Wednesday, May 23, 2018

"Milleks meile see võidurelvastumine?"


„Kas meil tõesti on vaja kulutada üle kahe % relvastusele, mõtle mida kõike selle eest saaks head teha?“ Kuulsin seda küsimust jälle eile pooltuttava taksojuhi suust ning olen varemgi päris mitmes seltskonnas seda teemat pidanud lahti rääkima.

Eks taolises küsimuses ole ju terake tõtt. Tõepoolest, kui meenutada, kuskohast me riigina tuleme ning missugune oli alguses Eesti kõikvõimalike jõustruktuuride olukord, siis on raha ja vahendeid sellesse sektoritesse pumbatud tohutult.

Alates Kodukaitsest ja Kaitseliidust, piirivalvest ja politseist, kuni päästeameti, sõjaväe ja teabevõimekuseni välja, kõike seda on ju üles ehitatud sisuliselt nullist, veenmismeetodi ja hea tahte abil. Ning tõepoolest, kui vaadata kasvõi meie piiride olukorda, siis võib tõepoolest küsida – kas kõige selle rahaga poleks saanud midagi muud teha?

Esmatasandi vajadus
Võtame selle küsimuse siis kaheks osaks lahti. Et „kas“ ja „nii palju“. Esimene küsimus kõlab seega – kas meil tõesti on vaja kulutada raha relvastusele kitsamalt ja julgeolekule laiemalt?

Vastus sellele on kahetine. Nii ja naa. Vastus sõltub sellest, et kas me tahame mängida seda mängu, mille nimeks on „omariiklus“ või ei taha. Kui vastus sellele küsimusele on positiivne, siis järgnevad teatud kohustused. Täiesti esmatasandi, elulised ülesanded, mida tuleb lahendada.

Laias laastus on riiklikud huvid jagatavad kaheks: eluspüsi ja edenemine. Eluspüsi, ellujäämise ehk esmatasandi ülesanne jaguneb omakorda kaheks: universaalne ja spetsiifiline. Universaalse ehk kõikidele riikidele omase sihi saavutamiseks on vaja tagada riigi ja rahva püsimine, ellujäämine ja võimalus turvaliselt toimetada. Spetsiifiline aspekt ehk Eesti riigile omane on soov tagada eesti keele ju kultuuri säilimine.

Väga julgelt üldistades tagavad riikliku julgeoleku sõjavägi, piirivalve ning välisteenistus; rahva julgeoleku tervishoid, politsei ja päästeamet ; kultuuri julgeoleku teadus ja haridus. Julgeolestatud mõtteviis? Jah, aga lihtsalt püstitatud küsimuse tõttu.

Perspektiivi küsimus

Enne edasi liikumist markeerin põgusalt ära ka selle „eluspüsi ja edenemine“ teise poole. Edenemise, arengu vajadus on ilmselt selge ka veendunuimatele konservatiividele. Ilma arenguta saabub hääbumine. Edenemise tagab aga majandus, olgu siis sise- või hargmaine, reaalne või rahanduslik. Jah loomulikult on ka siin oma julgeolekuline aspekt sisse õmmeldud, kuid selle harutamine viiks meid loo põhiteema juurest liiga kaugele.

Teine osa sellest esmapilgul lihtsaimast lihtsamas algses küsimuses oli „nii palju“. Et miks just kaks protsenti või rohkem või vähem. See on mõistagi jällegi kokkuleppe küsimus, kuid mõningaid asju ei saa teha „odavamalt kui“. Isegi butafoorse sõjaväe (nt nagu Vatikani hellebardidega relvastatud kaardiväe) puhul on olemas teatud alampiir, millest odavamalt hakkama enam ei saa.

Väikeriigil läheb iga riiklik institutsioon rohkem maksma kui suurriigil. Olgu selleks presidendi, parlamendi, riigikohtu või kasvõi iga eraldivõetud ametkonna kulutuste suhteline kulukus on meil suurem kui nt Saksamaal. Iga üksiku sõduri tegutsemisvõime tagamine läheb meie eelarvele suhteliselt rohkem maksma kui nt Soomes.

Ja loo lõpuks jõuame pealkirjas mainitud võidurelvastumiseni. Lühiperspektiivis näib siinpool piiri toimuv tõesti rämeda militariseerumisena. Kakskümmend aastat tagasi polnud meil soomukeid, nüüd on. Kümme aastat tagasi polnud siin liitlasvägesid, nüüd on. Pikas perspektiivis toimub aga tasakaalu taastamine. Ajal kui lääneliitlased suikusid turvalisuse illusiooni unne, kasvatas meie idanaaber muskleid. Nüüd, kui need musklid on käiku läinud – nt Gruusias, Ukrainas ja Süürias – asub läänemaailm oma kärbunud sõjalist (heidutus-)võimekust taastama.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Tuesday, May 22, 2018

"Tänu Putinile pole sõda!"

Istuvad vanaprouad Venemaa äärelinnas räämas maja ääres päevinäinud pingil ja kiruvad oma niru elu. Majad lagunevad, ümberringi rämps ja korralagedus. Teed sellised nagu oleks äsja pommitatud.

Üks hallipäine viskab kurjalt, et eks ikka ülemused on süüdi, vaata kuidas need seal ennast täis õgivad, need Putin ja Medvedev. Teine, võimukam vanaproua nähvab automaatselt vastu: "ты Путина не ругай, благо войны нет". (ligikaudne tõlge: "Sa ära Putinit puutu, tänu temale pole vähemalt sõda!")

See kõnekas kaader on pärit tuntud vene videobloggeri klipist, kus peale Narvast tulekut tehakse võrdlev lugu ka Venemaa poolelt, piirilinnast Ivangorod.

Narva lood on nähtavad kahes osas siin ja siin, Ivangorodi oma siin. Kõnealune lõiguke, millest tehtud ka kuvatõmmist, algab u 12:30 paiku.

Väga lühidalt kokkuvõetuna: videoformaadis antud jutustus sellest, kuidas autor võrdleb elu piirilinnades. Võrdlus on üsna lohutu, seda nii autori enda kui kohalike sõnades. Üsna ühesugustes tingimustes on Narva pool elav ja arenev ... oma puudustega, kuid siiski. Ivangorod hallus ja hüljatus torkab selles võrdluses eriti eredalt silma, seda isegi Venemaa üldisel foonil.

Kuid küsimus pole ju olude võrdluses. Küsimus on suhtumises Putinisse. Mehesse, kes alates 2008.a viib oma riiki sõjast sõtta. Kineetilised sõjad: Gruusia, Ukraina, Süüria. Küber- ja infosõjad. Agressiivne sekkumine kõikjal kuhu silm ulatub. Ja tulemus? Tema oma rahvas on veendunud, et tänu Putinile pole sõda.

Wednesday, May 16, 2018

Lähis-Ida rahuprotsess


Eile helistati ja küsiti Lähis-Ida rahuprotsessi kohta. Hakkasin autos sõites rappuma. Mitte kehva tee, vaid naeru tõttu. Kirjutasin siis midagi kiirustades vastuseks, kuid tõenäoliselt seda ei avaldata :)

---
Küsimus: Ameerika Ühendriigid avasid eile saatkonna Jeruusalemmas, täpselt nagu president Donald Trump oli lubanud. Enamik Euroopa Liidu riikide suursaadikutest, kaasa arvatud Eesti suursaadik, jäid üritusest kõrvale. Milline on teie hinnang, kas Eesti käitus antud juhul õigesti?

USA saatkonna avamine Jeruusalemmas tõi Gaza sektori ja Iisraeli piiril kaasa uue vägivallalaine, milles on hukkunud ka suur hulk inimesi. Milline on USA saatkonna avamise mõju Jeruusalemmas nüüd niinimetatud kahe riigi lahenduse realiseerimisele, nagu pikka aega on eesmärgiks olnud?

Kuivõrd mõjutab USA saatkonna avamine Jeruusalemmas üldse laiemalt Lähis-Ida rahuprotsessi pärast seda, kui Trump taganes ka Iraani tuumaleppest, mis on Iisraeli poolt leidnud tugevat tunnustust?

---
Vastus: Vastan ilmselt küünilisemalt kui see tavaliselt kombeks, kuid - väga suures plaanis pole ju muutunud midagi.

Lähis-Ida rahuprotsessi nimelist nähtust kommenteerimisest on saanud paljude väliskommentaatorite elutöö vähemalt Iisraeli riigi loomise aegadest. Veelgi laiemas plaanis pole aga konfliktid selles piirkonnas kunagi lakanud aegade algusest saadik, vahetunud on vaid lipud ja jumalate nimed, kelle nimel oma naabreid tapetakse.

Kui võtta nüüd kitsamalt kõnealused sündmused (saatkonna kolimine ja Iraani tuumaleppe ühepoolne lõpetamine), siis jah otse loomulikult on oodata ajutist vaenutegevuse ägenemist. Kasvõi nüansivõrra muutuvates oludes proovivad osapooled ära kasutada tekkivate võimaluste akent. Kuid kuniks pole ette näha USA toetuse kadumist Iisraelile - ja seda pole ette näha - seniks ei muutu regioonis ei konflikti olemus ega ka jõudude tasakaal.

Lõpetuseks lubage mul aga esitada vastuküsimus - kas juhul kui mingil hetkel kaoks sõrmenipsu peale Iisrael ning muud, paljuski kunstlikud piirijooned, kas siis saabuks rahu maa peale? Kasvõi kitsamalt Vahemere idakaldale?
---
pilt võetud siit

Thursday, May 10, 2018

Venemaa huvid ja tõrked Iraanis


Iraanis ja selle ümber toimuval on vähemalt kolm kihistust, mille kõigi puhul on Venemaal oma roll ja huvid mängus. Esmatasandil kiputakse kõike laiemas Lähis-Idas toimuvat kirjutama nafta kraesse, kuid nii lihtsad need asjad siiski pole.

Ehkki päriselus on äärmiselt keeruline tõmmata piire, kus algab ja lõpeb üks või teine motiiv, mis tõukab riike ja/või indiviide tegutsema, saab välja tuua neli suuremat kihistust: religioonilis-kultuuriline, majanduslik, sõjaline ja geopoliitiline.

Kultuuriline tajuhäire
See võib esimese hooga panna tõsimeelsemaid kommentaatoreid turtsuma: mis puutub siia kultuur, kui me räägime tuumarelvadest? Aga puutub ikka küll.

Alustuseks soovitan esitada küsimuse – milleks Iraanile üleüldse tuumarelva? Sedasama tuumarelva, mille väljatöötamise eest üleüldse kogu sanktsioonide ahel käima läks? Aga asi selles, et Iraan tajub end ohustatuna, istuvana nö ümberpiiratud kindluses, kelle vastu koonduvad lähemad ja kaugemad jõud. Lisaks tajub Iraan end nö loomuliku jõukeskusena, kelle kaitsta on kogu farsikeelne ja õiget islamiharu ehk šiiitlikku islamit järgiv rahvas.

Venemaa puutub sellesse kihistusse kaude, sest nii šiiia-usu kui pärsia/iraani taustaga inimesi elab Venemaal vähe, veidi enam ehk vaid Dagestanis. Kuid kultuuriline taju määrab ka siin asja – nimelt tunnetatakse Venemaad Iraanis (nagu ka laiemalt regioonis) kui Peeter Suure mõttemudeli järgijat. Ehk siis kui riiki, kes siiani soovib jõuda soojade meredeni.

Majandus

Kas ja kuivõrd on üleüldse olemas nö puhast majandust, mis ei puutuks kokku poliitikaga, on väga küsitav. Küsimus on vaid selles, et kumb kumma üle domineerib. Venemaa juhtumil domineerib poliitika selgelt majanduse üle, eriti kui asi puudutab välismajandust.

Majandus-sidemetest tuleb rääkida suuresti „jah, aga“ võtmes. Jah, Venemaa on on Iraani jaoks oluline majandus-partner, kuid see kaubavahetus jääb kõikuvalt 1 ja 3 mlrd USD vahele – pole just kõige suurem argument, eks ole. Iraan lootis oma toidukaupadega pääseda Venemaa turule, aga takistuseks sai muuhulgas venemaalaste eelistus tarbida kas oma või Euroopa kraami. Turism on argument, aga 100 tuhat iraani ja 25 tuhat vene turisti aastas pole jällegi kuigi kõva sõna.

Tõsiseim on kindlasti energeetiline komponent. Venemaa on ehitanud Iraani ainukese tuumajaama ning omab perspektiivi osaleda veel vähemalt kahe ehitamises. Iraan ja Venemaa kokku haldavad seni teadaolevatest gaasi- ja naftavarudest umbes poolt – seega on loomulik Venemaa soov mõjutada Iraani pääsu maailmaturule, saavutamaks endale soodsamaid tingimusi. Olukord, kui Iraan lülitati vahepeal välja SWIFT-süsteemist, jõudsid Teheran ja Moskva läbirääkimisteni ühise Islamipanga asutamise teemal ... sellest ei saanud küll asja, kuid Moskval on kindlasti oma erihuvid SWIFT-süsteemi väliselt tegutsemise kogemusest õppimiseks.

Sõjaline

Venemaa-Iraani sidemed on mõneti ettemääratud läbi lihtsa geograafilise fakti, et nad jagavad ühist veekogu ehk Kaspia merd. Nägemused sellest, kuidas seda maailma suurimat sisemerd jagada ja majandada, kutsub esile tõsiseid vaielusi, millel muuhulgas on ka tugev sõjaline värving – nimelt kasutas Venemaa teadlikult oma Kaspia mere flotilli, tulistamaks välja rakkette Süüria pihta.

Moskva on Iraanile müünud ka õhutõrjekomplekse S-300, rääkimata muudest väiksematest tarnetest. Hetkel tegutsetakse ka liitlastena Süürias, kus nii Venemaa kui Süüria tegutsevad Bashar al Assad võimulpüsimise nimel.

Venemaa osalus Iraani tuumprogrammis kuulub küll nö kaheti-kasutatavate tehnoloogiate rubriiki, kuid omab paratamatult samuti sõjalist mõõdet, eriti kui võtta arvesse Iisraeli valmisolek hävitada Iraani tuumaobjekte ja Iraani lubadus seepeale hävitada Iisrael kui selline.

Geopoliitika

Lõpuks siis see, mis köidab enim nii ajakirjanduslikku kui publikuhuvi – see on nö Suur Mäng, milles selle loo kontekstis on kõige olulisemad kolm osalejat: Iraan, Venemaa ja USA. Viimased kaks näevad enda huve regioonis üsna diametraalselt vastupidiselt.

USA jaoks on Iraan nö kurjuse telje kese, kes üritab vastustada USA missiooni levitada enda meelest õiget maailmakorraldust ehk nn vabaduse ruumi. Venemaa omalt poolt näeks hea meelega USA positsiooni nõrgenemist vähemalt sel määral, et Washington tunnustaks Moskvat teise olulise osalisena sõja ja rahu küsimuses.

USA peamised liitlased regioonis on Iisrael ja Saudi-Araabia, mõlemate mainimine Iraanis kutsub aga esile tõsise raevupuhangu. Selle kaudu me jõuame aga tagasi oma loo esimese punktini – kultuurilis-religioosse konfliktini nii islami-maailma sees (antud juhul sunni-šiiia vastuseisuni) kui ka selle ääremail (Iisrael lõputu tüliõun). „Surm USA’le“ ja „Surm Iisraelile“ kuuluvad Iraani igapäevaste rituaalsete enesemõtestamiste juurde. Venemaa on aga taolisi, juba olemasolevaid vastasseise alati väga varmas ära kasutama kõikjal, nii lähemate kui kaugemate naabrite juures.
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit

Разбор полетов: Iraan ja Venemaa

2018.kevadhooaja viimases saates oli jutuks kaks teemat. Esiteks USA otsus taastada sanktsioonide režiim Iraanile: mis oli selle otsuse taga ning mida see võin endaga kaasa tuua? Teiseks Putini taaskordse ametivande tseremoonia eel toimunud mäsu Moskva tänavatele: miks otsustas võim kasutada erakordset vägivalda ja kuhu Venemaa selle valguses edasi liigub?

Saatejuhiks oli Artur Aukon, saatekülalistena said sõna nagu ikka Harri Tiido ja Karmo Tüür

Saadet saab järelkuulata siit, samast on tehtud ka kuvatõmmis

Tuesday, May 8, 2018

Ukraina väärib meeldetuletamist


Delfi küsis: mida arvata Eesti presidendi Kersti Kaljulaid planeeritavast visiidist Donbassi?

Vastasin: Leian et tegu on igati positiivse sammuga.

Esiteks on oluline näidata, et Ukraina pole lääneliitlaste poolt unustatud riik. Taoline unustus/väsimus oleks just see, mida sooviks ida-Ukrainas toimetav agressor.

Teiseks - ja veelgi olulisem - on see, kui taolised visiidid ulatuvad pealinnast kaugemale, reaalsete valupunktide juurde, olgu siis Gruusia või Ukraina küljest haugatud tükkide lähedusse. Sellisel signaalil on suisa kolm sihtgruppi - nii Ukraina kodune publik, Venemaa "puhkusel viibivad vabatahtlikud" kui ka laiem rahvusvaheline auditoorium. Riigipeade visiidid on üsna võimas ressurss, tõmbamaks taas kord tähelepanu toimuvale, isegi kui visiidi enda käigu ühtegi sõna ei öelda.
---
lugu ilmus siin, samast võetud ka pilt

Monday, May 7, 2018

Putin sai jälle Putiniks

Kui inauguratsiooni toimumise päeval ehk 7.mail ma keeldusin sündmust kommenteerimast, siis järgmisel päeval tegin seda siiski.

Piduliku sündmuse mõningad detailid andsid selleks põhjuseid küll:
- käepigistus Schroederiga;
- Medvedevi jätmine peaministri ametisse;
- presidendi uus ametiauto;
- "patriootliku kasvatuse õppetund" kasakate poolt Moskva tänavail;
- inauguratsioonikõne vabaduse-sõnumi ja tegelikkuse vahelised käärid

Kuku raadiole antud intervjuud saab kuulata siit, pilt võetud siit