Monday, November 24, 2008

Venevastasus

Kas mäletate traagilist hüüatust „Miks te meid ei armasta?“ Seda tõi tavaliselt kuuldavale kergelt vintis sovjetist suurvenelane, kes ääremaadel ootas endasse suuremat lugupidamist kui ta seda vääris. Kuid olgu, seda saavad vaid mäletada pisut vanemad lehelugejad.

Tänapäeval pole aga suurt midagi muutunud. Siiani ei mõista lai vene hing, miks impeeriumi endised äärerahvad nii jäärapäised peavad olema. Ning see mõistmatus valatakse sama traagilisse hüüatusse: „Me pole ju teile midagi halba teinud, miks te ometi niimoodi käitute?“

Lihtsa inimese emotsiooni võib ju isegi mõista. Teadmata või tahtmata mõista (ühis-)ajaloo keerdkäike, kaldub ta usaldama kooliõpikut, telepurgist ja kinolinalt räägitavat. Üleskutsed ajalugu unustada ja vaadata tulevikku on aga mõeldud vaid ullikestele, võrdudes soovitusega ärgata igal hommikul mälukaotuses.

Vastulöögirelv
Süüdistus venevastasuses on muutunud Venemaa välispoliitilises retoorikas arvestatavaks relvaks. Sel moel püüab Moskva näidata ennast ebaõiglaselt rünnatuna ja vastaseid paranoilistena. Vastased on aga kõik, kes pole jäägitult Venemaa poolt.

Venevastasuse uurijad räägivad, et esimesed ilmingud on juba sajandite-vanused. Parim näide olla olnud Inglismaa vaenukampaania XIX sajandil, mille too vallandas konkurentsi tõttu Afganistani vallutamisel. Briti propaganda kujutas toona venelasi barbaarsete asiaatidena, kellega ei saagi muidu asju ajada kui relva abil.

Mida edasi, seda hullemaks on aga selle teooria pooldajate meelest asi läinud. Nüüd on lugu koguni niikaugel, et venevastasusse on nakatunud lähimadki naabrid ja sugulased.

Naabrite reelikkus
Eriti teravalt võtab vene võimueliit seda, et vaenajate ritta on liitunud Venemaa nö orgaaniline osa Ukraina. Nimelt on nende meelest Ukraina soov rääkida omaenda ajaloost sügav häbematus. Eriti koletu on aga ukrainlaste soov kõnelda holodomorist ehk kohutavast näljahädast, mis laastas Nõukogude Ukrainat.

Samavõrra kohatu näib olevat poolakate poolt Katõni veresauna meenutamine, pribaltide kõnelused küüditamistest, ida-eurooplaste meenutused okupatsioonist ja vastuhakust. Gruusia käitumisest ma lausa ei räägikski, kui seda ei teeks Kremli esindajad ise.

Põhiline argument, mida Kremli-meelseil on välja käia, kõlab: „aga me kõik ju kannatasime“. Mis on ühtlasi absoluutne tõde. Me kõik kannatasime, mis aga ei tähenda, et me kõik peaksime vaikima. Või et ainult ühel osapoolel peaks olema õigus rääkida.

Kas Eesti ei võiks loobuda?
Olen viimasel ajal kuulnud mitme, Eesti suhtes positiivselt meelestatud välismaalase käest, et miks me ometi ei võiks kuidagi loobuda. Et Venemaad me ei muuda niikuinii ja võiksime pigem keskenduda oma asjadele. Kõlab nagu mõistlik soovitus, kas pole?

Ainult et see on sama adekvaatne soovitus kui öelda Venemaale, et nad võiks ometi kord unustada oma fantoomvalud kunagises impeeriumis. Et lõpetagu venelaste minevikust tulenevate eriõiguste rõhutamine ning vaadaku ometigi tulevikku. Või siis soovitus juutidele, et jätku ometigi oma jonn holokausti ja oma riigi loomise teemal. Või et ... näiteid oleks veel peoga.

Lõpetuseks aga olgu öeldud, et ega ka selles aspektis pole Venemaa erand. Enda-vastasust tajuvad teisedki. Anti-amerikanismi ja anti-semitismi kõrval on veel muidki. Ka Eestile endale on tihti omane vaadata igat Venemaa tegu ja väljaütlemist kui eestivastast käiku.

Ahjaa – neile, kes seda lugu vene keelde tõlkida soovivad. Pealkirjas ja loos peetakse silmas mõistet antirossiiskost’, mitte antirusskost’. See on äärmiselt oluline vahe. Esimene tähendab sisuliselt Venemaa kui impeeriumi ideest kantud riigi mineviku suhtes kriitiline ning tuleviku osas ettevaatlik olemist. Teine tähendaks aga vene kultuuri ja selle kandjate vastu olemist – seda aga palun ilmaasjata mitte pähe määrida.

Karmo Tüür
23.11.2008

No comments: