Wednesday, December 6, 2017

Kuidas kanaliseerida rahulolematust?


Venemaal on levimas protestimeeleolud ja lähenemas presidendivalimised. Omamoodi ohtlik segu, kas pole?

Hiljuti avaldati ülevaade Venemaal toimuvatest meeleavaldustest. Selle aasta I kvartalis toimus neid 284, teises kvartalis 378, kolmandas aga juba 445. Peale arvukuse kasvu laieneb ka protestide levik – seda nii geograafilises kui ka sotsiaalses mõttes.

Et sügisel toimusid kohalikud valimised, siis võiks mõelda, et küllap enamik meeleavaldustest on lihtsalt poliitilisi tähelepanupunkte korjavate aktivistide loosungilehvitamised. Aga tegelikult on lugu vastupidi – poliitilise olemusega proteste oli üldarvust napilt veerand, absoluutne enamus aga sotsiaal-majandusliku rahuolematuse väljendused.

Üha kõhnem rahakott
Uurimuses luuakse paari lihtsa graafikuga arusaadav seos – protestide kõver kasvab koos palgavõlgnevustega. Ka ametlikel andmetel kõigub väljamaksmata palkade summaarne tase u 3,5 mlrd RUB piirimail.

See on küll tõde, kuid mitte kogu tõde. Lõppkokkuvõttes puudutab väljamaksmata palk siiski vaid suhteliselt väheseid venemaalasi. Kuid kõiki puudutab üks ja seesama probleem – kättesaadud raha eest saab vähem kaupa. Elukalliduse näitajad on sisuliselt tõusnud u 60%, ehkki tänu kõige-kallinemise aeglusele tajutakse hinnatõusu u 30%sena.

Eks kõigi inimeste erogeenseim tsoon ole rahakott. Ja kui valitsus sinna kätt ajab, võpatatakse valusalt. Uusi makse ja muid koormisi tajutakse ebaõiglasena kõikjal ning pole see teisiti Venemaalgi. Nii pole ime, et protesti tõstavad sissemaksete kehtestamine kapitaalremondifondi ja nt üldkasutatavate pindade kommunaalkulude jaotamine elanike vahel.

Kasvav maksukoormus
Datša ehk suvila või pigem aiamajake koos põllumaaga on venemaalastele püha. See potipõllunduse vorm aitas üle elada kõige rängemaid aegu. Nüüd maksustatkse ainadusühistute maid kommerts-maana ja kohati tähendab see suisa sadadesse kordadesse ulatuvat maksukviitungi kosumist. Jah, neid tõuse saab vaidlustada, kuid ärevust ja rahulolematust tekitab see ikkagi.

Kohalik eelarved on sügavas miinuses, paljud regioonid sisuliselt pankrotis. Valitsus üritab oblastite kokkuahmitud kommertslaene asendada eelarvelistega, kuid ega ressursse pole ühelgi tasandil ülearu. Kohalikud eliidid ehk elu senised peremehed vaatavad üksteisele heitunult otsa – kuidas edasi?

Kasvava rahulolematuse kanaliseerimiseks on keskvõimul mitmeid võimalusi. Üks ja kõige lihtsam on välja vahetada kubernere – viimase laine ajal lendas oma kohtadelt neist 11. Uue ülemuse määramine annab vähemalt poole-aastase lõtku, kuniks kohalikud eliidid uue juhtkonnaga kohanevad. Kuid see aeg saab kevadisteks Putini-valimisteks läbi.

Võimu säilitamise üli-ülesanne
Vladimir Putini jaoks on võimutäius muutunud millekski isiklikuks, nagu sissekantud kingadeks või käepäraseks kotiks. See võimukohvrike võeti endaga kaasa siis, kui vahepeal peaministri toolil jalga puhkamas käidi. Küllap võetakse sama kohvrike kaasa ka siis, kui nt 2024 peaks senisest tugitoolist taas välja kolima. Kuid elava Putini ajastul võidab valimistel kas tema ise või see, kellele näitab „onu Vova“ sõrm (kui kasutada hiljuti laineid löönud laulukese sõnu).

Seega pole kahtlustki, et enne valimisi leitakse mingi võimalus, kütmaks üles sõjakat patriotismust – teistsugust praegusel Venemaal paraku ei tunnistata. Olgu selleks siis kasvõi signaal, et koolid on vaja ette valmistada sõjatingimustes töötamiseks.

Pehmeim variant on mõistagi näidata olemasolevat võimu alternatiivituna. Vaadates elektoraadile küsivalt otsa: „kas te tõesti olete valmis valima NEID?“ (pidades silmas pornotähti ja muid alternatiivkandidaate). Või: „Kas te tõesti tahate, et siin juhtuks sama mis SEAL?“ (osutades üle õla Ukrainale).



lugu ilmus siin, samast tehtud ka ekraanitõmmis

52.veerandtund väliskommentaatoriga. Lauri Mälksoo: muutused globaalsel, Euroopa ja Eesti tasandil


Veerandtund väliskommentaatoriga. Lauri Mälksoo: muutused globaalsel, Euroopa ja Eesti tasandil. Saatejuht Karmo Tüür



– Võtaks teemaks kõigepealt nö suur pildi – kas aasta tagasi räägitud modernse-postmodernse tasakaalu osas on toimunud nihkumisi, rahvusriikide roll on tugevnenud?

– Kas on mõeldav,et Euroopas võtab Saksamaa asemel juhtpositsiooni sisse Prantsusmaa? Või tähtsustakse Saksamaa praegust väsimuse hetke üle?

– Eestist. Nö lähiplaanis on ilmselt aasta olulisim sündmus EL eesistumine … kuigi suures plaanis ei toonud see endaga õnneks mingeid muudatusi (selles mõttes et tegu oli tubli sooritusega). Mis võiks aga pikemas perspektiivis olla 2017.a märksõna?

– Mida näed ettevaates olulisima tendentsina nii Eesti kui Euroopa jaoks?



saade järelkuulatav siit

---

pilt võetud siit

Разбор полетов: BREXIT ja vene jälg


Seekordses saates juttu BREXIT’ist ja sellega kaasnenud “ootamatust” probleemist – kuidas lahendada piiriküsimus Iirimaal? Mida tähendab Theresa May väide, et BREXIT’i läbirääkimised on 90% ulatuses valmis? Kas läbirääkivad osapooled väga täpselt üldse teavad, mille üle nad läbi räägivad?

Vene jälg. Seda on nüüd leida praktiliselt iga vähegi olulisema hääletamise või muu poliitilise protsessi taga. Räägime vene jäljest nii BREXIT’is kui USA presidendivalimistes.

Saates, nagu ikka: saatejuht Artur Aukon, ekspertidena Harri Tiido ja Karmo Tüür

Saade järelkuulatav siit.



pilt võetud siit

Tuesday, December 5, 2017

Ukraina võimalus end tõestada või põruda


Mihheil Saakashvili arreteerimine Kiievis tõstab ohtralt küsimusi Ukraina kui õigusriigi kohta. Miks ei võetud teda kinni siis, kui ta (väidetavalt ebaseaduslikult) murdis toetajate abil üle riigipiiri? Miks ta peeti kinni nüüd, kui ta oli juba jõudnud oma karismaatilisel moel pidada kümneid, rohkem või vähem spontaanseid kihutuskoosolekuid?

Inimese arreteerimine – olgu siis kohtuotsuse alusel või mitte – on üsna äärmuslik abinõu. Kodaniku suhtes võib olla käimas kasvõi kümme uurimist, kuid arreteerimine on õigustatud juhul, kui on alust eeldada, et vabaduses viibimise ajal võib ta kedagi-midagi oluliselt kahjustada.

Otse loomulikult pole Mihheil Šaakashvili mingi ingel, tema käre meel ja kõike muud kui tavapärased tegutsemismeetodid on tekitanud talle vaenlasi nii et vähe pole, olgu siis kodumaal Gruusias või nüüd Ukrainas. Kuid tegu on ülimalt nähtava figuuriga, kelle ümber toimuv paneb kõike vaatama suurendusklaasiga.

Muuseas, Gruusiast rääkides – üks väga paljudest küsimustest – kas endine president antakse nüüd Gruusiale välja?

Mihheil Šaakashvilile ei tohi kehtida teistsugused reeglid kui ühegi teise kodaniku suhtes. Seaduseees on kõik võrdsed – see on õigusriigi aluspõhimõte. Ja nüüd peab Ukraina seda baas-teesi järgima hiilgavalt puhtalt ja igas mõttes korrektselt. See on praegustele Ukraina võimudele kas suurepärane võimalus tõestada enda euroopalikkust ... või siis masendav võimalus põruda.
---
lugu ilmus siin, samast võetud ka pilt

Friday, December 1, 2017

Hiina Suur Illusioon


Kujutage ette järgmist olukorda. Hiina kogub kokku ida-Euroopa valitsus-lähedased eksperdid ja toob nad nädala-ajasele konverentsile Pekingisse. Paneb need eksperdid omavahel küünarnukkidega tõuklema, et tõestada, missugune riik suudab pakkuda Hiinale paremaid tingimusi, et just nende juurde toodaks investeeringuid.

Tõsi küll, hiinlasi endaid konverentsil toimuv suurt ei huvitagi, ida-eurooplaste ettekannete ajal istuvad saalis korraldajate poolt vaid haigutavad statistid, kes mobiil-telefonide näppimise vahele teevad hajusaid märkmeid.

Ja siis saabub kogu konverentsi omamoodi tipp-hetk. Lugupeetavad eksperdid taritakse raudteejaama, istutatakse rongi ning saadetakse pealinnast ühte provintsilinna. Tõsi küll, see „provintsiaalne linnake“ on suurem kui nii mõnigi ida-Euroopa riik ise ja ühendustee kahe linna vahel uhkem kui enamikus Euroopas näha. Aga see ongi eesmärk omaette. Panna külalised ahhetama imperiaalse vägevuse ees. Ja seda trikki on kasutatud läbi aegade. Erinevate suurjõudude poolt. Ning alati edukalt.

Mäng ahnusele
Mastaabitunnetusega pahviks löödud eksperdid istuvad vagunis ja vaatavad aknast välja. Kõrgtehnoloogiline imerong lendab mööda lõputust kraanade metsast. Ümberringi ehitatakse, ehitatakse ja ehitatakse. Teed, sillad, viaduktid, linnaosade kaupa kerkivad majakarbid. Betoon ja teras, teras ja betoon.

Vaguni-aknast vaatab välja ida-eurooplane ja mõtleb: „Oh sa poiss, kus siin on pappi!“ Nö riigimehelik tegelane temas lisab: „Kui saaks kogu sellest arengust osakesegi minu riiki tuua, meil on kõigest sellest nii puudu!“ Näljane ja ahne sisemine tegelane lisab: „Ehh, kuidas ma saaks ennast selles kõiges oluliseks muuta?“

Olles ise olnud üks nendest rongis-istujatest, oli mul õnn istuda üritust kureerinud kõrge kohaliku tegelase kõrval. Sain esitada küsimuse: „Aga kuidas teil õnnestus üle saada peamisest takistusest, mis meil tekiks iga taolise ehituse juures? Iga rajatis toob ju kohalike vastuseisu – ehitage kuhugi mujale!“ Hiina seltsimees muigas vaikselt vastuseks: „Kui valitsus ütleb, et ehitame siia, siis nii ka tehakse!“

Investeeringute varjukülg
Võimsate uus-ehitiste jalust viiakse elanikke külade kaupa mujale, küsimata arvamust, rääkimata inimõigustest või loodushoiust. Ja see hoolimatu käitumismuster pole omane ainult koduses mandri-Hiinas tehtavale. Küsige nt Kagu-Aasia või ranniku-Aafrika riikidelt, kes on hiina investeeringuid juba pikemalt maitsta saanud, kas ja kuivõrd õnneliku nad on toimuva üle?

Aga miks ma ikkagi nimetan toimuvat Suureks Illusiooniks? Hiina sõnum oleks jutskui – me oleme valmis teiega jagama oma majandusedu. Jah, Hiina tahab tõepoolest investeerida, otsides rakendust oma terase- ja betoonitootmise võimekusele, masinaehitusele jne. Kuid Hiina enda majanduskasvu senikestev ime – meeletu hulga elanike väljatoomine vaesusest – on tuginenud töökohtade toomisest mujalt enda juurde. Ning neid töökohti ei plaani nad käest anda.

Ma ei väida, et Hiina poolt pakutud programme (16+1; Uus Siiditee; Üks Tee, Üks Vöö jne) tuleks vältida. Ja investeeringuid on alati juurde vaja. Lihtsalt tasub meeles pidada, et – oh üllatust – Hiina ei tee neid pakkumisi meile lähtudes meie huvidest, vaid enda omadest.



lugu ilmus siin, samast tehtud ka ekraanitõmmis

Monday, November 27, 2017

51.veerandtund väliskommentaatoriga. Riina Kaljurand: Saksamaa sisepoliitilise segaduse väline mõõde


Veerandtund väliskommentaatoriga. Riina Kaljurand: Saksamaa sisepoliitilise segaduse väline mõõde. Saatejuht Karmo Tüür



– Saksamaa on piisavalt tugev riik, et siseriiklikult toimida ka ilma laiapõhjalise parlamentaarse koalitsioonita. Liidumaad ja kohalikud omavalitsused ei lakka toimimast ning nö keskmine kodanik ei pane igapäevases elus seda kõike ilmselt tähelegi. Kuid välispoliitiliselt on pilt teine. Vaatame kõigepealt väljastpoolt: kas ja kuidas praegune olukord võib tugevdada nö tõukejõude Euroopa Liidus?

– Nüüd seestpoolt väljapoole. Kas Saksamaas endas on täheldada väsimust Euroopa Liidu suhtes? Üheks erimeelsuste allikaks olev pagulaskriis ei tulene küll Euroopa Liidust, kuid selle lahendus on siiski seotud just üle-euroopalise poliitikaga?

– Meie mätta otsast vaadatuna pakub alati huvi nn Berliin-Moskva telg. Saksamaa majanduslike ja poliitiliste ringkondade suhtumised sellesse koostöötelge on seni olnud üsna erinevad. Kas praegune valitsuskriis võib tuua sellesse muudatusi? Ja siit kohe ka teine küsimus: kas ja kuivõrd nähakse Saksamaa sisepoliitilise segaduse taga “Moskva karvast kätt”, kas samavõrra kui kõigi teiste valimiste/poliitiliste protsesside taga?



pilt võetud siit

---

salvestis järelkuulatav siit

Tuesday, November 21, 2017

Tahtmatu infosõdalane



„Infosõjas surma ei saa“ või kuidas? Ma poleks selles nii kindel. Mõningase mõjutustegevuse järel võivad vaimselt ebastabiilsemad isendid reaalse relva järele haarata ja minna oma raevu välja elama.

Me elame infohakke ajastul. Mitte kunagi varem pole nii palju aega ja vahendeid pandud selle alla, et toota üha uusi infoklibakaid. Mitte pikki, mõtestatud, mõtlemist ja arutlust õhutavaid tekste, vaid justnimelt neid lühikesi, emotsionaalseid katkeid.

Nii nagu moodsasse küttesüsteemi sobib hakkepuidust pressitud pellet, mitte vanamoeline halg, nii ka praegune õhustik soosib säutse ja muid lühivorme. Samas oleks üsna mõtetu selle üle halada, vaid tuleb töötada selle keskkonnaga ja nende tööriistadega, mis saadaval. Ja seda tööd tehakse, oi kuidas tehakse.

Trollivabrikandid ja liinitöölised


Eestile lähima megapolise – Peterburi trollivabrik on ilmselt kõigile teada-tuttav nähtus. Selline kontor, kus järjekindlalt toodetakse infoprügi, mis piisava koguse ja oskusliku järeltöötluse käigus muutub toksiliseks relvaks. Selliseks relvaks, mille mõjul on võimalik suunata noori vihaseid mehi nt Ukrainasse „vabatahtlikuna“ nn rahvavabariikide kahurilihaks.

Paraku puudutab see jutt ka meid. Üsna lahtise tekstiga kirjutavad Venemaa enda ekperdid, et Moskva jätab endale võimaluse õhutada Euroopas separatistlikke tendentse.

Vale oleks mõistagi eeldada, et iga rahulolematusest või niisama igavusest valitsuse-kiruja taga seisaks FSB ohvitser, kuid olemasolevaid pingeid ära kasutama ja vajadusel juurde udjama on need seltsimehed piisavalt küll.

Vabatahtlikud abilised

Seltsimehed kolmetähelistest organisatsioonidest palkavad selle jaoks infosõdalasi. Neidsamu trolle, kes toodavad alustekste, muudavad need hiljem uudisteks, siis saadavad koos sobivate haakekonksudega ehk piltide ja pealkirjadega välja, laigivad ja kommenteerivad ja twiidivad jne. See kõik on arusaadav. Töö on seltsimeestel selline.

Kuid siis muutub asi veidi arusaamatuks. Suuri sihikuid seadvatele vabrikantidele-ohvitseridele ja palgalistele vabrikutöölistele-trollidele lisandub täiesti priitahtlik seltskond ... sihtriigi enda elanike hulgast. Oleks veel siis tegu teadliku kollaboratsionismiga, kuid enamasti lülituvad mängu teadmatud infosõdurid.

Ma pean silmas neid meie endi häid kaasmaalasi, naabreid ja pereliikmeidki, kes kas igavusest või siirast soovist kõike seda infoprügi levitavad. Kes jagavad oma sotsiaalmeedia konto kaudu lugusid ja pildikesi, vaevamata end põgusagi taustakontrolliga.

Infohügieen

Kui küberhügieenist on ehk juba kõik kuulnud (väga lihtsustatult – ära kliki igat linki!) siis täpselt samamoodi on vaja endale ja lähedastele teadvustada infohügieeni. Kui te näete tänaval läikivas paberis kommi või saiatükikest, siis te ju ei korja seda maast üles ja ei soovita oma lapsele seda põske pista?

Lõpetan ühele vanale filosoofile omistatava lookesega. Tuli tema juurde tuttav, suu pakatamas värskest kuulujutust. Filosoof peatas sõnumitooja ja küsis kolm küsimust: oled sa päris kindel, et see kuulujutt vastab tõele? Oled sa kindel, et mulle on seda päriselt vaja teada? Kas see lugu on positiivne? Kui kasvõi ühe vastuse osas tekib kahtlusi, siis ära palun räägi seda mulle!

Seega mõelgem, kas meie järjekordne hiirklõps jagamis-nupul ei muuda meid tahtmatuks infosõduriks?

---

Lugu ilmus siin, samast tehtud ka ekraanitõmmis