Monday, June 18, 2007

Eesti akadeemilisest enese-alavääristamisest

Olles töötanud Tartu ülikoolis ligi kümme aastat, on minu hinge kogunenud protesti. See on nagu vene vanasõna, et mida kaugemale metsa, seda rohkem puid. Omamoodi paratamatus, et mida lähemalt ja sügavamalt sa tutvud mingi inimese-nähtuse-struktuuriga, seda enam näed, et peale fassaadi on veel palju muudki. Terve müriaad erinevaid tahke, mis ei pruugi kõik sulle meeldida.

Möönan, et olen paganama uhke oma tööandja ja toitva ema üle. Leian, et selle nimi kõlab uhkeimalt Eesti kõrgharidusmaastikul. Ma ei väida, et tegu on ainuma "ülikooliga" Eesti mõistes, ehkki ainuke klassikaline universitas on ta küll.

Uhkusega esitan oma visiitkaarti ja muhelen sisimas, kui mind tituleeritakse "Tartu Ülikooli politoloog" - annab ju mu diplom selleks õigust.

Kuid samas teevad mitmed asjad mind murelikuks. Mitte ainult ülikooli aktsiseltsistumine (finants-majanduslikus mõttes), konveieriseerumine (3+2) ja asjaajamiskultuuri sovjetiseerumine (kus muudatus paberil, nimetus on olulisem kui sisu). Kui selline on hetkel suundumus, siis ehk on see põhjendet. Igasugune muudatus kutsub esile vastuseisu - nii ma ennast lohutan ja proovin mitte väga joriseda.

Kuid on üks külg asjades, mis mind sügavuti häirib. See on uus-kadakasakslus. Omamoodi alaväärsuskompleks, mis paneb häbenema või isegi pahaks panema eestikeelset tekstiloomet. Eestikeelses tekstiruumis publitseerumine on midagi väheväärtuslikku. Püha lehma staatusesse on tõstetud "rahvusvahelise levikuga erialakirjandus".

Loomulikult on hea ja tore, kui meiegi mehed ja naised end maailma tippu trügivad ja seal võrdväärsena oma häält kuulda lasevad. Seda enam, kui on mõtteid, mida jagada ja keeleoskus võimaldab.

Kuid mis häirib, on ühe universaalseima põhimõtte eiramine. See on võrdkohtlemine. Kui keegi inglane, sakslane või prantslane kirjutab ja avaldab end oma emakeeles, siis see on arvestatav publikatsioon. Kui eestlane teeb seda eesti keeles, siis see pole!?

Kriteeriumiks olevat rahvusvaheline levik, mitte publitseerimise keel. Olgu, oletame. Tõsi ta on, et tõeliselt tippajakirjades pole suurt vahet, kes on kirjutaja - eelretsenseerimine toimub anonüümselt. Seega ei peaks asjaolul, kas kirjutajaks on omakeelne inimene ja ehk koguni sama ülikooli inimene, kus ajakiri ilmub, mingit kaalu olema. Kui on väärt tekst, siis olevat igaühel võrdne võimalus.

Kuid see on asja ainult üks tahk. Teine ja tunduvalt olulisem on omakeelse teaduskeele - ja see peaks olema ju emakeele paremik - elushoidmine. Märkimisväärne osa erialasest sõnavarast on meil kas olematu, selle asemel pruugitakse kohmakaid angilitsisme, toorlaene muudest keeltest või suisa loobutakse omakeelse vaste üle mõtisklemast.

Seega peaks olema iga eesti teadlasele soovituslik kirjutada oma tekst esmalt eesti keeli. Kui tekst hääks osutub, siis tuleks sellele ka leida koht eestikeelses trükisõnas. Kui koguni väga asjalikuks, siis miks mitte tõlkida sama lugu ka vajalikku võõrkeelde ja saata avaldamiseks laia maailma.

Ma ei taha tuua otseviidet venestamisele. Kuid omamoodi "lahti-eestistamine" toimub ometigi. Teisalt - otseselt kohustada kedagi kirjutada eesti keeli ei saa samuti kedagi ... oleks ka see samavõrra väär kui kohustus kirjutada inglise keeles.

Tegu peaks olema omamoodi eetika küsimusega. Või kui soovite, siis patriotismiga. Et "kas siis selle maa keel" ei või olla ka elav teaduskeel? Ja kelle jaoks me kõike seda teeme? Kelle jaoks kulutame maksumaksja raha? Tahaks lausa osundada keele- või põhiseadusele ... kuid see oleks vist liiast. Mitte seadus ega määrus või tsaari ukaas ei pea meid juhtima, vaid terve talupojamõistus. Sellesama talupoja, kes oma lapsed kõrge kooli sisse saatis. Oleks hää, kui nüüd järeltulijad seda mälestust mustast laest pahaks ei paneks.

Karmo Tüür
18.06.2007

4 comments:

Anonymous said...

natuke teise nurga alt, aga siiski teemakohane: http://scottsommers.blogs.com/taiwanweblog/2007/05/taiwan_academia.html

kirjutab Scott Sommers, üks mu enda ülikooli (praeguseks juba endise, küll) jänkist inglise keele õppejõud

KT said...

vabanda, aga link pole klikatav ja selle saba kaob (vähemalt minu brauseris) raamist välja. saan küll avada copy-paste meetodil blogi kui sellise, aga ei tea, millist teksti sa silmas pead.

Anonymous said...

paha lugu selle teksti kuvamisega, kuna Blogger ei 'poolita' linki :(

(i) abiks on minu kommentaari teksti kopeerimine mõnesse muusse keskkonda, nt Wordi dokumenti või kasvõi tühja e-maili.

(ii) viite leiab arhiivist (lehe vasakul all),
seal on eelviimane ehk 20. mai sissekanne "Taiwan Academia in Crises"

Leelo Maarja

Anonymous said...

hea Karmo,

taas sama teema juures:
huvitav ülevaade USA-EU publitseerimistrendidest ning sekka pisut tausta meie akadeemiast.

Michael on siin 16 a elanud (suurema osa ajast inglise keelt õpetades) ja hakkas hiljuti samuti doktorit tegema.

muuhulgas soovitab ta:
"To raise its competitiveness, publication output is only one aspect. Salaries would have to rise dramatically, and all the masters degree holders would have to go, unless they are major publishers of high quality work.
/---/
[R]estrictions on hiring foreign faculty would have to be lifted /---/."


http://michaelturton.blogspot.com/2007/07/east-asia-forges-ahead-as-us-science.html