Monday, September 8, 2008

Tõlgenduse küsimus


Venemaa ja Lääs räägivad erinevas keeles. Kõneledes ühtedest ja samadest asjadest, saadakse aru erinevalt.

Vanemad inimesed ehk mäletavad seda nõuka-aegset masendavat tunnet, kui kõneledes tulihingelise nõukogude kodanikuga, tuli mingist hetkest ette nagu klaassein. Jäi mulje, et vestluskaaslane küll justkui näeks su huulte liikumist, kuid ei saa sinust aru. Ja vastupidi.

Nii ka nüüd ei saa Venemaa Föderatsiooni praeguste võimukandjad ning lääne-liitlased teineteisest aru. Kõneledes ühest ja samast – kitsamalt Gruusiast ning laiemalt üldisest maailmakorraldusest – kasutatakse justkui ühtesid ja samu sõnu, kuid saadakse aru täiesti erinevalt.

Samad mõisted, eri sisu
Mõisted on ju samad. Agressioon ja okupatsioon, stabiliseerimine ja rahuvalve. Kuid neid täidetakse kardinaalselt erineva sisuga.

Üheks eredamaks näiteks on praegune tüli Prantsusmaa vahendatud rahuleppe ümber. Venemaa on sellele alla kirjutanud, samuti Gruusia. Kõik oleks ju nagu korras, kuid vaatamata sellele on Prantsusmaa maruvihane ning Gruusia hüüab appi. Vaatamata rahuleppes antud lubadusele pole Venemaa viinud Gruusiast välja oma vägesid, sisuliselt okupeerides naaberriigi territooriumi. Kreml aga väidab, et kõik on korras.

Minu käest küsiti hiljuti, mis võimaldab Venemaal silma vaadates valetada? Asi on lihtsalt tõlgendamises. Venemaa väidab, et tegu pole okupatsiooniga, vaid puhvertsoonidega värskete konfliktitsoonide ümber. Ning et Gruusia territooriumil ei viibi mitte vene väed, vaid rahvusvahelised rahuvalvajad.

Oskuslik sõnaseade
Sellest veelgi parem näide oli sõja kuumematest hetkedest, mil Venemaa välisminister Sergei Lavrov sai hakkama sõnaseadmisega, mis vääriks kohta lausa vastavates õpikutes. Nimelt süüdistas ta Läänt goebelslikus valetamises. Vale seisnevat selles, et Venemaa jalavägi on ületanud Gruusia piiri, et tankid sõidavad Gori tänavail ja et vene lennukid pommitavad Thbilisit.

Tõepoolest, tol hetkel ei olnud Gruusia pinnale astunud Venemaa jalavägi (v.k. pehota), vaid mootorlaskur-üksused ja terve pilv kõikvõimalikke priitahtlikke, kelle tegevust aga armee ei kontrolli. Gori tänavail ei sõitnud tõesti tankid, vaid soomukid jms. Ning Venemaa kangelaslik lennuvägi ei pommitanud tõepoolest Thbilist, vaid ainult selle lähedale jäävat tsiviillennuvälja. Nii et kes siis ikkagi valetab?

Kõik oleks ju kena ning võikski ainult sõnamängude ja juriidiliste nõksutamiste tasandile jääda, kui siin poleks ühte väga suurt ja olulist nüanssi kogu asja juures. Nimelt et kui Venemaa on täiesti reaalselt olemas, siis nn Lääs, mille osaks meigi end loeme, on samuti ainult tõlgendamise küsimus.

Kas Lääs on ikka olemas?
Värskelt riikideks kuulutatud alasid Gruusia rüppe tagasi tuua ilmselt ei saa või siis oleks see uskumatult keeruline. Samamoodi ilmselt ei õnnestu kohe kaotada ka nn puhvertsoone.

Suurim võit, mida nn Lääs (ehk siis Euroopa Liit, NATO, OSCE vms) suudaks saavutada, oleks puhvertsoonides asuvate vene vägede kiire ja kompromissitu väljavahetamine rahvusvaheliste, sisuliselt neutraalsete rahuvalvajate vastu.

Sest et kui me seda ei suuda, siis ilmneb, et seesama nn Lääs pole tegutsemisvõimeline. Ehk siis toob käimasolev Gruusia kriis Vene-Lääne suhtes välja selle, et Läänt pole olemas.

Nii et – see kõik on küll tõlgendamise küsimus, kuid sellest tõlgendusest sõltub meie jaoks neetult palju.

Karmo Tüür
5.09.2008

No comments: