Wednesday, November 21, 2007

Venemaa lõhestab Eurooa Liitu

Pole ühtegi teist küsimust, mille suhtes oleks EL liikmeriigid nii erinevatel seisukohtadel. Ei suhtumine Lähis-Ida kriisi, Hiina suurenevasse kaubandussurvesse või suhetesse USA’ga too niivõrd selgelt esile Euroopa sisemisi erinevusi.

EL pole suutnud mõjutada Putini-aegses Venemaa Föderatsioonis toimuvat, küll aga on Moskva suutnud mõjutada Euroopat. Kõike seda ja veel palju muudki väidab Euroopa Välissuhete Nõukogu hiljuti ilmunud raport EU-Venemaa suhete kohta.

Poolesajal leheküljel on äärmiselt tihedas ja mõnusas stiilis kirja pandud põhilised nii EL liikmesriikide kahepoolsetes suhte olukord Venemaaga kui tehtud ka vajalikud üldistused. Olles lugenud virnade viisi sarnaseid pabereid ja osalenud ise mõnegi loomises, pean tunnistama, et oma lühiduse, üldistustaseme ja samas loetavuse poolest on tegu suurepärase policy-paperiga.

Kui rääkida Euroopa Venemaa-suunalisest poliitikast, siis võib välja tuua terve erinevate suhtumiste skaala. Ühes otsas on soov Venemaad siduda, integreerida niipalju kui võimalik, lootuses tekitada positiivne vastastik-sõltuvus. Skaala teise otsa jääb idee Venemaa tõrjumisest, ohjeldamaks tema ambitsioone.

Jaotatud Euroopa

Selmet proovidagi rääkida Venemaaga nö ühel häälel, tegutseb iga riik oma parima äranägemise järgi. Raporti autorid jagavad nad selle alusel viide gruppi.

„Trooja hobused“. Riigid, mis kaitsevad Venemaa huve Euroopas, pahatihti takistades EL väheseidki katseid välja töötada mingit ühist poliitikat. Nende hulka loevad autorid Kreekat ja Küprost.

„Strateegilised partnerid“ e. EL suurriigid Itaalia, Hispaania, Prantsusmaa ja Saksamaa. Neid seovad Venemaaga „erisuhted“, mis aga puhuti õõnestavad EL väheseidki ühispingutusi.

„Sõbralikud pragmaatikud“. Sellesse gruppi kuuluvad EL 10 keskmist ja väikeriiki Austria, Belgia, Bulgaaria, Luksemburg, Malta, Portugal, Slovakkia, Sloveenia ja Ungari. Nad on Venemaaga lähedastes suhtes ning kipuvad seadma oma ärihuve poliitilistest eesmärkidest ettepoole.

„Jäised pragmaatikud“. Siia kuulub peale Eesti veel Holland, Iirimaa, Läti, Rootsi, Rumeenia, Suurbritannia Tsehhi ja Taani. Ka see seltskond on orienteeritud ärihuvidele, kuid ei karda teha kurjemat häält, kui kõne all on nt inimõiguste rikkumine Venemaal jne.

„Uued Külma Sõja sõdalased“ ehk Leedu ja Poola on oma suhtumises kõige karmimad, soovides blokeerida EL ja Venemaa vahelisi läbirääkimisi.

Soovitav tegevuskava
Kaitsemaks parimal moel oma huve, peaks EL suutma välja töötada omaenda poliitika Venemaa suunal. Ülilühidalt peaks see välja nägema järgmiselt.

Tingimuslik kaasamine. Venemaa naudib praegu liikmesolekut kõikvõimalikes suurtes klubides nagu G8, ühised koostööformaadid NATO ja EL’ga jne. Samas ei pea Moskva aga vajalikuks täita nonde organisatsioonide poolt nõutavaid reegleid. Kuni ta seda ei tee, tuleks läänel ühistegutseda oma klubides ilma Kremlile kutseid saatmata. Näiteks – kokku peaks käima G7, mitte G8.

Sihipärane kahepoolsus. Venemaa armastatud võte on „jaga-ja-valitse“ ehk siis lõhkuda vormiliselt ühendatud koostööpartnerite ühisvõimekus, sidudes neid kahepoolsete lepetega. Parim ja lähim näide on ehk kujundatava EL ühise energiapoliitika põhjalaskmine Vene-Saksa gaasitrassi abil. Kahepoolsetest suhtest pole pääsu ka edaspidi, kuid neid tuleks sõlmida lähtuvalt üle-euroopalistest kokkulepetest.

Naabruse kaasamine. Nt Ukraina, Gruusia ja Moldaavia ning miks mitte ka Valgevene jätkuv sidumine Euroopa ruumiga, kasvõi elektri-ühenduste loomise kaudu.

Seaduste ülimuslikkus. Kui EL käsitleb igat lepet kui kompromissi, mida tuleb järgida, siis Venemaa vaatleb seadusi/lepinguid kui võimu kehastust vastavalt hetke vajadustele. EL peab lihtsalt kindlalt nõudma võetud kohutuste ja sõlmitud kokkulepete täitmist ning ühesuguseid tingimusi mõlemale poolele nt energiamajanduses.

Suhete tasakaalustamine. Nt sellessamas energiamajanduses peaks Euroopa Komisjonil olema õigus eelnevalt üle vaadata lepinguid, mis seovad EL tegevusvabadust.

Eelpooltoodu on ülinapp ja kuivalt kokku surutud ülevaade, mis pigistas tekstist välja kogu selle mahla ja nauditavuse, mida ise alul kiitsin. Paraku leheformaat ei anna pikemaks võimalust.

Kogu selle asjatundliku algteksti juures on paraku aga üks miinus. Euroopa ühise Venemaa-poliitika ja üldse ühise välispoliitika edukusest saab eelkõige rääkida juhul, kui Euroopa muutub ühtsemaks. See tähendab, et senisest veelgi enam volitusi koliks liikmeriikidest Brüsselisse. See aga ei meeldi paljudele.

Karm valik, kas pole?

Karmo Tüür
21.11.2007

No comments: