedane absoluudile. Leedus oli energeetiline sõltumatus kuni Ignalina tuumajaama sulgemiseni märkimisväärne, edasi süveneb sõltuvus aga üha suuremaks.

Oligarhid. Eestis jäi oligarhid kui nähtus sisuliselt sündimata, seda tänu pooljuhuslikult valitud läbipaistvale privatiseerimismudelile. Lätis nimetatakse neid küll naljatamisi minigarhideks, kuid olemas nad on ja kontrollivad olukorda nii kuis jõuavad. Leedus olid mõjuvõimsad tegelased olemas, kuid jäid esialgu tagaplaanile.

Leedu andis alla?
Nüüd siis lõpuks jõuame ka Leedu viimatiste valimisteni. Kolmest instrumendist õnnestus tööle rakendada vähemalt poolteist. Tuumajaama mahahääletamise nimel on Venemaa pikka aega vaeva näinud – niipea kui Leedu hakkab rääkima oma uuest jaamast, peletab Moskva võimalikud investorid eemale juttudega oma Kaliningradi ja Valgevene tuumajaama projektidest. Oligarhilise olemusega ja Venemaaga seotud kodanike jõudmine kõrgetele postidele annab uue võimaluse manipuleerimiseks.

Vaatame siis laiemat pilti – kui Eestis ei toimi kolmest instrumendist sisuliselt mitte ükski, siis Lätis töötavad kõik kolm hooba ning Leedus õnnestus nüüd käima tõmmata vähemalt poolteist, kui mitte kaks. Sellest siis ka meie sisuliste suhete ning räägitavate lugude erinevus.

Vat siis nõnda veidralt on võimalik käsitada Leedu parlamendivalimisi, ilma mainimata tulemusi või nimetamata nimesid. Vast on hää toimetus nii lahke ja lisab need ise väikese infokastikesena. Autori meelest polnud hetkel olulised detailid, vaid üldpilt.

Karmo Tüür
Akadeemiline Balti ja Venemaa Uuringute Keskus
30.10.2012
------
lugu ilmus ajalehe KesKus novembrikuu numbris

No comments: