Sunday, March 22, 2009

Ukraina grillimine jätkub

Ukraina võimet iseseisva riigina toimida pannakse üha enam küsimärgi alla. Nagu külluse sarvest pudiseb materjale, mis viitavad pidevatele ja püsivatele probleemidele. Ei pea vist eriti palju seletama, et enamik sellistest signaalidest lähtuvad ühest allikast.

Ma ei taha kaugeltki väita, et kogu negatiiv on nö näpust välja imetud ja Ukrainas probleeme poleks. Näidake mulle riiki, kus kõik käiks hästi! Kuid siiski kipub masendava järjekindlusega ühest inforuumist imbuma ainult negatiivi.

Gaasitülist on kuulnud vist küll kõik. Selle korduma kippuva jama peamine sõnum välismaailmale näib olevat – ärge usaldage Ukrainat!

Ukraina sisepoliitilistest probleemidest pole kuulnud vist ka ainult vähesed ja need ei loe ka seda artiklit. Tapeluste põhitelg näikse siit eemalt vaadates olevat ikka ühelaadne – kas ja kes orienteerub kuhu. Ehk siis läänemeelsus vs venekesksus.

Kuid peale selle on veel mitmeid ja mitmeid tüliõunu, mida vajaduse korral lauale tõstetakse.

Krimmi süütenöör
Üks kindlamaid vahendeid, mille abil Ukraina riikluse müüti õhku lasta, on Krimm. Kuid kui tavaliselt meil ja ka mujal kõneldakse Krimmiga seoses Venemaast ja venelastest, on sellel koogil veel mitu kihti. Vürtsikaim kiht nendest on tatarlased.

Vene televisioonis on aastaid pisteliselt räägitud tatarlaste nahaalsusest, millega nood oma kunagisi valdusi tagasi nõuavad. Krimmi kohalikud ajalehed räägivad tatari probleemist suisa igapäevaselt. Hiljuti aga kohtasin tõelist meistriteost, mille autoriks on kurikuulus vene telekommentaator Mihhail Leontjev.

Nimelt pidada krimmi-tatarlased ilmtingimata saama uue suure sõja ajendiks. Nimelt puhkevat varem või hiljem Krimmi tatarlaste vastased pogrommid. Nende kaitseks peab oma väed sisse tooma Türgi – tal polevat lihtsal pääsu. Seejärel pidavat omade kaitseks sekkuma Venemaa, ukrainlaste poolel Poola jne.

See, et taoline stsenaarium ei mahu eriti terve mõistuse raamidesse, pole tähtis. Mõni aeg tagasi ei mahtunud Tshinvalis toimunu kah. Vene söakamad eksperdid kasutavad seda võrdlust kas teadlikult või alateadlikult ära, külvamaks naabrite hulgas ebakindlust.

Russiini separatism
Sellest märksõnaga ollakse kindlasti vähem kursis kui Krimmiga. Ehkki russiini dialekti või keele rääkijaid olla tervelt miljon – ning seda ka mitmel pool väljaspool Ukrainat. Kirge ja tuld jätkub russiini küsimuse ümber vähemalt sama palju kui Krimmi poolsaare kuuluvuse ümber. Russiinid taotlevad mitte vähemat kui autonoomiat ning ähvardavad keeldumise korral minna koguni omariikluse teed.
Nagu ka Krimmi puhul, nähakse russiinide liikumise taga Moskva karvast kätt. Lisaks on aga sellel Taga-Karpaatia seltskonnal ette näidata nii rahvuslikku kui isegi põgusat riiklikku identiteeti.

Ühel tulisemal
veebilehel kohtasin koguni väidet, et etnotsiid russiinide suhtes olla eriti hulluks muutunud peale Viktor Juštšenko ja tema galiitslaste klanni võimuletulekut. Samas pole mujal ühest arvamust, kas tegu on ikka omaette rahvusega.

Iseseisvuse hajutamine
Ausalt öeldes on Ukrainas erinevaid valupunkte, millele vajutada, nii palju, et nende mõne põgus esiletoomine mõjub julma ülekohtuna teiste suhtes. Kuid ma ei proovinudki lahata Ukraina siseolukorda, vaid mõningaid momente, mida viimasel ajal venekeelse ja –meelse inforuumi kaudu rõhutatakse.

Paar päeva tagasi nägi ilmavalgust Ukraina eriväljaanne seltskonna poolt, mille koondnimetuseks
Russkii Institut. Mängus on mh sellised nimed nagu Gleb Pavlovski ja Sergei Karaganov. Lähemalt rääkida ei jõua, kuid kõnekas on ainuüksi pealkiri: kas Ukraina de-suvereniseerumine on juhitav?

Nagu üks Saksamaal viibiv kolleeg kinnitas, on sarnane venekeelsest inforuumist pärinev suhtumine levinud ka Euroopas. Ukraina suutlikkus iseseisvalt oma asju ajada on pandud küsimärgi alla. Negatiivne foon on loodud. Lahendust pakutakse üsna mitte-pealetikkuvalt.

Kordan seda, mida olen öelnud varemgi. Ukraina allutamine Venemaa kontrollile on suurele osale Moskva eliidi meelest eluliselt oluline. Sest ilma Ukrainata ei saa Venemaa olla impeerium.

Karmo Tüür
17.03.2009

No comments: