Friday, February 16, 2007

Venemaa uus migratsiooniseadustik puudutab miljoneid

Igasugune sisserännet piirav seadus on tegelikult ksenofoobia avaldumine selle peeneimas vormis. Kogu point on asja juures ikkagi see, et muidu tulevad need – ja mis siis küll saab?

Loomuliku ja universaalsena näiv väide, et põlisrahvus vajab kaitset, ei ole tegelikult nii ühene. Absoluutselt kõik tänapäevased rahvad ja rahvused on suurema või väiksema migratsiooni e. nö verevahetuse tulemusel kujunenud. Nüüdsete, väljakujunenud koosluste „lukustamine”, isoleerimine välismõjude eest on mõeldamatu.

Teisest küljest on taoline soov kaitsta „meid” „nende” eest loomulik. Kui sisserännanute protsent on suurem kui põlisrahva võime neid „ära seedida”, satub rahvuskultuuri säilitamine ohtu – või nii vähemalt väidetakse. Palju otsesem ja lihtsamini mõistetav on hirm, et sisserändajad võtavad ära töö ja leiva omade käest. Kuigi tavaliselt see pole just nii.

Aga olgu nii või teisiti, pole taolised hirmud omased vaid väikerahvastele.

Segased muudatused
Selle aasta 15.jaanuarist jõustus Venemaa Föderatsioonis uus migratsiooniseadustik. Õigemini, pidanuks jõustuma. Seadus võeti küll vastu, kuid ükski seadus ise ei muuda veel olusid. Igale seadusele on vaja lisada veel virnade viisi muid dokumente, mis muudavad paberile tegelikus elus pandu toimivaks mehhanismiks.

Esialgu laiutab Venemaa vastavate ametnike nägudel suur ja siiras küsimärk – et mida te minust tahate? Muudatused peavad puudutama tervet rida igapäevaseid asja-ajamisi alates sisserännanute registreerimisest kuni elu- ja töölubade väljastamiseni. Ametnikud, kes seda kõike peavad korraldama ja kontrollima, alates kõrgetest ülemustest kuni tänavamiilitsateni välja, vajavad koolitust ja harjumuste muudatust. Üks suuremaid muudatusi on aga väga valus – teoreetiliselt peaks oluliselt vähenema võimalus pressida miljonitelt sisserännanutelt välja oma igapäevast palgalisa.

Kui palju on Venemaal immigrante, nn mitte-slaavi rahvusest võõrtöölisi ja nende lähikondseid, ei tea keegi. Meile lähimas suurlinnas Peterburis räägitakse arvust 300 tuhat kuni miljon, Moskva puhul aga ei julge keegi eriti alla kolme miljoni pakkuda. Põhiliselt on tegu SRÜ riikidest sisserännanud nn endiste kaasmaalastega, kes enamasti ei oska isegi vene keelt, muu hariduse omamisest rääkimata.

Minu tuttava korterit Peterburis remontisid tadzhikid, Moskvas loovad ilma põhiliselt moldaavlased. Taksojuhid on usbekid, turumüüjad azerid. Põrandaalustes õmblustöökodades vuhivad tööd teha hiinlased. Et mitte pidevalt miilitsale andamit maksta, ostetakse endale fiktiivseid sissekirjutusi, töölube ja passe. Väidetavalt olla mõnes Moskva hiina restoranis kirjas sadu ettekandjaid – pideva töökoha omamine kasvõi paberil on sisserändajale eluliselt vajalik.

Venemaa, kes on meid väsimatult kritiseerinud vahetegemise eest kodanike ja mittekodanike vahel, asub nüüd piirama enda mittekodanike õigust töötada isegi kõige lihtsamal töökohal – turumüüjana. Esimese hooga ei tohi neid turul olla mitte rohkem kui 40%, mõne aja pärast peavad aga kõik müügikohad olema täidetud „omade”, so kodanike poolt.

Ilma sisserännanuteta ei saa
Tõsi küll, esialgu ei tekita see keeld muud kui segadust. Kuskil väiksemates asulates võib taoline piirang isegi tõesti anda võimaluse kohalikel talunikel ise leti äärde asuda, aga suuremates linnades on olukord teine. Kohalikud ei taha seista iga ilmaga ülipikki tööpäevi turuplatsil, saades selle eest kopikaid.

Nii näiteks olla miljonilinnas Vladivastokis sellest ametist huvitatud vaid kaheksa kohalikku – kellega siis asendada seni tööd teinud hiinlasi? Mitmed Moskva turud olla aga juba üpris tühjad, see omakorda toob kaasa hindade tõusu. Kuid küllap leitakse lahendus. Igasugused taolised piirangud kipuvad tegelikus elus pigem süvendama varimajandust.

Põhiline probleem on ju selles, et vajadus võõrtööjõu järgi pole kuhugi kandunud ja lähiaastatel ainult süveneb. Ja selles mõttes oleme me Venemaaga oi kui sarnases olukorras.

Karmo Tüür
6.02.2007

No comments: