Tuesday, September 13, 2011

Vahe- ja pärisvalimised Venemaal


Üks Venemaa politoloog päris kord minu käest iroonilise pahameelega: „Vot te väidate, et Venemaal valimised ei määra midagi. Aga miks siis kõik need kandidaadid nii hirmsasti rabelevad, sinna oma raha alla panevad ja pingutavad?“

Tõepoolest, lähenevate parlamendi- ja presidendivalimiste eel on Venemaa poliitmaastikul märgata elavnemist. Pingutavad nii võimuerakonna esindajad kui väiksemad parteid, kohalikku ajakirjandust järgides on suvest saadik iga rakuga tunda käivitunud kampaaniat.

Tehniliselt võttes on neid kampaaniaid koguni mitmeid. Venemaa valimis-seadustiku järgi korraldatakse kaks korda aastas nn ühtseid valimispäevi, mil kodanikel tuleb langetada mitmeid otsuseid korraga. Ehkki peamine rõhk on seekord Duumavalimistel, tuleb samal ajal hääletada ka regioonide parlamentide ja kohalike volikogude valimistel jne.

Kuna eri tasandite valimisi on nii palju, siis kehtib koguni piirang, et korraga ei tohi valijale pihku anda üle viie valimissedeli. Üsna mõistlik, kas pole? Kuid nii ehk teisiti pean õigeks nimetada detsembrikuiseid parlamendivalimisi vahevalimisteks, sest nende tulemus määrab ilmselt ära järgmiste ehk pärisvalimiste käigu – kevadiste presidendivalimiste oma.

Rahvarinde õlekõrs
Väga lihtsustatult võib väita, et kui senine võimupartei kogub piisavalt hääli (ehk vähemalt samapalju eelmistel valimistel), käivitub üks stsenaarium. Kui aga vähem, siis teine. Ja siit saabki kogu lugu sisulise alguse.

Suurim poliitmoodustis Edinaja Rossia ehk Ühtne Venemaa kontrollib sisuliselt kogu ressurssi, nii administratiivses kui meedia-tähelepanu mõttes. Vaatamata sellele on aga erakonna populaarsus languses. Hiilgeaegadest ehk ligi 60% toetusest (2007-2008) on nüüdseks järele jäänud u 45%.

Eks ta ole ka arusaadav, sest lisaks objektiivsele elukvaliteedi langusele viimastel aastatel (toiduainete hinnaralli sööb ära sissetuleku tõusu) süvendab subjektiivset rahulolematus ka kohalike eliitide stagneerumine. Samad näod istuvad võimupartei lippude all samades kabinettides juba liiga pikalt. Hiljutine uurimus näitab, et viimase kümnendi jooksul on peatunud nn sotsiaalsed liftid, mis tõstaks võimule uusi nimesid ja nägusid.

Nii otsustatigi valimiste eel teha Ühtsele Venemaale noorenduskuur, luues vanale kehale ümber värske täiendus – nimega Rahvarinne. Ülalt antud käsu korras peab järgmises parlamendis Ühtse Venemaa fraktsioonis istuma vähemalt veerandi jagu mitteparteilasi. Seega on igas regioonis ühel-kahel uuel tulijal võimalik pääseda parlamenti.

Eelvalimiste vähene kasutegur
Rahvarinde moodustamise ümber puhkenud meediakärast jäi aga kampaaniat planeerivatel poliit-tehnoloogidel väheks. Et tõestada kõigile Ühtse Venemaa võimekust olla uuenduslik, uutele ideedele/inimestele ligitõmbav ja sisedemokraatiast pakatav, käivitati ka eelvalimiste protseduur.

Valimisringkondades asuti varakult koostama kandidaatide nimekirju, korraldama nendevahelisi debatte ja sisevalimisi. Et kogu protsessil veel eriti popp ning noortepärane kuvand oleks, pidid kohapealsed kandidaadid treima endast reklaamiklippe, koguma toetust sotsiaalvõrgustikes jne.

Kõik see on ju iseenesest tore, kuid selgus, et nn laiu rahvamasse ei huvita võimupartei sisemised mängud. Küsitlused näitasid, et enamik polnud Ühtse Venemaa eelvalimistest kuulnudki. Vähe sellest, ülejäänud parteid pidasid heaks tooniks ja avalikult ilkuda juhterakonna ponnistuste üle.

Ilmselge meelepahaga prahvatas Ühtse Venemaa mitteparteilasest liider Vladimir Putin sellepeale, et eelvalimiste protseduur saab kõigile parteidele olema kohustuslik! Kuid üsna kiirelt võttis ta oma sõnad tagasi, saades ilmselt aru, et taoline teiste parteide siseelu käsukorras ümberkujundamine ei haakuks kuidagi niigi hapra demokraatia-kuvandiga.

Matvienko juhtum
Nii ehk teisiti, regionaalsete eliitide jaoks saab neist valimistest proovikivi. Kes suudab Rahvarinde ja muude uuenduste abiga korvata Ühtse Venemaa populaarsuse langust, saab heaks kiidetud … nt järgmiseks tsükliks võimulejäämise näol. Kes aga mitte, sellega juhtub nii nagu Matvienkoga.

Peterburi linnapea Valentina Matvienko oli küll kahtlemata silmatorkav tegelane, kuid parteilises töös pole ta kuigi edukas olnud. Selle ebaedu üheks mõõdikuks oli tollesama Rahvarinde projekti sisuline läbikukkumine Peterburis. Liitujateks oli vaid käputäis lojaalseid, kuid marginaalsevõitu ühendusi.

Matvienko mahavõtmine ning kentsakavõitu vangerdamine Föderatsiooninõukokku peaks olema ka kõige suuremale optimistile õpikunäiteks, kuidas käib protsesside juhtimine praeguses Venemaa Föderatsioonis. Kuidas ja miks võeti maha senine Föderatsiooninõukogu (ehk parlamendi ülemkoja) spiiker, erakonna Spravedlivaja Rossia ehk Õiglane Venemaa juht Sergei Mironov. Kuidas ja miks viidi ühelt kohalt teisele Matvienko ning pandi asemele Georgi Poltavtšenko – see kõik väärib pikemat ja omaette arutelu. Kuid liikugem edasi.

Oodatavad tulemused
Mille nimel siis käib kogu mäng? Valimiste-eelsed jõudude vahekorra määramised kipuvad olema isetäituvad ennustused. See on üks suuremaid ja arusaadavamaid etteheiteid taolistele prognoosidele, et nad mitte ei peegelda, vaid ka kujundavad tulemusi. Eriti juhul, kui seda teevad riigile lähedal seisvad struktuurid, mitte sõltumatud analüütikud.

Hetkel prognoositakse Duumavalimiste tulemusi niimoodi: Ühtne Venemaa saab 55%, kommunistid 15, liberaaldemokraadid 11 ja Õiglane Venemaa 7% häältest. Kuna 7% on hetkel ka Venemaal kehtiv valimiskünnis, siis pole välistatud viimase väljakukkumine. Samal ajal kogub tasapisi populaarsust uus moodustis Pravoje Delo, kuid tema reiting on veel 4%.

Kõige tõenäosemaks tuleb pidada olukorda, kus Ühtne Venemaa suurendab viimasel hetkel Rahvarinde abil pisut oma tulemust ning kogub ligi 60% häältest. Tuletan meelde, et eelmine kord sai ta 64% häältest ja 70% mandaatidest ehk 315 kohta 450’st. Seega säilitab võimuerakond küll absoluutse enamuse, kuid võib kaotada konstitutsioonilise (ehk 2/3).

Nüüd tulebki küsida, et mida see endaga toob? Kas peetakse tulemust piisavaks, et minna välja järgmistele presidendivalimistele variandiga A ehk anda riigi juhtimine taas Vladimir Putin kätte? Või pole see tulemus piisavalt väärikas ning jäetakse kasutusele variant B ehk Dmitri Medvedev läheb uuele ringile? Või tuuakse mängu variant C ehk must hobune, kelleks mõned vaatlejad peavad uue partei juhti, miljardäri Mihhail Prohorov (kuigi mis must hobune see enam on, mida kõik juba teavad)?

Süsteemi eripärad
Olgu 4.detsembri Duumavalimiste tulemus milline tahes, tuleb meeles pidada Venemaa Föderatsiooni poliitilise süsteemi eripära. Ehk siis seda, et parlamenti sattumine ei tähenda automaatset võimu juurde saamist.

Sisuline võim koondub Venemaal presidendi, peaministri ja laiemalt nn valitsusringkonna kätte. See tinglik „nn“ on siinkohal vägagi oluline, sest paljuski ei määra asja ära see, kes istub mingi konkreetsel toolil, vaid sisemised jõujooned. Ehk siis kes on otsustajate siseringis ning kes jääb äärealadele. Olgu kohe öeldud, et tegu pole ainult Venemaa eripäraga, kuid parlamentaarsetes riikides roteeruvad võimukandjad hõlpsamini ning võim ei lähtu mitte niivõrd isikust, kuivõrd ametist. Venemaal on lugu aga pigem vastupidi.

Mõni päev tagasi ilmus Vene ajakirjas Russki Reporter ülevaade uurimusest, mis käsitles Venemaa eliidi nö sotsiaalvõrgustikku. Keeruliste muutujate abil oli välja arvutatud olulisemate juhtfiguuride „kaal“ ja asend selles. Mõistetav järeldus – mida kesksem koht ja suurem kaal on antud persoonil ülejäänud võrgustiku tegevuse korraldamisel, seda suurem mõju ja võim on ka tema kätte koondunud.

Üsna ootuspäraselt oli kogu selle võrgustiku keskne figuur Vladimir Putin. Pisut üllatavalt oli teiseks keskseks figuuriks Aleksei Kudrin ning alles hiljem tulid muud mõjukad nimed nagu Medvedev, Ivanov, Setšin jt.

Nüüd lõpuks me jõuamegi vastuseni loo alguses vene kollegi poolt esitatud küsimusele. Kõikvõimalikel valimistel, sh parlamendi omadel, hea tulemuse näitamine on iga osaleja jaoks ülimalt oluline. Sest sel moel suudab konkreetne isik sattuda olulisele võimuvõrgustikule lähemale. See on ju aga pingutamist vääriv tulemus, kas pole?

Karmo Tüür
12.09.2011

----------

lugu ilmus PM veergudel (veebis paraku vaid tasulises variandis)

No comments: