Friday, February 16, 2007

Mitmekihiline energeetikapirukas

Eesti, nagu ka ülejäänud arenenud maailm, on silmitsi järjest suureneva energianäljaga.

Kuigi me ostame järjest energiasäästlikumaid seadmeid, ostame me neid järjest rohkem. Praeguse ehitusbuumi taustal on lihtne mõista, et iga uus korter ja maja tähendab sadu uusi energia-söödikuid.

Ostame küll säästupirne, aga valgustame järjest rohkem. Uued pesumasinad ja külmikud on küll üha säästlikumad, kuid varem polnud neid pea üldse. Arvutitest, telekatest ja kõikvõimalikest muudest meelelahutus-vidinatest rääkimata. Iga uue elamu juurde käib ka auto või koguni kaks. Kaater, skuuter ja eralennuk ei teeks ka paha.

Kust aga võtta kõige selle toitmiseks energiat? Senini oli vastus lihtne, põlevkivi andis meile valguse ja idast saabuv süsi, nafta ja gaas toasooja. Bensiin ning diisel pääleselle.

Venemaa faktor
Venemaa uusaasta-üllatused kahel aastal järjest on aga muutnud Euroopa murelikuks. Eelmine kord Ukraina ja Moldaavia, viimati Valgevene vastu suunatud majandus-poliitilised sammud tabasid ka Euroopa tarbijaid. Tõsi küll, mitte valusalt, aga piisavalt, et panna mõtlema.

Ma küll ei usu, et Venemaa taolised uusaasta-üllatused muutuksid sama kindlaks traditsiooniks kui uus aasta ise. Aga siiski ei saa välistada, et energiakandjate tarnetes tekkib tõrkeid ka edaspidi. Mitte isegi selle tõttu, et Venemaa on niisugune ja naasugune, aga varsti ei jätku seda va kütust neile endilegi. Sealne sisetarbimine kasvab järjest ning palju kiiremini kui energiatootmine, mis pealegi vajab pika-ajalisi tohutuid investeeringuid. Ühel hetkel neil lihtsalt pole enam, mida nii lahkelt välja vedada. Ja seda vaatamata kõigile lepingutele. Kui ikka pole, siis pole. Ning mis siis saab?

Siiani on meie energia-julgeoleku alustalaks olnud põlevkivi ja lähemas tulevikus see ka nii jääb. Kuid paratamatult peame otsima alternatiivseid allikaid.

Millist energiat me tahame?
Energia, mida me otsime, peab vastama vähemalt kolmele kriteeriumile. See peab olema odav, stabiilne ja ohutu.

Planeeritav osalus Leedu tuumajaama projektis pakuks meile suhteliselt odavat ja kindlasti stabiilset, kuid kindlasti mitte ohutut energiat. Muuseas, põlevkivi-energia kuulub tegelikult samasse kategooriasse, kuna ei selle tootmine ega tarbimine ei ole ohutu keskkonna mõttes.

Roheline energia on küll ohutu, kuid mitte odav ja ammugi mitte stabiilne. Vähemalt nii tuule- kui päikeseenergia. Kõik muud allikad lähevad järjest kallimaks.

Prantsusmaal käimasolev nö „maapealse päikese” projekt ehk uue fusioontehnoloogia katsetused on alles väga algusjärgus, reaalset rakendust enne 50 aastat oodata ei maksa.

Uued tehnoloogiad
Vahepealseks lahenduseks, kui mitte hoopiski enamaks, võib tõusta uus tehnoloogia, mida tuntakse kütuseelementide nime all. See kõrgtehnoloogiline vidin võimaldaks teha tõelise tehnoloogilise läbimurde – minna süsiniku-põhiselt energeetikalt vesiniku-põhisele. Ehk siis kui mitte otseselt loobuda nafta ja maagaasi tarbimisest, siis seda oluliselt vähendada. Vesinikku ja tema ühendeid on aga meil piltlikult öeldes lõpmatuseni käes.

Pääle selle võimaldaks see tehnoloogia loobuda vanast heast aurumasinast, mis siiani on kogu energeetika keskmes. Töötagu elektrijaam kas hakkepuidul või tuumaenergial, lõpptulemuseks aetakse ikkagi vaid vett keema ja saadud auru abil pööritatakse turbiine. Kütuseelementide puhul aga taoline, suhteliselt iganenud ning kadusid tekitav vahelüli kaob.

Lisaks sellele on tulemuseks puhas energia, tootmisjääkideks vaid vesi ja süsihappegaas – viimast on võimalik aga edukalt kinni püüda ja ära kasutada. Efektiivsus on aga uuel tehnoloogial selline, et lööb hinge kinni. Kui seni sai ühe energiakandja ühiku (nt gaasi kuupmeetri) põletamisel kätte vaid umbes 30% võimalikust energiast, siis uus lahendus võimaldab kätte saada 50-80%.

Energeetiline julgeolek
Ja mis puutub energeetilisse julgeolekusse, siis võimaldaks taoline lahend hajutada meie energiatootmist. Praegu paikneb meie suurim elektritootja küll oma tooraine – põlevkivi – vahetus läheduses, kuid strateegiliselt väga vales kohas – otse vastu Vene piiri.

Mis aga puutub osalusse Leedu tuumaprojektis, siis selles me peame võimalusel kindlasti osalema. Seda kasvõi kahel põhjusel.

Esiteks – äärmiselt küüniliselt öeldes – on igasugune Eesti osalusega tuumaprojekt, mida teostatakse mitte Eesti pinnal, meile kasulik. Olgu selleks kas Soome või Leedu, vahet pole. Kasvõi avaliku arvamuse reaktsiooni arvestades. Kujutage ette, kui teilt küsitakse, kas olete nõus tuumajaama ehitamisega oma tagaõue?

Teiseks, see oleks küll väike, aga oluline sammuke selles suunas, millest kogu aeg räägitakse. See on teadus-põhine majandus. Osalus taolises projektis annaks meie teadlastele suurepärase võimaluse õppida tehnoloogiat, millest muuseas oleks suur kasu ka nendesamade kütuselementide väljatöötamisel.

Karmo Tüür
25.01.2007

No comments: