Friday, August 24, 2007

Ingliskeelne EL ja vene-sõbralik Eesti

Ütle mulle, mis keeli sa räägid ja ma ütlen, kes sa oled.

Ei tea, kas taoline parafraseering nüüd päris õige on, aga midagi ju selles nagu oleks. Otsides kontakti tundmatuga, selgitad ju ikka alustuseks välja, mis keeli temaga rääkida saab. Kui kodanik kõneleb ainult ühes ja sulle tundmatus keeles, jääb ilmselt suhtlus katki või vägagi poolikuks.

Kui too tundmatu aga kasvõi proovib rääkida mitut keelt, sealhulgas sinulegi tuttavaid, siis on võmalik juba edasi rääkida. Kui aga üritab purssida ka sinu oma emakeelt, tunned südames sooja lainet ning häälestud sõbralikult.

Ingliskeelne euroopa

Kammisin hiljuti läbi Euroopa Liidu liikmesriikide kodulehti ja leidsin paar huvitavat seaduspärasust. Loomulikult ei üritanudki ma vaadata kõiki neid miljoneid ja miljoneid isiklikke ja ärialaseid kodukaid, vaid ainult kõige olulisemaid, nn riiklikke.

Võtsin ette parlamentide, valitsuste, riigipeade ja ülemkohtute lehed. Ehk siis kõik kolm riigivõimu haru – seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim.

Minu huviks oli vaadata, mis keeles kõnelevad need asutused, mis kehastavad endas riigivõimu nii kodanike kui mittekodanike jaoks. Ehk siis – miskeelset infot pakuvad vastavad kodulehed.

Kui jätta kõrvale 27 liikmeriigi riigikeeled, saab selge üks. Enimlevinud võõrkeeleks, milles peetakse riigivõimu tasandil vajalikuks rääkida, on inglise keel.

Kui jätta kõrvale ingliskeelsed riigid, siis on Luksemburg ainuke riik, kes inglise keele täielikult kõrvale jättis. Valitsustest tegi sama tembu veel Itaalia ja parlamentidest Belgia esindajate koda ning Hispaania saadikute kongress – kuid mõlemal juhul ilutses inglise keel parlamendi teise koja kodulehel.

Muude keeltena tuli kasutusele väheneva sagedusega prantsuse, saksa, hispaania, itaalia ja portugali keeled. Nii näiteks parlamentide puhul olid arvud vastavalt 8, 6, 3, 2 ja 1. Kordan, et räägin juhtudest, kus seda või teist keelt kasutati kodulehel võõrkeelena.

Loomulikult võib vaielda, milline on nendes keeltes pakutava info maht ja kvaliteet, kuid see pole oluline – ma räägin ikkagi vaid märgilisest avatusest – kas ollakse riiklikult avatud mingile võõrkeelele või mitte.

Venesõbralik Baltikum

Selle avatuse mõttes on ehk isegi olulisem vaadata, kuivõrd EL liikmeriigid kasutavad ametlikel kodulehtedel mitte-liikmesriikide keeli. Seda võiks esitada viktoriiniküsimusena – mis keeled ja kus on veel kasutusel? Kuna mul aga puudub võimalus sisse kasseerida võite, siis olgu see info avalik – nendeks on araabia, hiina ja vene keel.

Üllatusite? Araabia keel ei peaks ju ootmatausena tulema. Sellekeelset infot pakuvad Itaalia ja Prantsusmaa parlamendid. Võttes arvesse Põhja-Aafrikast lähtuvat migratsioonitulva nendesse riikidesse, pole imelik, et sealsed rahvaasemikud proovivad suhelda oma valijatega neile arusaadavas keeles.

Hiina keelega on lugu ehk tiba veidram. Loomulikult on tegu maailmakeelega – seda nii rääkijate arvu kui leviku poolest ... ehkki Euroopas pole hiinlaste tulv veel nii märkimiväärne kui mitmel pool mujal. Pisut kummastavaks muudab ka selle keele pruukimine riiklike võrgulehtede tasandil kahe riigi parlamendis – Prantsusmaa ja Leedu.

Jääb üle vene keel. Ei tule vast üllatusena, et seda keelt kasutatakse vaid Balti riikides, ja seda mitte ainult parlamentide kodulehtedel. Leedu pruugib vene keelt parlamendi, riigipea ja ülemkohtu tutvustustes. Lätis saab vene keelega hakkama ülemkohtu, presidendi ja valitsuse kodulehtedel. Eestis kõnelevad külastajaga vene keelt nii parlament, valitus kui ülemkohus.

Ehk siis – Eesti on ainus riik Euroopa Liidus, kus nii kodanikele kui mittekodanikele pakuvad venekeelset infot kõik kolm riigivõimu haru – nii seadusandlik, täidesaatev kui kohtuvõim.

Miks seda tuleks võtta sõbralikkusena? Kui jätta muud riigid oma vähemustega kõrvale, siis nt Prantsusmaal pakub araabia-keelset infot vaid parlament ja Saksamaa vastavate riigiasutuste kodulehtedelt te türgi keelt ei leia üldse. MOTT

Karmo Tüür

17.08.2007

No comments: