Monday, September 1, 2008

Suur vastasseis

Venemaa ja Lääne vastasseisust pole kirjutanud või rääkinud või vähemalt mõelnud ainult laisk. Seejuures tihti kasutatav võrdlus Külma Sõjaga pole aga oma olemuselt korrektne. Ajad ja olud on selleks liiga erinevad.

Jah, Kremlist kostavad jällegi sõnad, mis panevad Euroopa ja Ameerika võimukandjaid kulme kortsutama. Jah, Venemaa tankid sõidavad taas naaberriigi tänavail, hoolimata lääne protestidest ja kohalike hädakisast. Kuid erinevusi on siiski rohkem kui sarnasusi.

Külma sõja olemus oli kahe suure bloki omavaheline jagelus kolmanda maailma jagamise ja teise poole nõrgestamise nimel. Oluline siinjuures oli suhteline võrd-võimelisus, seda nii sõjajõus, majanduses kui ideelises köitvuses.

Olulised erinevused
Võrreldes toonaste aegadega pole praegu näha mingit suurt ja ideoloogilist vastasseisu, mis õigustaks sõnanuia kõrval ka sõjamasina kasutamist – juhul kui mitte pidada ideoloogiliseks erinevuseks seda, et ühel poolel on enam-vähem vabad ühiskonnad ja teisel pool autoritaarne, post-imperiaalses nostalgias vaevlev riik.

Majanduse ressursibaasi mõttes ei saa praegu mingist võistlusest rääkida. Venemaa majandus on küll naftadollarite mõjul kaunis kabeda väljanägemisega, kuid siiski võratult väiksem, küündides vaid kümnendikuni Euroopa või USA vastavatest näitajatest. Muljetavaldav on ainult Venemaa valuutareserv, kuid pangas seisev raha ei too endaga ise-enesest võimu ega võimsust.

Ideelises plaanis on Venemaa aga lootusetult üksi. Moskva lähimad liitlased hoiavad kas suu üldse kinni või siis avaldavad isiklikel kohtumisel väljapressitult moraalset toetust. Isegi rahvusvahelised organisatsioonid, milles Kreml domineerib, nagu SRÜ või Shanghai Koostöö-organisatsioon, püsivad häbelikult vait. Mingist blokilisest jaotusest pole mõtet rääkida.

Sõjaline argument
Relvastuse osas pole asi kuigivõrd parem. Jah, tuumarelv ning võime maailm mitmekordselt hävitada pole kahjuks maailmast kadunud, kuid sellega sarnasus möödunud aegadest lõppebki. Samas sellesama kunagise NLiidu ja nüüdse Venemaa au ja uhkus – strateegiline raketivägi on vananenud nii moraalselt kui füüsiliselt. Uut relvastust peale ei tule, vana demonstratsioon-katsetused kipuvad üldiselt metsa minema.

Tõsi küll, neist erinevustest pole otseselt sõjaväljale jäävatel maadel ja rahvastel sooja ega külma. Nad näevad tanke, lennukeid ja sõjalaevu, mis mitte ei sõida paraadil, vaid viivad läbi konkreetseid sõjalisi ülesandeid. Ning muuseas üsna edukalt, kui jätta kõrvale totaalne kaotus inforindel.

Ainuke, mida Moskval näikse praegu olevat kõvasti, on meeleheitlik otsustavus. Venemaa välispoliitika ühe adekvaatsema kommentaatori – Flodor Lukjanovi sõnul tõstis Venemaa panuseid viimase võimaluseni. Tundes, et käest olid libisemas tema viimased võimalused näida lähinaabruses tõsiseltvõetav, tõi ta mängu viimase argumendi – toore jõu.

Sõjalise konflikti provotseerimine Gruusias ja seejärel kahe piirkonna iseseisvuse tunnustamine mõjusid tõepoolest raputavalt. Venemaa tõestas, et vajaduse korral suudab ta mängida ka üksi. Tõsi küll, mitte globaalsel mänguväljal, aga vähemalt oma liivakastis. Või siis selles, mida ta enda omaks peab.

Nüüd on Lääne kord vastata. Mänguvälja piirid peavad pisut selgemaks saama, vastasel korral võib kuumades peades tekkida soov uue katse ja uute piiride järele.

Karmo Tüür
1.09.2008

No comments: