Wednesday, December 30, 2009

Venemaa aastal 2009

Taas on käes aeg teha kokkuvõtteid. Nagu ikka, proovin mina teha tagasivaate Venemaa arengutele. Missugune ta siis oli, Venemaa aastal 2009?

Kohe alustuseks tuleb tõdeda, et kirjutada polegi nagu millestki. Ei, sündmusi oli küll – ikkagi suur riik ja juhtus paljugi. Kuid midagi sellist, mis kohe meelde kargaks nagu „aasta sündmus“ ... polegi nagu teist õieti.


Aga eks tuleb siis proovida liikuda mööda tavapärast rada ja vaadata, mis ette jääb. Nagu varemgi, proovin jagada asja kolmeks: Venemaa majandus, sise- ja välisarengud.

Majandus
Esikohale tuleb ilmselt asetada üleilmne nähtus nimega majanduskriis. Ehkki Moskva kippus esialgu ärplema, et see kriis ei puuduta kuidagiviisi Venemaad, läks siiski vastupidi.

Et kukkusid nafta ja teiste energiakandjate hinnad, siis kahanesid nii eelarvetulud kui tuli minna ka reservide kallale. Nafta hinnaks – mis on kujunenud Venemaa sissetuleku parimaks mõõdupuuks – ennustati keskmiselt 100 kuni 250 USD barrelist, reaalsuses kukkus hind vahepeal isegi alla 40 USD.

Kõige selle tulemuseks sai protsess, mida nimetati häbelikult kontrollitud devalveerimine. Ehk siis rubla ostujõu kahanemine. Hinnanguid on erinevaid, kuid tõepäraseimana tundub hinnang 35%. Ehk siis saades sama suurt palka, saab vene inimene osta selle eest umbes kolmandiku vähem kaupa. Samas tuleb tõdeda, et taoline kontrollitud protsess oli kindlasti parem kui see, mis varem Vene majandusest tuttav – stiihiline (hüper-)inflatsioon.

Sisepoliitika
Sisepoliitikas on nö esimest raskem määrata. Kes räägib reformidest sise-, kes kaitseministeeriumis, kuid mina tooksin välja hoopis Pikalevo. See monoasula Leningradi oblastis köitis 2009.aasta kevadel ilma liialduseta mõneks ajaks maailma tähelepanu.

Uudisagentuurid hüüdsid: juhtunud on midagi enneolematut tänasel Venemaal – rahvas võttis oma saatuse oma kätte. Tegelikkuses juhtus minu meelest vastupidi. Linna ainukeste tööandjate seiskumine jättis inimesed palgata ning nood tegid seda, mida alati – pöördusid hea tsaari poole. Ning too tuli ja tegi mida rahvas ootas. Rivistas kohalikud bojaarid üles, käratas batjuška kombel ning kõik sai korda. Justkui. Tegelikult näitab see, et enamik Venemaast pole siiani suutnud end sisemiselt reformida.

Aga kui rääkida poliitikast kui sellisest, siis üha tugevamaks muutub võimu koondumine ühe seltskonna kätte. Nii tugevaks, et praegune president Medvedev pillas hiljuti halvustavalt nö süsteemivälise opositsiooni kohta, et nood on ise ennast asetanud väljapoole süsteemi. Moraal lihtne – ole kas meiega või meie vastu.

Välispoliitika
Olen kohanud seisukohta, et aasta õnnestumine oli Venemaa-USA suhete taaskäivitamine. Ja selle tõestuseks tuuakse USA otsus mitte rajada raketitõrje kilbi elemente Ida-Euroopasse.

Kuid ilmselt on siin viga minus, et ma ei suuda asju samamoodi tajuda. Esiteks tuleb meelde toosama taaskäivitus-nupp. Mäletate sellel olnud kirja: mitte taaskäivitus (perezagruzka), vaid ülekoormus (peregruzka).

Teiseks tuleb meelde hoopiski Venemaa agressiivsemaks muutunud retoorika ja käitumine. Ilmselt 2008.a. Gruusia sõja järelmõjuna andis Venemaa endale seadusliku loa oma kodanike sõjaliseks kaitseks välismaal. Teiseks siiani selgusetuks jäänud taustaga veider jõudemonstratsioon laeval Arctic Sea.

Estica
Mis aga puutub Vene-Eesti suhteid, siis ilmselt tulen siin suurimaks saavutuseks nimetada nn tõekomisjoni loomist Venemaal. Ametliku nimega „Venemaa huve kahjustavate ajaloovõltsingute vastu võitlemise komisjon“ ei ole küll ametlikult suunatud Eesti vastu, kuid vastavates seletavates dokumentides oli Eesti toodud ühe võltsija näitena. Ehk siis sellena, kellega võidelda.

Kogu see tagasivaade sai pessimistlikum kui ma tahtnuks. Aga mis teha, iga aasta ei ole hea aasta. Paraku polnud 2009 hea aasta eriti kellelegi. Aga eks see anna optimistile lootust paremaks tulevikuks!

Karmo Tüür
28.12.09

Monday, December 21, 2009

Разбор полётов: kliimakonverents

Kõigepealt seletan, miks eelmine kord mind eetris polnud. Kaks korda kuus toimuv saade salvestati eelmine kord sel hetkel, kui viibisin Moldaavias. Proovisin küll Chisinau NATO infokeskusest Skype kaudu kaudu stuudioga ühendust saada, kuid see katse nurjus. Kuna teemaks oli Ukraina ja EL XIII tippkohutmine, siis oli stuudios Harri Tiidole seltsiks Ukraina suursaadik Eestis T.E. Hr. Pavlo Kiriakov ning saade toimus ikkagi õnnelikult ja ehk isegi paremini kui koos minuga :)

Seekord on aga teemaks kliimakonverents Kopenhaagenis. Kuigi mina ütleksin, et ärikonverents. Sest põhiline, mille ümber jutt käib, on nn kasvuhoonegaaside paiskamine atmosfääri. See aga on seotud eelkõige tööstusega. Heitgaasivaba tööstust, eriti suurtööstust ei saa olemas olla põhimõtteliselt - kasvõi seetõttu, et igasugune tootmine on seotud energiakuluga, energia tootmisel praeguste tehnoloogiate juures vabaneb aga gigakogustes süsihappegaasi.


Ehk siis jutt käis tööstuspoliitilisest vahendist, mille abil pannakse paika konkurentsireeglid lähiaegadeks.

Need riigid, kes juba omavad arenenud majandust ja tööstust, moderniseerivad pisut oma tehnoloogiat, vähendavad saastet ning saavad boonusena uuenenud tööstuspargi, konkurentsivõimelise majanduse aluse.

Need riigid, kellel seda kõike aga veel pole - nn arenguriigid või kolmas maailm - peavad kah vähendama ehk siis teisisõnu ei saa hakata tööstustoodangu turule ronimagi. Nüüd nõuavad nad selle eest endale kompensatsiooni ning vana maailm on valmis tulevased võimalikud konkurendid kinni maksma ehk turult ette välja ostma.

Saates on muidugi juttu muustki. Kel huvi, saab kogu eetritunni kätte siit (saade algab u 5.minutist), hiljem kolib salvestus arhiivi.
Selle aasta viimases stuudios olid KT, Harri Tiido ja Jevgenia Garanža.

Wednesday, December 16, 2009

Abhaasia reisikiri


Et nüüd ilmus see reisikiri lühendet versioonis ajalehes Keskus (detsembrikuises numbris), siis olgu siin ka viide originaalile.

Friday, December 11, 2009

Moldaavia jäi ikka presidendita

Sel esmaspäeval pidanuks Moldaavia saama endale uue presidendi. Kuid paraku läks nii nagu oligi arvata. Ehk siis president jäi valimata ja riik jätkab loksumist pikaleveninud poliitilise kriisi lainetel.

Ühest küljest võiks ma ju öelda, et see on ju hea – kuna läks täpselt nii, nagu ennustasin. Teisest küljest oleks selline ütlemine äärmiselt küüniline. Pealegi oletasin, et Moldaavia kommunistid võivad teha ratsukäigu ja lasta presidendivalimistel siiski toimuda.

Lühikeseks meeldetuletuseks – Moldaavias valib senise põhiseaduse kohaselt presidenti parlament ning selleks peaks kokku saama 2/3 häältest. 101-liikmelisest parlamendist seega 61. Kuid valitseval koalitsioonil on välja käi ainult 53 häält. Kommunistidel on ülejäänud 48.

Parlamendi suutmatuse tõttu…
Viibisin vahetult enne otsustavat valimispäeva Moldaavias. Kohalik ajakirjandus ja eksperdid oletasid üksteise võidu, et kas kommunistide liider, endine president Vladimir Voronin lubab kommunistidel hääletuse ajaks saali jääda.

Veel esmaspäeva hommikul räägiti sellest kui tõsisest võimalusest, et kommunistid lubatakse urnide juurde ja vajaminevad kaheksa häält leitakse. Kuid paraku nii ei läinud.

Vastavalt põhiseadusele peab president parlamendi nüüd laiali saatma ja välja kuulutama uued parlamendivalimised. Kuna aga ka eelmistel presidendivalimised ebaõnnestusid, siis pole Moldaavial hetkel presidenti, vaid selle kohusetäitja – parlamendi esimees Mihai Gimpu.

minnakse põhiseaduse kallale
Omamoodi veidra ülesandena peab seega parlamendi spiiker ise parlamendi laiali saatma. Uued valimised saavad aga toimuda alles aasta peale eelmist laialisaatmist ehk 16.juuni 2010.a. Seni jätkab vana seltskond toimetamist.

Ei ole imestada, et sisuliselt juba laialisaadetud parlament soovib nüüd põhiseadust muuta. Eelkõige arutatakse presidendi valimise korra ümbermuutmist. Laual on kaks võimalust: kas muuta presidendi valimine parlamendis lihtsamaks (et vaja ei läheks mitte 2/3, vaid ainult pool häältest) või siis anda valimisõigus üldse otse rahva kätte.

Muude mullistuste kõrval kütab aga ka kirgi Gimpu ehk praeguse presidendi kohusetäitja soov muuta põhiseaduses ka keele nimetust. Gimpu on nimelt väitnud, et tunneb end rumeenlasena ja soovib, et moldaavia keele asemel oleks põhiseaduses kirjas rumeenia keel.

Kohtumiskohaks Moskva
Moldaavlaste soov rumeniseeruda pole aga niiväga üksmeelne. Kõige enam on sellele soovile vastu Moldaaviast lahku löönud killuke ehk Transdniestria. Selles Moldaavia ja Ukraina piirialal paiknevas kitsas de facto riigis elab üsna võrdselt moldaavlasi, ukrainlasi ja venelasi – ning nende peamine pretensioon Moldaavia suhtes ongi rumeenia keele pealesurumine. Transdniestria separatismi keskne õigustus kõlabki nii: me soovime rääkida oma keelt! See, et tegelikkuses valitseb seal vene keel, polegi nii oluline.

Mis muudab kogu mängu eriti põnevaks, on see, et mõlemal pool – nii Chisinaus (ehk Moldaavia pealinnas) kui Tiraspolis (Transdniestria keskuses) räägitakse põhiseaduse muutmisest ja presidendivalimistest.

Kahe poole senised tipp-poliitikud pole seni omavahelises dialoogis kuigi edukad olnud. Moldaavia praegune presidendikandidaat Marian Lupu ja Transdniestria võimuvahetust taotlev poliitik Jevgeni Ševtšuk aga kohtusid hiljuti. Mõlemad mehed viibisid üheskoos Moskvas. Edinaja Rossia kongressil. Maailm on imeline, kas pole?

Karmo Tüür
9.12.2009

(pildil nurgake Chisinau kunstiturult, kus mh vabalt ka CCCP-kraami saada)

Wednesday, November 25, 2009

Kuue naabri mure

Mõnikord kogunevad murelikud naabrid, et omavahel aru pidada. Mida küll hakata peale üleaedsega, kes kipub enda kõigi teiste ellu vahele segama. Kes käitub nagu endine kolhoosiesimees, arvates et ta peab siiani sõnaõigust omama iga nüüdseks iseseisva majapidamise asjades.

Möödunud nädala lõpus toimus Tallinnas sedalaadi kogunemine. Kuue naabri – Eesti. Läti, Leedu, Gruusia, Moldova ja Ukraina esindajad tutvustasid põhjaliku uurimuse tulemusi. Kohtumist korraldas Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus.

Tegemist on põhjaliku uuringuga, milles leidub nii teoreetilisemaid üldarutlusi kui üksikjuhtumite uuringuid riikide kaupa, võrdlevast analüüsist rääkimata.

Mis siis esitluselt kõrvu jäi? Kõige üldisemalt see, et Venemaa kasutab üha enam oma mõjuvõimu laiendamiseks nn pehmet jõudu. Selle vastandiks oleks nn „kõva jõud“ (hard power), mis tähendab, et teisi sunnitakse oma tahet täitma. „Pehme jõud“ (soft power) aga seda, et partner pannakse tahtma samu asju, mida ise tahetakse – ning selleks kasutatakse mitte jõuvõtteid, vaid meelitamist, meeldimist, sobivaid sõnu jne.

Selle pehme jõu peamiseks tööriistaks on info. Aga samavõrra ka keel, sest teadupärast sõltub sõnum paljuski ka keelest, milles seda edastatakse. Ehk siis enamasti venekeelne info, mille sihtrühmaks naaberriikides elavad venekeelsed inimesed. Tõsi küll, see mõiste „venekeelsed inimesed“ on väga veniv, sest selle alla kuuluvad laias laastus kõik, kes seda keelt valdavad.

Kremli kaasmaalaspoliitika arhitektid näivadki niimoodi arvestavat. Kaasmaalaste ühenduseks mõeldud nn Russkii Mir (e.k. Vene Ilm) ja muud algatused lähtuvad loogikast et keel määrab mõtte- ja käitumismudeli. Nii käibki võitlus venekeelsete peade ja südamete nimel, selgitamaks neile Moskva-keskse maailmapildi õigsust. Selle heitluse keskmes on ajalugu – see nn õige ajalugu.

Paraku tunnevad ettevaatlikuks muudetud naabrid, et taoline lojaalsuse kasvatamine võib olla pika ja murettegeva toimega. Ümber mängides neidsamu mõisteid „pehme jõud“ ja „kõva jõud“, võib muretsejate sõnul „pehme lojaalsus“ (Moskvalikule ajaloole ja maailmanägemusele) üle kasvada „kõvaks lojaalsuseks“ (Moskva-meelseks käitumiseks).

Eks muremõtetel ole ka alust. Moldaavia Transdnietria juhtum, Ukraina Krimm, Gruusia sõjast rääkimata – kõik need sunnivad naabreid ülima ettevaatlikkusega suhtuma kõigisse Venemaa Föderatsiooni nn humanitaarsetesse algatustesse.

Omamoodi kokkuvõtteks sellele teemale sai minu jaoks üks vestlus, mis leidis aset napilt peale seminari lõppu.

Külas olnud venemaalane, kuuldes, et arutati Venemaa välispoliitikat naabrite suhtes, küsis, et kes siis Venemaalt endalt kohal oli. Vastasin, et ei kedagi, see oli murelike naabrite kogunemine. Kerge etteheitega, ehkki naljaga pooleks, viskas külaline – te arutate Venemaa üle, ilma teda ennast lauda kutsumata, kuidas teil häbi pole?

Automaatselt vastasin – aga Venemaa otsustab enamasti oma naabrite saatusi ka ilma nendega arutamata, kuidas tal häbi pole? Vastasin – ja jäin isegi mõttesse.

Mnjah, hakka või uskuma seda vene ütlust, et igas naljas on terake nalja, kuid ülejäänu on kibe tõde.

Karmo Tüür
23.11.2009

Tuesday, November 24, 2009

Putinjata

Komistasin veebiavarustes materjali otsa, mida ei saa mitte jagamata jätta :)

Kaugel Saraatovi linna sees elab tubli tädi Irina Konnova, kes kirjutas lastele raamatukese. "Putinjata" sai selle pealkirjaks. Sest nõnda kutsutakse nüüd Venemaal lapsukesi. Onu Putini auks.

"Путинята"

Нашей Родиной Россией
Дядя Путин управлял.
"Быть стране великой, сильной", -
Он однажды помечтал.

Только, как без ребятишек?
Маловато их у нас!
Прочитал он много книжек
И издал стране приказ:

"Каждой маме по ребенку?!
Это мало!.. Надо двух!"
И теперь в родной сторонке
Появились детки вдруг.

Много их: Они красивы.
Как цветочки, там и тут.
Малышей теперь в России
ПУТИНЯТАМИ зовут!

Oehh. Panen siia välja kaks pildikest, ülejäänud saate vaadata
siit (no vähemalt kuni pole maha võetud).

Monday, November 23, 2009

Разбор полётов: Medvedevi kõne ja VF-EL summit

Seekord kõne all kaks vene teemat.

Esiteks VF-EL tippkohtumine Stockholmis. Teatud mõttes oli ju tegu viimase sedaroti üritusega. Seni toimusid need kaks korda aastas, kord Moskvas ja teisel korral EL eesistujariigis. Nüüd, peale Lissaboni leppe jõustumist kõik aga muutub. Tõsi küll, mis ja kuidas, pole seni veel täiesti teadagi.

Kas nüüd siis oli tegu viimase ja tehnilise või viimase ja sisulise kohtumisega? Kas kõne all olev nn varase hoiatamise süsteem energiavarustuse teemal muudab midagi põhimõtteliselt midagi? Või piiriülese koostöö lepped? Kas ehk on loota koguni uut silda üle Narva jõe?

Medvedevi kõne VF parlamendi mõlema koja ees. kas selles oli siis midagi uut kuulda? Oli see ainult Putini nägu või sai ka kuulda uue mehe enda sõnu?.

Kõigest sellest võib kuulda siit. Seekord siis stuudios peale minu veel suursaadik Marina Kaljurand (pildil).

Tuesday, November 10, 2009

Moldaavia üritab taas presidenti valida

Täna, so. 10 novembril üritab Moldaavia endale taas presidenti valida. Kui imestate, et kuidas nii, tavaliselt toimuvad ju kõikvõimalikud valimised pühapäeviti, siis seletuseks – Moldovas valib presidenti parlament.

Või õigemini – peaks valima. Ning ilmselt ebaõnnestub. Moldova põhiseaduse kohaselt oleks selleks vaja 101-kohalisest parlamendis saada kokku 61 häält. Kuna aga sealne parlament on piltlikult öeldes pooleks, siis pole sellise häältesaagi kokkuajamiseks kuigivõrd lootust.

Kommunistidel, kelle juhtimise all Moldova elas kuni selle suveni välja, õnnestus küll viimastel valimistel saada enim hääli, kuid parlamendis tähendab see 48 kohta. Kõik ülejäänud parteid panid peale valimis seljad kokku ning moodustasid ühtse alliansi, kuid omavad ikkagi vaid 53 kohta. Seega – 61 häält pole kummalgi.

Juba neljas katse

Tegemist on neljanda katsega riigile presidenti valida.

Kevadel parlamendivalimiste järel pidi uus esinduskogu presidenti valima, kuid ebaõnnestus kahel korral järjest. Seejärel saatis president vastavalt põhiseadusele parlamendi laiali. Suvel toimusid uued parlamendivalimised ning nüüd sügisel algas presidendiralli uuesti.

Uued presidendivalimised pidanuks toimuma oktoobris, kuid kuna kandidaate oli üles seatud üks, siis lükati valimised edasi. Kiirelt kohandatud mängureeglid lubavad nüüd valimisi läbi viia vaid ühe kandidaadiga.

Sisuliselt võib öelda, et kommunistid võtavad nüüd omapärase revanši. Saades lüüa eelmistel presidendivalimistel, mil nende kandidaat ei läinud läbi, lasevad nad nüüd vastastel kaotada.

Kommunistide jätkuv otsustusvõim

Tõsi küll, mõningast lootust võiks anda asjaolu, et demokraatide poolt üles seatud kandidaat – Marian Lupu – on endine kommunist. Ehk lubaks see vähemalt osadel kommunistidel oma endise võitluskaaslase poolt hääletada?

Kuid paraku on Lupu justnimelt endine kommunist. Ning seejuures vägagi solvunud endine. Pidanuks ju Lupu saama eelmise kommunistist presidendi – Vladimir Voronini – järeltulijaks. Viimasel hetkel mõtles aga Voronin ümber, tõstes kandidaadiks väheülteva Zinaida Greceanîi ning määras sellega kommunistid kaotusele. Lupu lahkus seepeale ust paugutades kommunistide ridadest, liitus Demokraatliku erakonnaga ning sai nende presidendikandidaadiks. Kommunistid on Luput seepeale tagaselja nimetanud reeturiks ja ülejooksikuks.

Loomulikult võib kõige selle taga näha kavalat kombinatsiooni. Kuna oli teada, et kommunistide kandidaat kukub läbi, pandi etteotsa kõrvaline kuju. Nii sai peakandidaat näitlikult solvununa lahkuda, liituda vaenlaste laagriga ja asuda nende etteotsa.

Kuid taolist vandenõuteooriat võib uskuma jääda vaid siis, kui kommunistid Lupu kandidatuuri toetavad. Kas siis täna või järgmisel valimisvoorul.

Kui presidenti siiski ei õnnestu valida, siis tuleb parlament jällegi laiali saata. Üldise ärevuse õhkkonnas on õhku visatud ka ettepanek anda presidendi valimised parlamendilt üle Moldaavia rahvale. Praegu presidendi ülesandeid täitev parlamendi esimees on aga tugev Rumeeniaga ühinemise pooldaja. Isegi nendest mõnest vihjest piisab, et pidada Moldaavia poliitilistel protsessidel lähiajal silm teravalt peal.

Karmo Tüür
9.11.2009

Monday, November 9, 2009

Разбор полётов: Lissabon, Afganistan ja Molodova

Üsna tavatult juhtuski nüüd nii nagu saatejuht tihti eetri lõpus ähvardab - nende teemade juurde me tuleme veel tagasi. Tulimegi

Kas Lissaboni lepingu ratifitseerimine muudab midagi? Olgu, üks on selge, et hakatakse rääkima uute ametimeeste - presidendi ja välisministri - nimedest. Kuid teisest küljest hakatakse Eeuroopa Liitu alles nüüd üles ja ümber ehitama. Paljud reformikavad peeti seni lauasahtlis, et mitte raskendada ratifitseerimist. Nüüd aga läheb lahti - kuid kas keegi teab täpselt, mis?

Afganistan. Senise presidendi peakonkurent Abdullah lahkus võistlusest ning oma kohale jääb Karzai. Kas see, et valimiste uus voor ära jääb, on hea või halb? Omamoodi põnevaks võimaluseks jääb siiski asepresidendi koha pakkumine vastaslaagrile. Aga järsku kutsutakse kokku nn. Suur Kogu ja minnakse koguni põhiseaduse kallale?

Moldaavia - 10.novembril peaks toimuma selles riigis uus katse valida president. Kas sellel katsel on ka väljavaadet õnnestumisele? Mis saab siis, kui see läbi kukub ... ning ka järgmine voor läheb aia taha? Siis on ju oodata uusi parlamendivalimisi!

Kõike seda kuuleb juba nüüd arhiivist. Saates olid tavapärased Tiido, Tüür ja Garanža.

Thursday, October 29, 2009

Afganistan: kas kokkulepe on võimalik?

Ideaalseid valimisi pole olemas. Ükskõik kui pika demokraatliku traditsiooniga riigis kaasneb sellega ikka mingeid rikkumisi. Küsimus on ainult nende rikkumiste määras ja iseloomus.

Afganistanis pole valimis kuigi palju olnud. Peale nõukogude vägede lahkumist on üldisi valimisi läbi viidud kolm – ühed parlamendi- ja kahed presidendivalimised. Pole siis ka ime, et ausate, läbipaistvate valimiste korraldamisega on sealmail probleeme. Vaatamata sellele, et kasutusel olid läbipaistvad hääletusurnid.

Afganistani suurim eripära on see, et läänelike standardite kohaselt on ta riik ainult osaliselt. Keskvõim ei kontrolli ei oma riigi territooriumi, rääkimata olukorrast. Tõsi küll, praegu on asjade seis parem kui mõni aeg tagasi, mil pealinna võim ulatuski heal juhul linna enda piirideni. Kuid siiski, Taliban ja erinevad klannid kontrollivad kiivalt oma alasid ning keskvõimu esindajatel, saati siis välisvaatlejatel sinna eriti asja pole.

Nii ongi üsna loomulik, et viimastel presidendivalimistel toimus massiliselt võltsimisi. Suur osa valimisjaoskondadest tegutsesid keskvõimu kontrolli alt väljas. Kuidas – kui üldse – toimusid nendes reaalsed valimised, teab ainult Allah, kui temagi.

Senised valimistulemused on teada. Üle poolte häältest sai senine president Hamid Karzai ja ligi kolmandiku endine välisminister Abdullah Abdullah. Rikkumisi oli aga nii palju ja nii ilmseid, et isegi osalise ülelugemise järel otsustas vastav komisjon, et tulemused tuleb tühistada.

Õnneks nõustus president selle otsusega ja kuulutas välja uued valimised. Õnneks seetõttu, et nüüd võib tõepoolest rääkida seaduslikkuse võidust. Head tavad ja reeglid võitsid vale ja võltsingu. Kuid kas kõik on nii hästi, kui esmapilgul näib?

Paraku on asjal mitu miinust kah küljes. Esiteks on lähenemas talv. 7. novembrile määratud valimiste päevaks ei pääse ilmselt suur osa afgaanidest enam liikvele, olles aheldatud oma mägiküladesse. Teiseks õppis esimesest tuurist ilmselt ka Taliban. Ähvardas too juba eelmisel korral valimistest osavõtjaid kättemaksuga, nüüd võib ta oma hirmutamistaktikas veelgi edukam olla.

Kolmandaks tähendab Karzai otsus paljude afgaanide silmis seda, et president on läinud liigsele koostööle läänega. Tõepoolest, kes ainult ei käinud Karzaid keelitamas – jänkid, briti, prantslased jne. Selline koostöö võib aga vähendada niigi nappi sisemaist toetust.

Tõsi küll, kõige selle halva taustal terendab üks võimalus. Nimelt võivad kaks rivaali – Karzai ja Abdullah – omavahel kokku leppida. Näiteks et üks saab presidendiks ja teine peaministriks. See ei tähendaks mitte ainult sammukest poliitilise kultuuri edendamise teel.

Asja võlu ja valu seisneb selles, et Karzai esindab Afganistani lõuna- ja Abdullah põhjaosa. Vastavalt puštusid ja tadžikke. Tinglikult Talibani ja Põhja-Allianssi. Ehk siis kahte vaenupoolt.

Kui seesugune kokkulepe sünnib, võib Afganistanis elu tõepoolest laabuma hakata. Nii et lootust on, kuigi tuleb tunnistada, et see näib õhkõrn.

Karmo Tüür
26.10.2009

Sunday, October 25, 2009

Разбор полётов: Afganistan

Afganistani presidendivalimiste eelmine, esmalt õnnestunuks kuulutatud voor on tühistatud. Valimissedelid loeti üle ning leiti, et senine president Hamid Karzai pole siiski saanud piisavalt (ehk üle 50%) häältest. 7. novembril peab toimuma valimiste uus tuur.

Seaduslikkus võidutses võltsingute üle. See on ju hea. Kuid kas uus tuur toob endaga ainult head? Ehk on olemas võimalus, et kaks peamist konkurenti - Karzai ja Abdullah - lepivad omavahel kokku?

Missugused on sisemised kokkuleppevõimamlused ja kuivõrd saab kogu seda kompotti hoomata välismaailm, sellest räägimegi.

Stuudios Harri Tiido, Evgenia Garanža ja Karmo Tüür. Saate toimetaja Artur Aukon. Kes tahab, kuulab siit (alates 5.minutist). Hiljem kolivad saated arhiivi.

Tuesday, October 13, 2009

Vägagi elus ajalugu

Põnev on jälgida, kuidas muutuvad need sõnad, millega oma käitumist õigustatakse ja teiste süüd rõhutatakse.

Käisin mõni päev tagasi Pihkvas, konverentsil, kus räägiti Teise Maailmasõja puhkemisest. Arvan, et see on üks enim läbinämmutatud perioode Euroopa ajaloos. Kuidas sõda siiski puhkes, selle eellugu ja konkreetsed sündmused ning isikud. Kuid selgust pole siiski veel mitte. Ei, sündmuste ja faktide osas ollakse enam-vähem ühtemoodi teadlik, kuid seletused nende ümber erinevad.

See tõestab jällegi, kui subjektiivsed on meie ajalood. Me valime minevikust teatud faktid, ehitame nende vahele suhteliselt meelevaldsed sillad ja veeretame neid mööda ma jutukest. Rohkem või vähem veenvalt.

Üsna julgelt üldistades võib öelda, et Venemaa ja tema naabrite vahel jookseb üsna sügav veelahe.

Vene poole ajaloolased on paljuski naasnud nõuka-aegsete seletuskäikude juurde. Seletades, kuidas vaenulik ja salakaval Saksamaa ajas Venemaa nurka, nii et vaesel ärahirmutatud Moskval ei jäänud muud üle kui sõlmida vastastikune mittekallaletungi lepe. Mida reeturlik Berliin siis hiljem murdis.

Konverentsil osalenud Balti riikide, Poola ja isegi Valgevene esindajad rääkisid aga teist keelt. Et kokkuleppe algatus lähtus siiski vähemalt samavõrd Moskvast. Et toimus küüniline huvisfääride jagamine. Et Nõukogude Venemaa okupeeris seejärel nö oma osa Euroopast ning asus siin jõhkralt oma korda sisse seadma.

Täiesti paratamatult vehklesid õhus ka sellised sõnad nagu okupatsioon ja vabastamine, tsivilisatsioon ja barbaarsus. Parimaks näiteks oli üks sõjaaegne foto Valgevene ajalehest, kus kehvakeses Nõukogude mundris sõjaväelane vestles tänaval viisakas mantlis ja mütsis kodanikuga. Pildiallkiri – inimene bušlatis vabastas inimesi lipsudes.

Venemaa ajaloolased ja ajaloo ümber keerlevad poliitikud on enamasti alati okupatsiooni eitanud. Praegu on nende hulgas üks eriti ere täht – Aleksandr Djukov (kes muuseas juhib äärmiselt huvitavat asutust: Ajaloolise mälu fondi). Ka sellel konverentsil esines ta oma tuntud headuses. Tõsi küll, vaieldes vastu ühele Pihkva enda õppejõule, kes rääkis repressioonidest, astus Djukov üle elementaarse ettevaatlikkuse piiri. Nimelt väitis Djukov otsesõnu, et tuhandeid küüditatuid ja loomavaguneid – seda kõike pole ju olnud.

Muuseas, üritus kandis vägagi head pealkirja. Vene-Saksa mittekallaletungi lepe: kas pealesunnitud kompromiss või pikaajaline strateegia? Eks iga osaleja andis sellele küsimusele kaude mingi hinnangu, kuid otsest vastust ei kõlanudki.

Proovin nüüd siit tagantjärele anda oma vastuse. Tookordne kokkulepe (mida meie enamasti tunneme MRP ehk Molotov-Ribbentropi pakti nime all) oli mõlema osapoole arvates pigem osa pikaajalisest strateegiast. Mõlemad lootsid sellest enda jaoks kasulikku tulemit. Kuid ühe jaoks osutus see pealesunnitud kompromissiks. Vihjeks soovitan mõelda, kes kaotas selle sõja?

Karmo Tüür
11.10.2009

Sunday, October 11, 2009

Разбор полётов: Lissaboni lepe

Kõigepealt soovin iseend, saatemeeskonda ja kõik raadiokuulajaid õnnitleda selle puhul, et vaatamata rasketele aegadele jätkub R4 saade "Keerdkäigud" ehk "Разбор полётов", nagu see kõlab originaalis. Kaks korda kuus pühapäeviti kell 11.00-12.00. Selles blogis siin annan iga saate järel lühikese ülevaate selle sisust.

Seekord kõne all selline nähtus nagu Lissaboni lepe. Ehk siis dokument, mida võiks tinglikult nimetada kui Euroopa lepe või Euroopa Liidu põhiseadus või midagi sellesarnast. Mis loom see täpsemalt on, sellest ka räägime.


Kuidas läks leppe ratifitseerimine Iirimaal teisel katsel? Mis saab edasi, kas võib tekkida tõrkeid Poolas või Tšehhis? Või ehk kandub lugu edasi koguni Suurbritanniasse?


Mis aga siiski muutub, kui leping ikkagi jõustub? Kas uue leppe jõustumine ei tähenda, et kogu EL lülitab oma auru selle jõustamisse, ametkondlikesse reformidesse ja seetõttu peatub nö reaalne elu?


Milline roll saab olema uutel loodavatel ametikohtadel - presidendil ja välisministril? kuidas kujunevad nende suhted Europarlamendiga? Seda ei tea veel keegi, aga mõelda tasub ikkagi.

Kes saab EL presidendiks? Kas Lissaboni leppe jõustumise järel tekib lõpuks midagi EL ühis välispoliitika sarnast?
Kas leping kuidagi mõjutab laienemist?

Miskipärast minu enda arvuti kaudu saadet järelkuulates on kvaliteet vägagi niru. Ehk on see siiski minu viga ning teised kuulevad paremini.

Selle hooaja esimese saates stuudios harri Tiido, Evgenia Garanža ja Karmo Tüür. Saate toimetaja Artur Aukon. Kes tahab, kuulab siit (alates 5.minutist). Hiljem kolivad saated arhiivi.

Tänan Erkit, Markot ja Viljarit konsultatsioonide eest!

Tuesday, September 29, 2009

Abhaasia

Öelda, et ma käisin Abhaasias, ei ole ilmselt korrektne. Sest ametlikult pole Eesti jaoks Abhaasiat olemas. Kus ma siis käisin? Suhhumis ja selle ümbruskonnas. Apsuade ehk abhaaside maal.

Ma tean, et nii mõnigi peab mind juba ainuüksi sellise käigu eest reeturiks. Venemaa Föderatsiooni poolelt piiri ületamise eest aga sisuliselt kurjategijaks. No aga mis teha. Elu on sihuke keeruline värk.


Kui väga lühidalt kokku võtta ja ühtlasi lõpetada arutelu tolle maa kuuluvuse üle, siis selle asukad on täis sädelevat veendumust, et grusiinidega ühes riigis ning ühel territooriumil elada nad ei saa ega taha. Julm avaldus, aga rohkem siinse lühikese loo piires arutada ma ei saa ega soovi.

Millest aga rääkida peale poliitika? Asi pole minu erialases kretinismis, vaid abhaaside enda meelelaadis. Nagu mõni kohalik väitis, ongi iga abhaas politoloog. Ning teine lisas, et hoopis omaette riik. Täis omaenda tõde ja õigust.


Proovin siiski jääda nii neutraalseks kui võimalik. Seega räägin pigem elust ja olust ning üldmuljetest. Üldistatult on olukord kummastavalt niru. Kuidas saab nii superheas kohas ja niiiii (
autori venitus) heas kliimas elada niiiiiii kehvasti?

Me alustasime ju enam-vähem samast kohast. Nõuka-aja lõpus liikus sealkandis raha rohkemgi kui siin. Müüs talumees maha oma mandariinikoorma ja sisuliselt oli ülejäänud aasta hooleta. Nohjah, vaeva see ju vajas, kuid ikkagi. Peale NLiidu lagunemist aga muutus kõik.


Venelane sulges piiri mandariinidele, grusiin abhaasidele. Abhaas peksis minema grusiinid, kes tema jaoks olid hilismigrandid ning jäi elama uhkes üksinduses, ent viletsuses. Venemaa toetas nii abhaase kui grusiine ning hõõrus käsi, vaadates kuidas nood sõdisid. Ohjahh, jälle olen ma jalgupidi poliitikas.


Abhaasia elu on praegu vilets, kuid lootustandev. Peale sõda ja blokaadi on elu hakanud taastuma. Pealinna Suhhum kesksed tänavad näevad juba välja päris kabedad. Ranna-äärsed kohvikud pakuvad suurepärast sööki ja jooki ning seda meie mõistes superhea hinnaga.
Puhtad tänavad ning palmide vahel malet taguvad vanamehed jätavad siivsa mulje. Äärelinna mürsujälgedega ja pooltühjad majad aga õõvastavad.

Ühe eripäraga peab seda kanti külastades arvestama. Kui oled külaline, siis ootab sind ees parim, mis saada. Kui aga klient, siis võidakse muretu hoolimatusega küsida mitmekordset hinda. Sestap on tark endale enne reisi selgeks teha niipalju kui võimalik.


Kasvõi näiteks sellised pisiasjad, et Abhaasias peab loobuma enamikust nendest „tsivilisatsioonihüvedest“, mida meie võtame enesestmõistetavana. Olgu, traadita internetiühendust ei peagi igal pool olema. Ning see, et lakkab töötamast sinu mobiil (sest Eesti telefonioperaatoril ja Abhaasia kompaniil pole lepingut) saab lahenduse kohaliku mobiilikaardikese ostmise läbi. Kuid et Abhaasias pole ühtegi pangaautomaati, kuskohast saaks raha välja võtta, rabab rännumeest ootamatult.


Kui aga lisada siia joovastavalt värske õhk, kuhjadena superhäid elamusi ja ülivõrdeline külalislahkus, siis saab kokku segu, mida võib ainult soovitada.


Karmo Tüür

27.09.2009

Friday, September 25, 2009

Eesti rahvuspüha: Boxing Day

Inimene õpib, kuni elab. Sureb aga teadupärast ikka lollina.

Sain minagi täna targemaks. Estonian Air pardaajakirjas liinil Moskva-Tallinn avastasin märkimisväärse fakti. Nimelt on Eestis olemas rahvuspüha (või siis riiklik püha?) Boxing Day.


Nojah, mina või ju loll olla. Kuid küsisin siis firma käepäraste esindajate ehk stjuuardesside käest, et misasi see on? Tuleb välja, et ma pole ainuke harimatu.


Jõudsin koju ning võtsin abiks sõber guugli. Sain nt sellise viite.

Kas aga kellelgi on halli aimu, kuidas sihandne õnnis taasleitud püha võiks küll maakeeli kõlada? Korjanduspäev??

Wednesday, September 16, 2009

Erakorraliste olukordade Venemaa

Venemaal kohe peab midagi juhtuma. Kõikvõimalikke õnnetusi, tulekahjusid ja muud. Mitte et neid mujal ei toimuks. Toimub ikka, ka siin ja mujalgi.

Kuid minu teada on Venemaa Föderatsioon ainus riik maailmas, kus on olemas erakorraliste olukordade ministeerium. Mis tähendab, et Venemaal on need jamad kohe lausa sisse kirjutatud, õnnetuste toimumine on nö institutsionaliseeritud.

Erakorraline ministeerium
Too ministeerium on üks nö
esimese kategooria asutustest, mida juhib otse president. Koos välis-, sise-, kaitseministeeriumitega ning kõikvõimalike eriteenistustega. Ning muuseas, tolle juht ehk erakorraliste olukordade minister on rahva hulgas üks kõige populaarsemaid tegelasi üldse. Muidugi alles presidentide järel.

See on ka loomulik, sest enamik heade venemaalaste maailmapildist kujuneb läbi telepildi. Ning tele-ekraanilt ei kao kõikvõimalikud õnnetused kunagi. Kuid koos sellega ei kao ka mehed sinistes tunkedes, kelle seljal kiri MTšS (Ministerstvo Tšerezvotšainõh Situatsii) ehk siis oma ministeeriumi tunnustähed. Ja koos sellega minister Sergei Šoigu, kes räägib õnnetute päästmisest ja olukorra lahendamisest.

Aga mitte sellest asutusest või tema juhist pole see lugu. Vaid olukorrast Venemaal. Täpsemalt erakorralisest olukorrast tehnogeensete katastroofide alal. Inimkeeles tähendab see siis neid õnnetusi, mis lähtuvad inimkäte poolt rajatust.

Sajano-Šušenski kauge kaja
Sajano-Šušenski hüdroelektrijaamas toimunu ületas mürinaga kõikvõimalikud uudisekünnised. Ikkagi enam kui 75 hukkunut. Kuid tegelikult on see vaid jäämäe tipp.

2008.a. jooksul toimus Venemaal 2154
erakorralist olukorda, milles hukkus 3756 inimest. Ja 91% nendest olid tehnogeensed. Muuseas – see arv ei sisalda tulekahjusid (neid oli üle 200 tuhande ja hukkunuid enam kui 15 tuhat). Ning seda kõike ainult ametliku statistika järgi.

Ametlik
prognoos selleks aastaks räägib sedasama, üsna koledat keelt. Tehnogeensete katastroofide tõenäosus jääb samale tasemele. Suur on õnnetuste tõenäosus energeetika valdkonnas. Veelgi kõrgem on tõenäosus konstruktsioonide kokkulangemiseks. Ainult et arve näidatakse prognoosis väiksemana kui tegelikkuses. Aga see on ka mõistetav.

Investeeringute auk
Venemaa on astumas tehnogeensete õnnetuste ajajärku. Enamik kasutusel olevast tehnikast pärineb nõuka-ajast ning sedagi mitte tolle ajajärgu viimastest aastatest. Kuid kõik väsib. Isegi metall. Ja nii kukubki kokku katus, annab järgi tamm, puruneb pump või süttib elektrijaam.

Erinevatel hinnangutel on see periood kas juba alanud või kohe-kohe algamas. Ning kestab vähemalt 15-20 aastat. Sest isegi kui kogu Venemaa riigieelarve paisata ainult tehnovõrkude uuendamisse, kuluks kõige väljavahetamiseks aastaid, et mitte kümneid. Kuid sellist sammu ei saa üheltki riigilt nõuda. Eriti veel riigilt, mille rahavarud kuivavad koos naftahindadega.

Ainuüksi energiasektorisse peaks Venemaa kohe investeerima u 100 miljardit USD (40 mlrd gaasi ja 60 mlrd naftasektorisse) – ning seda pelgalt oma senise toodangutaseme säilitamiseks. Kuid seda raha pole kuskilt võtta. Kui aga langeb energiamüük ehk riigi pea ainus sissetulekuallikas, siis väheneb veelgi võimekus investeerida mujale.

Nii et see juhtum kauges elektrijaamas Jenissei jõel ei ole paraku erandlik üksikjuhtum. Ega ammugi mitte ootamatu õnnetus.

Paraku oleme meie kõigele sellele liigagi lähedal. Ning energeetilist nabanööri pidi liigagi seotud.

Karmo Tüür
14.09.2009

Sunday, September 13, 2009

Jää hakkas liikuma

Sain viimaste päevadega paar rõõmusõnumit. Ajakirjanduslik tegevus taastub. Alates septembrist hakkab taas ilmuma paar artiklit kuus minu lemmiklehes ehk Pärnu Postimehes. Oktoobrikuust aga algab uuesti iga kahe nädala tagant väliskommentaaride saade Raadio 4 eetris.

Seega - mõne aja pärast kohtume taas ja süstemaatilisemalt :) Kas ma nüüd hakkan Medvedevi kombel depressiivseid lugusid kirjutama ... seda vast siiski mitte.

Tuesday, September 8, 2009

Arctic Sea: ainult üks küsimus

Mul on hetkel ainult üks küsimus. Kas keegi on kuskil kohanud kasvõi ühte teadet nn kummipaadipiraatide relvastuse kohta? Mitte seda üldsõnalist, et olid relvad, aga neist vabaneti. Midagigi täpsemat?

Tuesday, August 18, 2009

Venemaa valib Ukrainale presidenti

Kui uskuda hiljuti ilmunud küsitluse tulemusi, siis pääseksid Ukraina presidendivalimiste teise vooru kaks kandidaati: Janukovitš ja Timošenko.

Meedias vene- ja pisut lihtsameelsena eksponeeritud Viktor Janukovitš on veidi populaarsem, kuid kavala ja Venemaaga diile tegevana näidatud Julia Timošenkot tajutakse tugevama kandidaadina.

Uuringu tulmustel koguks Janukovitš esimeses voorus 25% ja Timošenko 20,5% häältest. Teises voorus saaks Janukovitš 26,1 ja Timošenko 24,4%. Lisaks on mõlemal ühesuurune reserv (11,9%), kes pole veel otsustanud, kuid võiks vastava kandidaadi poolt hääletada.

Samas aga soovib enamik (54%) küsitletuist, et uus president vastaks määratusele "tugev ja kogenud juht". Vastates küsimusele, kumba siis neist kahest taoline määratlus pigem iseloomustaks, siis hinnati Timošenkot kõrgemalt - teda hindas tugevaks 41,6%, Janukovitšit aga vaid 24,7%.

Kõik ülejäänud kandidaadid, sh praegune president Viktor Juštšenko saaks niipalju vähem hääli, et neil poleks enam teise vooru asja. Juštšenko poolt oleks valimistel, kui need toimuksid nüüd ja kohe, vaid 2,8%.

Ja siinkohal tulebki mängu Venemaa Föderatsioon, kes - oh üllatust - üritab ka siinkohal selgeks teha, keda mitte mingil juhul valima ei peaks. Nimelt olla kõigis hädades süüdi Juštšenko. Kõige selgemalt ja kõlavamalt ütles seda välja oma videoblogis Venemaa presidenditoolil istuv Dmitri Medvedev.

Väga palju kõminat ja kommentaare tekitanud pöördumise mõte oli selge ja lihtne. Venemaa ja Ukriana on määratud olema sõbrad ja liitlased. Nende riikide ja rahvaste vahel ei saa olla midagi muud peale ajutiste arusaamatuste. Ning taoliseks arusaamatuseks tuleb pidada praegust Ukraina presidenti Viktor Juštšenkot. Väga must-valge sõnum oli ka lavastatud must-valgelt, et mitte öelda dramaatiliselt. Mustas ülikonnas Medvedev esitas oma teksti mustaks tõmbuva (Musta?) mere taustal. Kahinaid tekitasid isegi tausta-elemendid, kes nägi merel sõjalaevade siluette, kes rahutuvisid. Mõjuv šõu nii ehk teisiti.

Mis siis on Venemaa ja Ukraina vahel? Loetelu probleemidest on nii pikk, et see laul ei saakski ota. Piiriprobleemid. GUAM. Vene keele staatuse küsimus. Musta mere laevastik. Gaasitüli. Ukraina poolevalik Gruusia konfliktis. "Tuksi keeratud" eelmised presidendivalimised ja allumine nakkavale nn värviliste revolutsioonide lainele. See on ainult põgus nimekiri. Viimasena ehk võib siia lisada taas-võimendunud kahina Ukraina võimaliku lahkumise kohta SRÜ'st.

Tegelikult on põhjused aga lihtsamad ja samas sügavamad. Lihtne ja paljukorratud väide - ilma Ukrainata pole Venemaa enam impeerium. Pisut pragmaatilisem ja arusaadavam on ehk geostrateegiline soov kontrollida Ukraina territooriumile jäävaid strateegilisi infrastruktuure, alates gaasitorudest ja -hoidlatest kuni sadamate ja tehasteni välja.

Presidendi isik on selles mängu ainult üks, ehkki märgiliselt oluline osa. Kreml ei soovi uuesti osutuda lolliks, nagu eelmine kord, kui ta juba õnnitles presidendivalimiste järel Viktor Janukovitšit. Ning pidi seejärel nägema, kuidas rahvas tõstis hoopis Viktor Juštšenko troonile. Seekord on olukord pisut teine. Ukraina rahvas on poliitikast üsna võõrutatud. Juštšenkost ollakse tüdinud. Niiditõmbajad pingutavad rohkem ja ehk peenemaltki.

Lõpetuseks aga tasub korraks tagasi tulla alguses toodud uudise juurde. Väidetavalt olla küsitluse tellinud "AKPD Message and Media" - USA poliitilise nõustamisega tegelev firma, kes olnud Barack Obama võimustumise juures keskne tegija. Tõsi küll, ei selle kompanii ega uuringute väidetavalt teostanud Ukraina uuringufirma SOCIS kodulehed seda infot veel ei kinnita.

Aga eks Ukraina presidendivalimisteni ole veel ka aega. Need peaks toimuma jaanuaris 2010.a.

Eesti Kaitseuuringute Keskuse blogis kasutas Merle Maigre kõige selle iseloomustamiseks kenasti Ellen Niidu luuletust "Suur maalritöö". Kõigepealt nõudis rahvas värvi. Siis tüdis. Ning nõudis seejärel sama innukalt lärmates puhkust värvidest. Ning nii sündiski.

Keda aga valiks sina? Anna oma mõtteline hääl blogi paremal üleval nurgas.

Sunday, August 16, 2009

Naftaseaduse teine tulemine

Venemaal võib naftaseadust imselt ilma eriti liialdamata nimetada põhiseaduseks. Või vähemalt põhiliseks seaduseks. Umbes pool eelarvetuludest (ehk riigi toimimise põhialusest) tuleb justnimelt nafta ja gaasi müügist.

Nagu lingitud loost näha, on tegu juba teise katsega. Esimene kord, 1995.a. kinnitati see juba ära parlamendi mõlema koja poolt, kuid jäi ilma presidendi allkirjata. Väidetavalt haakumatuse tõttu teiste seadustega. Miskipärast aga pigem arvan, et toona ei järgitud mitte niivõrd seadusetähte, vaid huvisid. Ka nüüd näikse põhirõhk olevat sellel, et enne seaduse teksti avalikustamist toimuks huvigruppide omavaheline kooskõlastusring.

Ma ei paneks imeks, kuid seadus sätestaks, et sõna nafta peab edaspidi olema kirjutatud suure algustähega. See viimane oli nüüd muidugi nali. Kuid oluline ja pikki vaidlusi põhjustav saab see seaduseelnõu kindlasti olema.

Teisest küljest - mingil määral näib see nagu seadus kadunukesest. Sest nafta osakaal nii müügitulus kui energiatootmises langeb paratamatult. Enamik Venemaa suuremaid naftavälju on kasutusel juba aastakümneid ja kipuvad tühjaks jääma (vt.tabelit). Gaasi osakaal aga järjest kasvab. Samas - ehk see ongi nüüd paras aeg rääkida naftast, sellevõrra väiksemad on vaidlused?

Kolmandast küljest aga (jah, on olemas ka selline külg), kogu selle pildi võib lootusetult segi paisata Artktika. Vaidlused, et mitte öelda lahingud selle rammusa piruka (loe: merepõhja ressursside) jagamise ümber alles algavad. Milliseks kujuneb Venemaa käsutuses olev energiapirukas lõppkokkuvõttes, on seni väga raske hinnata.

Thursday, August 13, 2009

Venemaalaste arvates vajab Gruusia uut presidenti

79% küsitletutest arvab, et Gruusia vajaks väärikamat presidenti. Nojah.

Avaliku arvamuse uuringud on alati tänuväärne materjal. Siit võib välja lugeda nii seda, mida arvavad küsitletud, kui ka seda, mida tahavad küsitlejad.


Venemaa ilmselt suurim ja kindlasti riiklikuim agentuur VCIOM viis hiljuti läbi
küsitluse, mille tulemused on tähelepanuväärsed mõlemas mõttes.

Esmalt kuivalt - enamik (ehk 79%) arvab, et Gruusia vajab uut ja paremat liidrit. Enamik (ehk 78%) arvab, et Saakašvili võimu ajal ei saa VF-Gruusia suhted paraneda ning see suhtumine on aja jooksul halvenenud.


Kuid kuidas suhtuda uuringu tulemustesse, kui vaadata püstitatud küsimustesse koos vastusevariantidega?


1. Kuidas suhtute Gruusia presidenti Mihhail Saakašvilisse?

- suhtun lugupidamise ja sümpaatiaga

- mulle ei meeldi kõiges Saakašvili, kuid ma austan rahva valikut

- arvan, et Gruusiale oleks vaja teist, väärikamat presidenti

- raske öelda


2. Kas Teie arvates on võimalik sõbralike suhete areng Venemaa ja Gruusia vahel praeguse presidendi Mihhail Saakašvili ajal?

- kindlasti jah

- pigem jah
- pigem ei
- kindlasti ei

- raske öelda

Kas panete tähele erinevust? Teise küsimuse puhul on vastusevariandid ühetaolised, neutraalsed ja klassikalise viisikjaotusega (kaks positiivi, kaks negatiiv ja nö null-vastus). Esimese küsimuse juures aga on vastusevariandid ebaühtlased ja sisuliselt kallutatud (ainult esimene on positiivne, teine varjatult negatiivne ja kolmas provokatiivne, lisaks "raske öelda").


Mis te arvate, kuidas reageeriks nt Venemaa üldsus, kui ükskõik milline naaberriik viiks läbi küsitluse, mille üks (ja ennustatult populaarseim) vastusevariant oleks, et Venemaa Föderatsioon vajab uut ja väärikamat presidenti/peaministrit?


Praegusel kujul on tegemist suunatud küsitlusega, mille tulemus on ettearvatult provokatiivne. Isegi kui kogu muu uuringu metodoloogia oli korrektne (mida ma isegi usun), siis üldjoontes pole antud juhul tegu sotsioloogiaga, vaid poliitilise tellimustööga. Millest on kahju.


Kuid teisest küljest - seda, kuidas kootakse propaganda kangast, on alati huvitav jälgida:)

Wednesday, August 5, 2009

Kas Vene-Gruusia sõda algab uuesti?

Aasta tagasi algas sõda. Või siis selle sõja nö tuline faas. Võib väita, et infosõda käis ammu enne seda ja jätkub siiani. Võib väita, et ka sõja tuline faas pole lakanud, sest okupeerivad väed pole lahkunud ning aeg-ajalt kõlab laske. Kuid siiski, kas asi algab otsast peale?

Terve mõistus väidab, et ei saaks ju nagu. Tõsiseltvõtavad jõud polevat huvitatud ei Tbilisis ega Moskvas. Ainuke kasusaaja võiks olla väidetavalt Lõuna-Osseetia juhtkond - nii vähemalt on öelnud nii veen kui gruusia eksperdid.


Samas pole sõja vajadus kuhugi kadunud. Kummagi poole nn pistrikud pole saavutanud oma eesmärki. Tbilisi poliitiline tahe pole murtud, geostrateegiline kontroll pole saavutatud. Teiselt poolt pole ka oma territooriumilt võõrvägesid välja suudetud lüüa. No ja ei saa ka unustada kolmandat poolt (või kolmandaid osapooli), kellel on kah oma huvid mängus - alates Lõuna-Osseetia väidetavast soovist liituda Venemaa Föderatsiooniga ning lõpetades kaugete ja küüniliste niiditõmbajatega.

Raadiojaam Eho Moskvõ viis läbi oma
küsitlus, mille tulemused jäid sisuliselt nulli. Telefoni teel oma hääle andnutest arvas enamik, et sõda augustis ei puhke. Veebi teel vastanuist arvas enamik, et puhkeb. Pannes hääled kokku, jäi tulemuseks JAH=719 ja EI=714.

Mida aga arvad sina? Kas julged ennustada? Jätsin teadlikult ära võimaluse "raske öelda." Tõepoolest on raske öelda, aga paku välja oma arvamus! Hääletamisnurgake siin blogilehe paremal üleval nurgas. Tulemused võtan hiljem kokku.

Friday, July 31, 2009

Modest Kolerov VF-Leedu suhetest

Modest Kolerov on üsnagi värvikas tegelane. Et mitte öelda skandaalne. Mehe väljaütlemised ületavad tihti uudiskünnise, seda enam, et hetkel on ta ametis Kremli-meelse veebiportaali Regnum peatoimetajana.

Sõnakas mees pidi eile sõitma Leetu, osalemaks rahvusvahelisel konverentsil. Kuid oh üllatust, Leedu piirivalvurid tõstsid Kolerovi rongist maha, teatades, et ta kuulub mittesoovitavate inimeste hulka. Tõepoolest, Kolerov on kantud nn musta nimekirja, ehkki pole selge, kelle poolt täpselt ja milliste pattude eest.

Loomulikult tegi Regnum sellest sündmusest peotäie uudiseid, kajastades praktiliselt on-line rezhiimis. Kuidas mees maha tõsteti. Kuidas ta Valgevene rongile ümber eskorditi. Kuidas kannatanut tuli kiirkorras vaatama VF konsul, tuues endaga võileibu ja joogivett. Jne, jne, jne.

Kuid tänu kaasaegsele mobiilsidele sai Kolerov oma ettekande siiski Vilniuses ootavale saalitäiele ette lugeda ning koguni küsimuste-vastuste vooru maha pidada. Ning tänu Regnumi vahendusele on võimalik ka Kolerovi ettekannet lugeda.

Ei hakka kõike tsiteerima, kuid minu jaoks jäi huvitava momendina kõrvade vahele see, kui tuliselt pidas Kolerov vajalikuks õigustada Kaliningradi oblasti kuulumist Venemaa Föderatsiooni koosseisu.

Huvitav, kas Moskval on põhjust muretseda?

Wednesday, July 29, 2009

Muudatus blogiformaadis

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et siiani polnudki mu blogi nagu päris blogi. Ehk siis see oli pigem republitseerimise koht. Panin siia üles need tekstid, mis juba kuskil ilmunud olid + viited juba toimunud intervjuudele jne.

Kuid nüüd asjad muutuvad. Masu.

Eilne postitus "2000 valet" oli mõneks ajaks viimane. Olin siiani džentelmenlikus kokkuleppes Pärnu Postimehega. See tähendab, et mul polnud just otsest kohustust kirjutada ja neil polnud ka kohustustust igat mu produkti publitseerida. Kuid nii lihtsalt asi töötas. Mina kirjutasin ja nemad trükkisid. Siinkohal minu suurim tänu selle koostöö kesksele lülile - toimetajale Kalev Vilgats! (pildil)


Parimatel aegadel ilmus mul keskeltläbi kaks lugu nädalas. Siis pandi ette piir - üks lugu. Viimased kuud veel vähem. Nüüd aga on vähemalt kuuks ajaks see kanal kinni. Neil lihtsalt pole raha, millega oma välisautoritele maksta. Ning tasuta töötada pole ka nagu kuigi huvitav.

Eks näis, mis hiljem saab. Mina loodan, et see koostöö taastub. Minu jaoks oli see põnev ning tululik. Iga nädal end paarist teemast läbi närida ja see enam-vähem loetavalt paberile panna ... see mõtte- ja näpuharjutus hoidis vaimu värske. Väikesest palgalisast rääkimata.

Seniks aga toimub siin blogis muutus. Kindlasti ei plaani ma seda küber-kanalit päris sulgeda. Kuid millega ja kui tihti ma seda täitma hakkan, ei oska veel öelda. Kohustust ju pole.

Tuesday, July 28, 2009

2000 valet

Huvitav, miks jäävad mõnikord küsimata need kõige olulisemad küsimused? Miks ei pärita poliitikutelt aru nende vigade ja valede eest? Kui riigisisesel mängumaal seda veel tehakse – kangutades mingi pisiskandaalikese abil oma kohalt lahti ebameeldiv isend – siis rahvusvahelisel tasandil jäävad need küsimused tihtipeale küsimata.

Hetkel pean ma silmas seda valet, mille abil õigustas Venemaa Föderatsioon oma 2008.a. augustisõda Gruusia vastu. Täpsemalt 2000 valet. Mäletate ehk, kuidas Vladimir Putin õiglases vihas moondunud näoga sisistas peale rünnakute algust ajakirjanikele: „2000 tapetut, kui palju me pidime veel ootama?“

Venemaa tõi toona võrdluseks Kosovo, kus Lääs sekkus, kui Serbia väepealike genotsiid kosovaride ehk Kosovo albaanlaste vastu oli muutunud koletuslikuks veresaunaks. Ja väitis seeläbi, et Osseetia olukord on samasugune. Gruusia viivat ellu osseetide-vastast genotsiidi, mis olevat seda hullem, et enamik neist on Venemaa kodanikud.

Võrdlus Kosovoga ei ole siiski pädev. Kui Kosovos oli tegu rahvusvahelise sekkumisega (NATO), siis Osseetias sekkus konflikti osapool ise (Venemaa). Kuigi teisest küljest – võrrelda võib kõike. Sest see toob esile mitte ainult sarnasused, vaid ka erinevused.

Vildakas õigustus
Pole ilmselt mõtet uuesti üles soendada seda vana küsimust, et kes siis ikkagi alustas? Kes tegi esimese sammu või lasu? Küsida võiks hoopis, kus on need enam kui 2000 hukkunut, kelle nimel sõda alustati? See arv tundus juba ette jabur, kuna mitte üheski konfliktis pole hukkunute arv suurem kui haavatute oma.

Hiljem on ka Venemaa ise häbelikult oma arvutusi ümber hinnanud. Kõigepealt vähendati seda 1700, siis 1300 peale. Lõplikult ei saa seda täpset numbrit ilmselt keegi teada, kuid ka Moskva enda ametlikud allikad jäävad sinna umbes 130 kanti.

Olgu, tõepoolest on ehk küüniline arvutada, et kui mitu hukkunut on vaja, et alustada nö päästeoperatsiooni. Ka üks surm on tragöödia. Kuid riigipeade sõnad, eriti sõja õigustuseks öeldud sõnad, väärivad ikkagi tähelepanu.

Mis saab edasi?
USA alustas Iraagi-kampaaniat Bushi sõnadega massihävitusrelvadest. Maailm küsis hiljem, et kus need siis on? USA oli sunnitud häbenedes tunnistama luureandmete ja oma retoorika ekslikkust. Maailma üldsus tegi järelduse – ju siis oli mingi muu põhjus. Näiteks Husseini kukutamine. Eesmärk on seega saavutatud. USA väed lahkuvad.

Venemaa alustas Gruusia-kampaaniat sõnadega 2000 hukkunud osseedist. Maailm pole küsinud, et kus need siis on? Venemaa pole pidanud ei häbenema ega õigustama. Kuid üldsus tegi ikkagi järelduse – ju siis oli põhjus milleski muus. Näiteks Saakašvili kukutamine. Eesmärk pole seega saavutatud. Venemaa väed ei lahku.

Algamas on august. Kuu, millal enamasti Venemaal juhtuvad ebameeldivad asjad.

Muuseas, olgu lõpetuseks öeldud, et tegu on omamoodi hüvastijätu-artikliga. Minu aastatepikkune koostöö Pärnu Postimehega peatub. Masu. Loodan, et me siiski kohtume veel siin leheveergudel.

Karmo Tüür
27.07.2009



Tuesday, July 21, 2009

Vene köögi eripära Eesti moodi

Vene köögi eripära Eesti moodi. Viktoria Ladõnskaja. Eesti Ekspressi kirjastus, 2009.a., 122 lk.

Kas te olete kunagi mõne kokaraamatu ühe soojaga läbi lugenud? Ma pean silmas, et võtnud kätte ja lugenud leht lehe järel, mitte sirvinud? Ilmselt mitte. Mina ka seni polnud.

Üldiselt ma sünnipäevadeks kinke ei oota. Hea kui sõbrad-tuttavad tulevad ning mõnus õhtu saab veedetud varasuvises grillihõngus, kõrvale kuhjade viisi värsket kraami ning tublisti õlut, et kõik see hüva kraam alla loputada.

Aga ikka juhtub mõni, kes tavast ei tea või ei pea. Seekord tõi üks külaline raamatu, mis aga osutus erakordseks. See on värske kokaraamat Viktoria Ladõnskajalt, Eesti Ekspressi ajakirjanikult. Vene köögi eripära Eesti moodi.

Vene teema on mulle lähedane. Kerge kokandushull olen kah. Pannes need kaks lihtsat asja kokku, otsustaski too raamat minu juurde tulla. Mille eest olen tänulik – nii toojale kui autorile. Ehkki Ladõnskaja polegi siinkohal nagu päris autor ja see pole isegi päris kokaraamat.

Ausalt öeldes on isegi raske kirjeldada, misasi see trükis siiski on. Nojah, selle keskmeks on siiski retseptid. Või kas ikka on? Äkki on selleks siiski inimesed? Lihtsad vene inimesed, kes elavad siinsamas Eestimaal oma igapäevast elu ning jagavad meiega ajakirjaniku vahendusel paremaid palasid oma köögist.

Miks ma ütlen, et Ladõnskaja polegi nagu autor? Sest need lood on pigem nagu intervjuud ... või ka mitte päris. Ja retseptid – ega needki pole tema omad. Välja arvatud üks – kus Ladõnskaja ise on peategelane. Üks kahekümneneljast. Kuigi retsepte on raamatus rohkemgi.

See on üks mitmekihiline raamat, umbes nagu kulebjaka. Või siis hoopis ootamatult tuumakas, nagu üllatus-pelmeenid. On ju isegi raamatu sissejuhatus peidetud selle keskele nagu zrazade lihatäidis. Ning pealegi värvikas ja ahvatlev nagu botvinja.

Selle kaante vahelt leiab midagi nii lihtsat kui vobla ning selle juurde lugu sama lihtsast vene mehest, santehnik Andrei Kuzmitševist. Ning keerukat ja kaasaegset sibulakonsomeed tuntud tippkoka Roman Zaštšerinski käest. Saadikuproua Larissa Uspenskaja üllatab oma lugupidava suhtumisega kohalikku kultuuri ning prantsuse-sovjeti kultuurisulamiga, mille nimeks siiani Olivier’ salat. Olga Petrovna leivasupist rääkimata.

Kõneväärseid isikuid ja järgitegemisele kutsuvaid retsepte leiab raamatus veelgi. Kuid see ehk polegi kirjutise suurimaks väärtuseks. Olulisim on ehk hoopis see raamat ise. Raamat vene inimestest ja vene köögist, mis elab siin koos meiega ja mida me nii vähe tunneme. Peale pliinide ja seljanka ei tulegi ju enamasti midagi pähe, kui slaavi köök kõneks tuleb – kuidas aga neidki õigesti teha, enamasti ei teata. Kohalikest venekeelsetest oskame aga rääkida veelgi vähem, ammugi siis nende kodustest traditsioonidest.

Isegi üsna tavapärane nähtus kokaraamatute puhul nagu tühjad lehed lõpus, muutub siin omamoodi märgiliseks. See on koht, kuhu sa saad ise oma retsepte kirja panna. Eeldatavasti eesti keeles. Ning ilmselt vene toitude kohta.

Ühesõnaga, see on vist küll esimene eestikeelne raamat kohalikust vene köögist, kus on segunenud nii puhas algupärane slaavi kui hilisem nõuka ja ka praegune eesti kihistus. Aasta integratsioonitegu, kui nii tahaks öelda. Aga tegelikult siiski kokaraamat.

Karmo Tüür
7.06.2009

Tuesday, July 14, 2009

Putin ja Obama: keda usaldada?

Kas Valdimir Putin ja Barack Obama on ühesuguse usaldusväärsusega? Niimoodi küsidagi näib narr. Kuid ainult esmapilgul.

Aluse taoliseks võrdluseks annab üks hiljuti läbi viidud ülemaailmne uurimus usaldusest poliitiliste liidrite suhtes. WorldPublicOpinion.org nime all tegutsev rahvusvaheline seltskond küsitles inimesi paarikümnes suurimas riigis, mille elanikud moodustavad kokku 62% maailma elanikkonnast. Enam kui 19 tuhande küsitletu hulka sattusid seeläbi Hiina ja India elanikud, ameeriklased, venelased, türklased jne.

Küsitlusest saaks teha kümneid ja kümneid põnevaid järeldusi, kuid mina nokkisin siit välja vaid kaks nime – Putin ja Obama. Kahe mehe võrdluses võib leida nii sarnasusi kui erinevusi.

Sarnasused
Esiteks. Nii Putin kui Obama on paigutatud nn globaalsete liidrite gruppi. Sellesse 8-liikmelisse seltskonda kuulusid veel ÜRO peasekretär ja Hiina, Iraani, Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia liidrid. Teise pundina olid välja toodud 25 regionaalset liidrit nii Aafrikast, Ladina-Ameerikast kui Euraasiast.

Teiseks. Putin ja Obama sarnanevad selles mõttes, et mõlemat usaldatakse omal maal kõvasti rohkem kui välismaalasi. Nt Venemaal usaldatakse Putinit 82%, järgmisena tulevad 36%'ga Merkel ja Sarkozy. USA's sama lugu - Obama on populaarseim (70%), välismaalased tulevad hiljem - Brown 64%, Merkel 47% jne.

Muuseas, see et oma riigi esinumbrit rohkem usutakse kui muumaalasi, polegi nii enesestmõistetav, pahatihti kippusid küsitletud enda riigi juhtide suhtes vägagi kriitilised olema.

Erinevused
Esiteks. Obama kipub olema üsna lähedal tõelise globaalse liidri rollile, kuna enamikus riikides on ta usaldatavaim mees üldse. Enamikus riikides näib Obama reiting olevat koguni kõrgem kui omaenda riigipeal - välja arvatud näiteks Hiinas.

Putin kuulub aga enamasti tabeli madalamasse otsa, üsna vähe-usaldatavate tegelaste hulka. Peale Venemaa enda on veel ainult kaks riiki, kus Putinisse usutakse enam kui Obamasse – need on Ukraina (Putin 57%, Obama 35%) ja Hiina (Putin 64% ja Obama 55%)

Teiseks. USA usaldab Euroopat ja Euroopa usaldab vastu. Ameeriklaste hinnangul on Euroopa liidrid üsna usaldusväärsed (reiting 50% lähedal) ning eurooplaste arvamus Obamast on veelgi kõrgem.

Venemaa aga ei usalda välis-maailma ning maailm ei usalda teda vastu. Kui võtta usalduse piiriks 50%, siis tuleb peale Putinit tükk tühja maad. Suhtumine Putinisse mujal on risti vastupidine – peale juba mainitud Ukraina ja Hiina saab Putin üle 50% usalduskrediiti veel vaid Indias ning hiinlastega asustatud Hong-Kongis ja Macaus.

Järeldused
Põnev on ka kõrvutada Venemaa ja USA elanike suhtumist teise poole esinumbrisse. Venemaal usaldab Obamat 23%, ei usalda 55%, seega ei osanud 12% midagi arvata. USA’s usub Putini sisse 27% ning ei usu 69% ja vaid 4% ei oma arvamust. Seega on venemaalased Obama suhtes sootuks leebemad kui ameeriklased Putini suhtes.

Üldistatult võib seega öelda, et Valdimir Putin on oluliselt väiksema usaldus-krediidiga kui Barack Obama. Kuid samas – lisaks Hiinale on ka India Putini suhtes üsna heatahtlik. Kumb maksab siis rohkem, kas suur hulk umbusaldavaid riike või veel suurem hulk usaldavaid inimesi?

Lõpuks aga hoopis vahva tähelepanek. Kes siis ikkagi on Venemaa liider? Miks küsiti peaminister Putini, mitte president Medvedevi kohta?

Paraku ei saa me seda teada. Nagu ka seda, kuidas vastanuks eestimaalased.

Karmo Tüür
13.07.2009

Thursday, July 2, 2009

Venemaa sõbrad ja vaenlased anno 2009

Venemaa suurim vaenlane on Gruusia ja ustavaim sõber Valgevene. Nii vähemalt arvavad need head venemaalased, kelle käest seda jällegi küsiti.

Järjekindluses on oma võlu. Kõikvõimalike arvamusuuringute läbiviimisel lisandub sellele võlule aga tõsine analüütiline lisaväärtus. Juba rida aastaid on kevade lõpus Venemaa elanike käest küsitud kahte asja. Et kes on Venemaa jaoks sõber ja liitlane ning kes vaenulikult meelestatud.

Vaadates Levada keskuse pool läbi viidud küsitluse tulemusi, saab teha vähemalt kolme sorti järeldusi. Esiteks selle kõige lihtsama – kes on need 35 riiki, kes väärisid kohta selles omamoodi edetabelis. Ehk siis keda tajutakse sõbra ja keda vaenlasena.

Ühemõttelised arvamused
Vaenlaste esikuuik on järgmine: Gruusia (nii arvas 62% vastanuist), USA (45%), Ukraina (41%), Läti ja Leedu (mõlemal 35%) ning Eesti (30%). Omamoodi huvitav, et peale seda kuut esivaenlast langeb vaenulikkuse tase suurusjärgu võrra ning järgmised mitte-sõbrad saavad juba kümnest punktist väiksemaid hindeid.

Sõprade esikuuikusse kuuluvad: Valgevene(50%), Kasahstan (38%), Hiina (18%), Saksa (17%), Armeenia (115%) ja India (12%). Ehkki sõbralikkuse skaala algab samuti üsna kõrgelt, jätkub edasi langus üsna ühtlaselt.

Teiseks saab vaadata, kui ühtemoodi tajuvad venemaalased ümbritsevat maailma. Kõik vastukäivam on nägemus Iisraeli suhtes. 3% vastanuist pidas seda riiki vaenlaseks ning täpselt sama paljud ka sõbraks. Ühest küljest näib selline lõhestumine skisofreeniline, kuid teisest küljest hoopiski normaalne. On see ju normaalse ühiskonna tunnus, kui osad arvavad ühtemoodi ning teised teistmoodi.

Kindlad vaenlased
Paraku jääb taoline näide üksikuks. Enamiku vaenlaste kohta ei tule ühtegi poolthäält (välja arvatud „vennalik“ Ukraina, kus 41 vastuhäält leevendab 2 poolthäält). Üsna ühemõtteline on ka sõprade tajumine (erandiks jällegi slaavi vend Valgevene, kelle 50 sõbrapunktile tuleb vastukaaluks 2 vaenupunkti).

Eriti iseloomulik on aga see, et vaenlasi ei näinud enda ümber ainult 3% venemaalasteist, sõprade puudumist pidas aga võimalikuks tervelt 13%. Ehk siis vaenlaste olemasolu on tunduvalt kindlam kui sõprade omamine. Vaenlastele antud punktid räägivad sama keelt, vaenulikkust tajutakse teravamalt kui sõbralikkust (62 vs 50%).

Kolmas üldistuste grupp, mida saab teha, jääb osaliselt väljapoole seda tabelit. See on muudatused ajas. Kuna olen sedasorti ülevaadet teinud juba aastaid, on minul see võimalus imelihtsalt olemas, ehkki iga lugeja võib samuti vanu materjale üles otsida ning omi järeldusi teha (2008 ja 2007, ehkki esimene on teise uuringufirma andmetele, kuid viimases kajastatakse ka varasemaid andmeid).

Muutumatud esinumbrid
Esimese torkab silma see, et ehkki Eesti püsib kogu aeg esinumbrite hulgas, muutub pisut meie asend. 2007.a. olime vaenlane number üks, nüüd aga langenud tagasi 2005-2006.a. tasandile.

Gruusia, kes on juba aastaid kõikunud teisel-kolmandal kohal vaenlaste hulgas, on nüüd „lõpuks“ esikohale rebinud. Gruusia ja Balti riikidega üheskoos on vaenlaste tipus alati olnud ka USA ning alates 2006.a. ka Ukraina. Nii et üsna järjepidev seis, küsimus on ainult esikohas.

Sõpradega on asi üsna samamoodi. Valgevene on kogu aeg olnud esirinnas, ainult aeg-ajalt Kasahstanile napilt esikohta loovutades. Saksamaa, Hiina ja Armeenia püsivad samuti pidevalt eespool, kuigi Armeenia muutub aja jooksul üha armsamaks ja Saksamaa kaotab jupphaaval punkte. India sõbra-seisund püsib aastate jooksul ülistabiilne.

Sama muutumatuks jääb ka sõprade või vaenlaste puudumist võimalikuks pidavate venemaalaste suhtarv. Seda, et Venemaal vaenlasi pole, usub neli-viis korda vähem inimesi kui seda, et Venemaal puuduvad sõbrad.

Seega – venemaalaste jaoks on vaenlane on ikka üks selge ja kindel värk, sõprade olemasolus võib aga kahelda. Huvitav, kas meie mõtleme teisiti?

Karmo Tüür
22.06.2009

Monday, June 22, 2009

Pikalevo näidisjuhtum

Venemaa kuulsamaid linnu on Pikalevo. Kõlab veidralt, kas pole? Sellest umbes 20 tuhande elanikuga linnakesest, mis jääb paarsada kilomeetrit Peterburist ida poole, pole kuuldud varem ega kuulda ilmselt ka hiljem. Kuid hetkel on see nimi hambus nii lihtsal venemaalasel kui sealsel juhtkonnal.

Kurikuulsaks muutus linnake üleöö, peale seda kui sealne rahvas otsustas protesti märgiks sulgeda föderaalse tähtsusega maantee ning olukorda tuli lahendama Tema Ise – ehk siis Vladimir Putin isiklikult.

Nii nagu igal eredal sähvatusel, nii ka sellel on oma eel- ja järellugu. Pikalevo kujutab endast tüüpilist unist provintslinna, mis nõukogude korra viljastavates tingimustes muutus nn mono-asulaks. Ehk siis sedasorti asumiks, kus tööd andis üks, aga see-eest suur ettevõte.

Majanduskriis tegelikkuses
Pikalevos oli peamiseks tööandjaks sealne tsemenditehas. Vormiliselt küll kolm eraldi tehast, millel ka eri omanikud, kuid tegelikult kuulusid need ühte tehnoloogilisse tsüklisse, kus ühe osa peatumine stoppab ka ülejäänud. Nii ka juhtus.

Vaatamata Moskva juht-tandemi kinnitustele, et maailma raputav finants-kriis Venemaad ei puuduta, näitab tegelik elu midagi muud. Juba eelmise aasta augustist tekkisid häired ka Pikalevo tehaste ketis. Üks lõpetas oma töö, teised hakkasid ka otsi kokku tõmbama.

Jupp-haaval koondatavate inimeste elu muutus üha keerulisemaks, kohapeal käinud ajakirjanike sõnul jõuti sõna otseses mõttes koriluseni, kus süüa hakati tegema nõgestest ja võililledest. Mis selles siis ikka niiväga pole, võib küsida, vene inimene on keerulisematki üle elanud.

Suur ülemus lahendab kõik?
Asja muudab topelt-raskeks aga asjaolu, et peale rikkalikuma toidulaua jõudis ka sellistesse mono-linnadesse tänapäevane pangandus. Ning suur osa inimestest tõttas kasutama seninägematut hüve – pangalaenu. Mis see endaga toob, pole vaja vist kirjeldadagi, suur osa eestimaalastestki tea seda liigagi hästi.

Nii ehk teisiti, meeleheitele viidud elanikud hakkasid mässama. Ehkki organiseeritud nõudmiste ja ametiühingute kaudu asja-ajamise kogemust pole sealkandis kuigivõrd palju, mäletatakse eelmise suure kriisi ajast ühte võtet – teede sulgemist. Näljased, kiivritega kopsivad kaevurid, sulgemas raud- ja maanteid, see pilt püsib silme ees siiani nii lihtsal töölisel kui riigi juhtkonnal. Mõeldud-tehtud.

Pikalevo elanikud sulgesid riikliku tähtsusega maantee Novaja Ladoga ja Vologda vahel. Liiklusummik venis enam kui 400 kilomeetri pikkuseks. Ning siis juhtus see, mida kohalikud elanikud lootsid ja ülemused kartsid. Saabus Putin.

Käsitsijuhtimine
Nagu Putin kirjeldas, hakkasid kohalikud ametnikud tema saabumise eel sebima nagu tarakanid. Suur ülemus rivistas nad kõik üles, kärkis ja põrkis, sundis kohapeal ühte tehaseomanikku, Venemaa rikkamate inimeste hulka kuuluvat Oleg Deripaskat alla kirjutama lepingut, mis taastas tootmise. Mis aga kohalikele enim korda läks, et palkade maksmiseks eraldati rahad ning juba enne Putini lahkumist hakkas tööliste pangakontodele potsatama kaua-oodatud ülekanded.

Lõpp hea, kõik hea? Paraku pole see aga kaugeltki nii. Pikalevo probleemi Putini käik paraku ei lahendanud, sest võlgade ja pooleli-olevate pankrottide koormat see tegelikult ei hajutanud. Ning mis veelgi hullem, üle kogu Venemaa kaigub Pikalevo nimi nagu sõjahüüd. Iga väiksemgi samas olukorras olev asula otsib juba lähimat maanteed, mida blokeerida.

Üheks näiteks olgu kasvõi Pihkva oblasti pisiasula Krasnõi Lutš, mille ainus tööandja paneb uksi kinni. Monoasula monotehas tootis monotoodangut, nimelt klaas-läätsi valgusfooridele. Venemaa teises otsas paiknev fooride komplekteerimise tehas lõpetas töö ning ongi kõik. Kohalikud aga mõtlevad tõsiselt, mida teha, et Putinit kohale meelitada.

Käsitsi-juhitav riik, nii võiks tõlkida Venemaa mudelit. Kui kaua see suudab toimida?

Karmo Tüür
19.06.2009