Tuesday, October 10, 2017

Katalooniat mitte Hispaaniat


Ja kuhu nüüd siis komakoht panna? Kas me toetame Katalooniat või Hispaaniat? Enesemääramisõigust või territoriaalset terviklikkust? Ideaale või pragmaatilisust? Ning kes ütleb, kumb on kumb?

Mõlema poole toetamisel on oma karid, nii moraalsed kui ratsionaalsed. Ideaalses maailmas on igal rahval õigus omariiklusele. Pärismaailmas on igal riigil õigus kaitsta oma territoriaalset terviklikkust.

Loomuldasa me eeldame et iga omariiklust taotlev rahvakild on pehme ja karvane ja üleüldse meiesugune. Et no kohe kindlasti saabub rippumatuse saavutamise järel konkreetsele alale ja piirkonda laiemalt rahu ja leppimine ning liikumine helge homse poolde.

Vigased võrdlused

Enim levinud argument eestikeelses inforuumis on, et kui meie väärisime omariiklust, ahmides igat toetusavaldust, siis miks me ei võiks toetada endasuguseid. Aga kes on öelnud, et Kataloonia (või minupoolest Lõuna-Sudaan, Šotimaa või Singapur) on meietaolised juhtumid?

Mitte mingil juhul ma ei väida, et need juhtumid on liiga erinevad, nii et neid ei saa võrrelda. Hüüatus: „neid asju ei saa ju võrrelda“ on üks retoorilisi võtteid, tapmaks arutelu. Vastupidi – võrrelda saab kõike, kasvõi jõudmaks järeldusele, et võrreldavad on neetult erinevad.

Kataloonia ei ole Hispaania poolt okupeeritud territoorium, vaid Hispaania algosa selle riigi loomisest peale. Katalaanid pole (üldjoontes) rõhutud vähemus, kui jätta kõrvale Franco-aegsed repressioonid.

„Ärge kõigutage paati!“
Katalaanid on pigem jõukas seltskond, kes üritab enda küljest lahti raputada vaesemaid sugulasi. Isesesivuse eestkõnelejad ei pelga selle eesmärgi saavutamiseks ka üsna kahtlaseid võtteid. Tõsi küll, Hispaania riigi kooshoidjad pühitsevad vahendeid täpselt sama vähe, omades lisaks retoorilistele võtetele ka veel formaal-juriidilist raskekaalulist argumenti riikluse kaitsmise osas.

Hispaania riikliku terviklikkuse kaitsmise teeb samas aga raskeks see, et kaitsjad astuvad NSVL säilitamise eest kõnelejate retoorilistesse kingadesse. Gorbatšovlik „ärgem kõigutagem paati, milles ise istume“ kõlab veel väga värskelt kõrvus.

Asjaolu, et mõlemad pooled süüdistavad teineteist soovimatuses minna läbirääkimistele, ei muuda olukorda karvavõrdki lihtsamaks. Madriidi jäik ja rohmakas reageering omal paradoksaalsel moel parendab Barcelona nõrka sooritust, võimendades seni vähemuses olnud eraldumis-soovi.

Universaalsed mõõdupuud
Igale jõule leidub alati vastujõud. See loodusteadustest tuttav põhimõte toimib ka suures poliitikas. Ühinev Euroopa ja globaliseeruv maailm käivitavad tasakaalustavaid protsesse. Tuult saavad tiibadesse need hääled, kes räägivad eraldumise, sulgumise, enesekaitsmise vajadusest.

Šoti referendum, BREXIT ja Kataloonias toimuv on ainult näivalt eri aedadest pärinevat viljad. End konservatiivsena määratleva rahvusluse tõus ja anti-elitaristlik populism pole mingid lapsikud kollid kapinurgas, mida saab üleoleva täiskasvanuliku „tõevalgusega“ olematuks manada.

Neid lugusid tuleb veel ning ilmselt võib soovitada asjaolude hindamisel kasutada kahte mõõtkava: universaalset ja personaalset. Universaalne on lihtne: kas antud küsimuse lahenemine ühel või teisel moel aitab kaasa (regionaalse) stabiilsuse, sh julgeolekupildi paranemisele, kasvõi pikas perspektiivis? Personaalne ehk antud juhul Eesti-keskne – kas toimuv vastab meie rahvuslikele huvidele ... aga need tuleks kõigepealt defineerida.

Ja lõpetuseks üks mitme muutujaga mõistatus: kas killustuvad riigid tähendavad tugevamat või nõrgemat Brüsselit?
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Friday, October 6, 2017

Kirillitsas Eesti


Kuku raadio tavaliselt sisepoliitilistel teemadel olev saade Kirillitsas Eesti sai seekord saatekülaliste tõttu väljapoole kaldu, ehkki saatejuht püüdis kõiki teemasid siduda kohalike oludega.

Kõne all oli Kataloonia referendum … läbi siinse prisma. Võõraste vaenamine ja rahvusluse tõus näib olema üelüldine tendents … ning kajab vastu ka Eesti valimistes. Zapad 2017 ja selle mõjud Euroopale / NATOle / Eestile.

Saatejuht Igor Kopõtin, külalisteks Vladimir Sazonov ja Karmo Tüür. Saadet saab kuulata siit, samast tehtud ka kuvatõmmis.

Venemaa ahenev mõttevabadus


Hetkel on kõneainet pakkumas Facebook – kas see sotsiaalvõrgustik saab oma tegevust Venemaal jätkata või peab otsad kokku tõmbama. Nn isikuandmete kaitse sildi all kohustatakse kõiki Venemaa kodanike andmeid (sh sotsiaalmeedia kontode omi) haldavad serveri olema füüsiliselt paigutatud Venemaa pinnale. Twitter on nt sellega kaasa läinud, Facebooki otsus on veel lahtine.

Kuid tegu pole ei kitsalt Facebooki ega laiemalt sotsiaalmeediavõrgustikega, iseseisva arvamuse ruum jääb Venemaal üha ahtamaks. Osad inimesed valivad füüsilise pagemise (nt Eho Moskvõ ajakirjanik Julia Latõnina), teised said seni valida “elektroonilise paguluse”

Kõigest selles sai räägitud Raadio2 saates Agenda, saatelõik järekuulatav siit, samast tehtud ka kuvatõmmis.

Tuesday, October 3, 2017

Probleem nimega Putin?


Julgeolek ja Vladimir Putin näivad lahutamatud. Hakkad arutama esimest, läheb jutt varem või hiljem Venemaa peale ning pigem varem kui hiljem kõlab Venemaa praeguse presidendi nimi.

Äsja lõppenud Riia julgeolekukonverents polnud erand. Õnneks olid korraldajad eraldanud Venemaa teema jaoks omaette paneeli, nii välditi kogu ürituse keskendumist ühele teemale.

On absoluutselt inimlik ja arusaadav, et me kipume probleeme isikustama – sel moel on asjast lihtsam kõnelda.

Elu võimalikkusest peale Putinit

Nii kujunes seegi kord, et ka paremad ja helgemad pead kippusid rääkima Vladimir Putinist ja elu võimalikkusest peale teda. Mehe vanus ja valimistsüklite matemaatika paneb loomuldasa eeldama, et peale lähenevaid putini-valimisi … vabandust, presidendivalimisi saab praegusest presidendist nö kohatäitja, kelle viimasel ametiajal hakkab peale vaiba-alune võitlus edasise korraldamiseks.

Selle järeltulija-võitluse loogika kohaselt pole enam oluline, kas sa mängid seaduste või reeglite järgi, kuulud senisesse toitumisahelasse või oled selle murdja, küsimus on lihtlabases dilemmas: kes jääb peale.

Kuid seni kuni on võimul Putin, on meil paratamatult hambus üks mees ja temaga võrdsustatavad-põhjendatavad probleemid. Ja tahes-tahtmata kujuneb ka meie enda peas võrdusmärk: on Putin, on probleemid, kaob Putin, kaovad probleemid.

Popovi ettepanekud

Muuseas selline keskendumine Venemaa praegusele, tinglikult 86%-se toetusega mehele andis võimaluse konverentsile saadetud Venemaa julgeolekunõukogu asejuhil Mihhail Popov ironiseerida stiilis: „Teid kuulates hakkan ma veelgi enam austama oma presidenti, siin kõneldu kõlab kui valimiskampaania tema heaks!“

Omamoodi märgiline on, et siia komandeeriti selliste pagunitega mees, kelle sisuliselt ainukeseks ülesandeks oli ette lugeda viiepunktiline ettepanek, mis lühidalt kokku võttes sisaldas ühte sõnumit: me oleme valmis rääkima võimalikust diilist. Meievastased sanktsioonid vs teie julgeolek.

Kuid jutt pole seekord Popovist ja tema töölähetusest, vaid nn probleemist nimega Putin.

Üks mees või valitsev mõttelaad?

Ma soovitan sügavalt järele mõelda, kas tegu on ühe mehega või laiema mõtteviisiga, mille kehastajaks on praegune Venemaa president. Kas tegelikult ka me saame oletada, et kui tuleb võimule keegi teine, muutub venemaalaste mõttelaad? Kaob ära suur-riiklik mõtlemine, geopoliitiline ja –strateegiline maailmanägemine? Lakkab arusaam Venemaa ajaloolisest missioonist?

Konverentsi vahepauside ajal toimuvad alati parimad vestlused. Ühe kõrge pagunikandjaga rääkides tulid jutuks NATO ees seisvad praegused ja tulevased väljakutsed. Kõlasid tuttavad märksõnad: 360-kraadine radaripilt ehk siis tähelepanu kõigele ja korraga. Juhtisin tähelepanu loogikaveale, et kui räägitakse prioriteetidest selle sõna mitmuses, siis järelikult mitte ükski nendest pole päriselt prioriteet. Palusin järele mõelda, et mis on see üks ja peamine, millega tuleb tegeleda. Peale lühikest järelemõtlemist tuli sama lühike ja selge vastus: Venemaa. Sest see riik on ainuke, kes üritab praegust jugeolekuarhitektuuri mitte ainult vastustada, vaid ka murendada, murda ja muuta.

Lühidalt kokku võttes. Meie ees ei ole probleemi nimega Putin, vaid on soov panna Läänt endas kahtlema ja selle nõrkuse ajal ehitada asjad ümber nii, nagu seda sooviks näha Venemaa misjonäärlusest ja geostrateegilisest painest vaevatud mõtlejad.



Lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Zapad 2017 kui ideaalne õppus


Karmo Tüür, TTV



Zapad 2017 oli Venemaa jaoks nö ideaalne õppus, millel polnud ainult väljamõeldud vastased a la Veishnoria, vaid mille käigus NATO pani ka oma väed liikuma. Ehk siis mõlemad pooled liigutasid oma väeüksusi, mängisid läbi erinevaid stsenaariumeid jne. Ilma vahetusse kineetilisse konflikti laskumata sai Venemaa väejuhatus seeläbi hindamatu kogemuse ja õppis oma vastase kohta rohkem kui see tavaliselt saavutatav on.



intervjuu järelvaadatav siit, samast on tehtud ka kuvatõmmis

Põhja-Koreast Äripäevale


Äripäev käivitab raadioformaadi saadet Globaalne pilk. Küsiti ka EVI käest üht-teis Põhja-Korea kohta
1) Kümne aasa eest ennustati, et P-K saab tuumapommi 10 aastaga. Mis juhtus, kas lääs ei võtnud P-K tõsiselt?
2) Enam kui sõjariist, see on Kimi jaoks argument, et pääseda läbirääkimislaua taha. Aga mida Kim tahab?
3) Olukord pingestab kindlasti USA-Hiina suhteid. Kus on selles küsimuses kummagi riigi jaoks n-ö piir?

intervjuu kuulatav siit (alates 18.50)

pilt võetud siit

46. veerandtund väliskommentaatoriga. Mait Martinson: Valgevene otsimas oma uut kuvandit

Veerandtund väliskommentaatoriga. Mait Martinson: Valgevene otsimas oma uut kuvandit. Saatejuht Karmo Tüür

---

Mait Martinson on Eesti Vabariigi endine suursaadik Valgevenes

---

– Ehkki Zapad-2017 oli vaid osa pikemast õppuste tsüklist, on need õppused nüüd ametlikult läbi. Kas ja mis Valgevene jaoks seeläbi muutus?

– Eestist vaadatuna räägitakse Valgevenest enamasti kui Venemaa nö satelliidist, VV enese poolt konstrueeritav kuvand väljapoole on sootuks midagi muud – Minsk ajab asju maailma suurtega ning on koht, kuhu needsamad suured kogunevad asju arutama

– Omamoodi huvipakkuv on tees, mille kohaselt Lukašenka üritab käima tõmmata nö Helsinki-2 protsessi. kuidas seda võiks kommenteerida?

– Vastupidiselt oma “rahvusvahelise mehe” imagole kohtus Lukašenko nüüd Kadõroviga. Kriitikud jõudsid seda juba nimetada “kahe vasalli” kohtumiseks, pidades silmas mõlema alluvus-suhet Moskvale. Kuidas seda kohtumist kommenteerida?

– Mis võiks olla Valgevene-Venemaa sidusprojektide (liitriik, SRÜ, Euraasia majandusühendus jne) hoomatavas lähitulevikus?

---

pilt võetud siit

---

intervjuu kuulatav siit